Piibel algab sõnadega „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“ (1Ms 1:1).
Kui Jumalat mitteuskuv maailm murrab pead, kuidas on tekkinud universum, maa ja elu sellel, ning on selle tekkimise kohta loonud kõikvõimalikke teooriaid, siis Piibel ütleb selgesõnaliselt: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa“ (1Ms 1:1). Piibli loomisloost selgub ka, et maa ja sellega seonduva, võib-olla meie päikesesüsteemi, loomisele kulus 6 (öö)päeva. Kui meie maa loomine toimus kuue 24-tunnise ööpäevaga, siis peaks maa olema umbes 6000 aastat vana. Maailmas üldiselt omaks võetud teadlaste hinnangu kohaselt on maa aga väga palju vanem, umbes 750 tuhat korda vanem. Kuna erinevus on tohutu, siis on paljud küsimuse ees, mida uskuda? Peab kohe ära märkima, et miljardid aastad pole teaduslikult tõestatud fakt, vaid on ikkagi ainult oletused, ehkki arvutustel rajanevad oletused. Looduses toimuvad kindlad protsessid. Igale protsessile kulub teatud aeg. Sellele maa vanuse väljaarvutamised suures osas rajanevadki. Arvestamata jääb asjaolu, et arvutused oleksid usaldusväärsed ainult juhul, kui looduses toimuvad protsessid oleksid kulgenud kogu aeg ühtemoodi ja samades tingimustes, aga olud on vähemalt kahel korral radikaalselt muutunud. Sellest veidi hiljem.
Selle kohta, kuidas tingimuste muutumine võib arvutustulemusi muuta, väike näide. Mul oli aias veepaak, mille põhja oli rooste augu tekitanud. Täitnud paagi veega, võisin täheldada, et see hakkas põhja alt tilkuma. Tilkumine polnud eriti intensiivne, aga kui aeg-ajalt poleks paagist kastmisvett võetud ja paaki vett juurde lastud, oleks see tõenäoliselt millalgi ise tühjaks tilkunud. Võite mõelda, et paagi tühjaks tilkumist saanuks arvutuste abil ette ennustada, kui keegi viitsinuks sellega tegelda, olles kindlaks teinud, kui palju vett tunnis välja tilgub jne. Loogiliselt võttes oleks võinud paagi tühjakssaamise hetkel välja arvutada ka selle, millal paaki viimati täideti. Tegelikult oleks mõlema arvutusega väga rängalt eksitud, sest vahepeal asjaolud muutusid – mõnikord läks mingi puruke augu ette ja tilkumine lõppes. Nii on ka maa vanuse väljaarvestamisega. Eeldades, et olud pole muutunud, samal ajal kui need on muutunud, jõutakse valedele tulemustele. Tegelikule teatud protsessidele kuluvale ajale lisaks kasutatakse ka tõestamata oletusi, kui palju aega võis mõningate teadlaste arvates millekski kuluda. Pole siis mingi ime, et tõena võetav on vaid ekslik oletus.
Mõjutatuna teadlaste arvamusest, on ka mitmed Jumalat ja Piiblit uskuvad inimesed kiusatud uskuma, et maa on palju vanem kui 6000 aastat. Nad usuvad, et loomispäevi ei pea võtma tegelike 24-tunniste ööpäevadena, vaid pikkade perioodidena. Öeldakse ju Piiblis, et „tuhat aastat on sinu (Jumala) silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.“ (Ps 90:4) ja „Aga selle juures, mu armsad, ärgu jäägu teie eest varjule, et Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev.“ (2Pt 3:8) Tsiteeritud kirjakohad ei anna mingit alust mõelda, et võiksime loomispäevi tuhandeaastasteks pidada (kuigi teadlaste poolt maa oletatava vanuse puhul jääks isegi tuhandeaastastest loomispäevadest liiga väheks). Tsiteeritud kirjakohtade alusel võib tõdeda vaid seda, et igavese Jumala, „kellel ainsana on surematus“ (1Tm 6:16), silmis on mõnikümmend aastat vanaks elavale inimesele lausa igavikuna tunduv tuhat aastat nagu üks päev.
Veel täheldatakse, et heebrea keeles kasutatakse päeva ja aja kohta sama sõna – jom. Kumba mõelda, selgub kontekstist. Kui sõna jom ees on järgarv, esimene, teine jne, siis tähendab see sõna kindlasti päeva. Nii on just loomisloos. „Siis sai õhtu ja sai hommik – esimene päev“ (1Ms 1:5) jne. Peale selle nimetatakse loomisloos ööpäeva osi – õhtut ja hommikut, mis omakorda on selge tõend, et seal räägitakse (öö)päevadest, mitte ajastutest. Iga loomispäeva õhtu ja hommiku vahele jäi pime aeg, mille Jumal „nimetas ööks“ (1Ms 1:5). Kolmandal loomispäeval lõi Jumal taimestiku. „Ja Jumal ütles: „Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!“ Ja nõnda sündis: maa laskis võrsuda haljast rohtu, seemet kandvaid taimi nende liikide järgi, ja viljapuid, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea. Siis sai õhtu ja sai hommik – kolmas päev.“ (1Ms 1:11–13) Kui päev kestnuks miljoneid aastaid, siis kestnuks ka öö. Selliselt poleks kolmandal päeval loodud taimestik kuigi kaua vastu pidanud, mistõttu viiendal päeval loodud lindudel ning kuuendal loodud loomadel ja inimestel poleks midagi süüa olnud. Jumal oleks pidanud kolmanda päeva tegevust kordama, aga Tal polnud tarvis seda teha, kuna loomispäevade ööd olid tavalised ööd nagu päevadki. Jumal on Kõikväeline ja Ta ei vajanud loomiseks pikkamisi toimuvaid arenemisprotsesse, kuigi mõne arvates võis Ta seda kasutada. „Jumala käes ei ole ükski asi võimatu“ (Lk 1:37). Ta lõi taimed, loomad, linnud, kalad kõik kohe „nende liikide järgi“ (1Ms 1:21, 25) ning „inimese oma näo järgi“ (1Ms 1:27). Kuna inimkond pole näinud ühe liigi muutumist teiseks, peavad evolutsiooni uskujad paratamatult pidama arenemisprotsesse miljonite aastate pikkusteks, sest selle aja jooksul võiks nende arvates midagi taolist juhtuda.
Nüüd aga looduses toimuvate protsesside ja nende tingimuste muutumisest. Me ei tea loomise tehnilisi üksikasju, aga võime arvata, et loomisöö käigus võisid mõnedki looduslikud protsessid toimuda kiirendatult. Ma kujutan ette, kuidas väike võrse tõusis mullast ja kasvas mõne minuti jooksul suureks puuks, mille pungadest puhkesid õied. Need arenesid mõne minuti jooksul küpseteks viljadeks, sest Jumal „ütles, ja nõnda see sai; tema käskis, ja see tuli esile“ (Ps 33:9). Kui me oleksime loomisnädalale järgnenud nädalal Eedeni aeda sattunud ning näinud Aadamat ja Eevat puu otsast õuna võtmas, aga poleks teadnud, et paaripäevased inimesed võtavad neist paar päeva vanemast puust õuna, siis oleksime pidanud inimesi võib-olla kolmekümneaastasteks, aga puid neist veidi noormemaiks. Jumal oli nad loonud täisküpseiks, ühe hetkega „mõnekümneaastasteks“. Niisamuti võis olla ka kivimitega. Jumal lõi ühe hetkega kaljumüraka, mida tänapäeva teadlased peaksid oma meetodeid kasutades mitu miljardit aastat vanaks. Paljud looduslike protsesside toimumise tingimused muutusid seoses ülemaailmse veeuputusega. Ka fossiilsed ladestused on veeuputuse tulemus.
Hingamispäevakäsus ütleb Jumal: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on. Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ (2Ms 20:8–11) Johannes sai Patmose saarel pagenduses olles nägemuse, milles taevas Jumala trooni juures olijad ülistasid Jumalat, hüüdes: „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma au ja austust ja väge, sest sina oled loonud kõik, kõik olev on loodud sinu tahtmise läbi!“ (Ilm 4:11)
