Üks lühike lause võib meie elus palju asju ära lahendada ja südamesse rahu tuua. See lause on: „Sinu tahtmine sündigu!“ ja loomulikult on Taevaisa see, kelle tahtmisel me seda lauset öeldes laseme oma elus sündida. Meie ei pruugi olukordi ette näha – aga Tema näeb; meie ei pruugi teada, mis meile tegelikult hea on – aga Tema teab; meie ei oska paljusid (et mitte öelda kõiki) olukordi oma elus lahendada – aga Tema oskab ja tahab seda teha. Ta saab aga kõike seda teha siis, kui me otsustame lasta Tema tahtel meie elus sündida. Ka siis, kui see tahe on teistsugune, kui see meie arvates peaks olema. Me ei saa Jumalale ette kirjutada, kuidas Ta peaks meid aitama, kuid me võime valida Talle ustavaks jääda ja alistuda kõiges, mida me mõistame. Seda tegid Taanieli sõbrad tulise ahju ukse ees. Seda tegi ka Taaniel, kui ta jätkas oma harjumuse kohaselt 3 korda päevas palvetamist hoolimata ähvardavast lõvide august. Me teame, kuidas Jumal need olukorrad lahendas, täna aga võime kaasa elada sellele, kuidas Jumal lahendas olukorrad Margiti elus.
See oli üle aasta tagasi. Töötan Eesti Pagaris ja olin siis pagar. Töö on meil vahetustega. Mind rakendati seal, kus vaja oli. Tegin kõiki töid. Olin vormijate brigaadis, pakendajate-viilutajate brigaadis, kastipesus, koristasin ka kui vaja. Sel korral olin pakenduses väikeseid koorikleibasid pakkimas. Oli pime aeg, päevad lühikesed. Pakendajate vahetused on aga kell 8–16, 16–24, 24–8. Mina sattusin päevasesse vahetusse, st kell 8–16. Ja mul kohe mure: reede tulemas, päike läheb vara looja, mis saab. Algul ütlesin meistrile, et ma ei saa tööle tulla ja rääkisin oma põhimõtte ära. Ta vastas, et tule ikka, vaatame, äkki saab midagi teha. Palvetasin ka sellepärast palju. Mul on tihti nii olnud, et meistrid teavad, et ma teatud ajal ei tööta, aga ikka panevad mind graafikusse. Ja siis tuleb pea iga vahetuse pärast võidelda. Seekord läksingi 8-ks tööle. Sättisin seal koorikleibu, ise palvetasin vaimus, et Isa, kui Sa tahad, siis Sa aitad mind, sest ma soovin väga Sulle ustav olla. Ma sain vaevalt palve lõpetatud, kui meister tuli ja küsis, et kas sa ei taha koju minna, kuna keegi, kes tegelikult ei pidanud tööle tulema, oli tööle tulnud ja tagasi minna ei taha. Ma vastasin, et oi, hea meelega. Ja ma lausa lendasin koju, omal suur rõõm südames: Taevaisa oli mu, viletsa palvet kuulnud.
Mõni aeg möödus ja siis kutsuti mind ülemuse juurde ja öeldi, et kui ma ei hakka täiskohaga tööle ja tegema seda tööd, mida parajasti tegin, siis võin ära minna. Mina asendasin siis parajasti koristajat ja käisin tööl kolmveerand kohaga, enne seda olin töötanud veel isegi poole kohaga. Ja see oli pauk. Muidugi ma nõustusin, kuid käisin ringi plärtsudes ja õnnetu näoga, et mõtle, mis tegid, enam ma ei kõlbagi brigaadi. Taevaisa rääkis minuga, kuid ma ei pannud seda tähele. Kui siis reedel tuli veel vend Jaani surmateade, siis tundsin, et pind kaob jalge alt. Vend Jaan oli mulle isa eest. Ja siis tuli Eha Paidesse külla. Taevaisa nägi, et ma muidu ei kuule Teda ja kasutas Ehat. Ja siis ma äkki sain aru. Kui Eha kõneles sellest kummist mõõdulindist, millega me vahel olukordi mõõdame (ja kummist mõõdulint venib ja paindub igas suunas), siis ma sain aru, et mina olin ju valesti mõõtnud. Selles Eha jutluses oli juttu sellest, et need olukorrad, millesse Taevaisa lubab meil sattuda, on Tema poolt juba ära mõõdetud. See, mis minuga sündis, oli Taevaisa tahe, Tema oli selle olukorra ette ära mõõtnud. Sain aru ka sellest, et olen inimesi valesti mõõtnud ja siis ennast nendega võrrelnud. Hiljem selle olukorra üle mõeldes mõistsin, et Jumal oli ju kõik hästi korraldanud. Ma saan nüüd rahulikult hingamispäeva pidada, sest laupäev ja pühapäev on mul nüüd vabad. Pealegi on mul nüüd kaks kristlasest kolleegi ja see tähendab, et saame omavahel Jumalast kõnelda. Veel ka see, et koristades saan ma kogu aeg Taevase Isaga kõnelda. Mõelda, kui palju head. Palusin andeks, et olin nurisenud ja pahane olnud ja siis tuli mu südamesse rahu. Mõistsin, et Taevaisa tahtis mulle öelda:
„Aga sina alistu!“ Aga ma ei pannud tähele. Olen kogenud, et kui ma alistun, siis probleemid lahenevad.
Kui mind abitööliseks pandi, siis oli tingimuseks see, et tuleb masinaga põrandaid pesta. Mina õppisin selle kohe ära, kuid olin mures selle inimese pärast, kelle eest hetkel töötasin – tema oli keeldunud masinaga põrandaid pesemast. Palusin siis Taevaisa, et see minu töökaaslane ei jääks töötuks. Palusin Taevaisa, et parem koondatagu mind või mida iganes, aga ma ei tahaks, et tema jääks minu pärast tööta. Möödus nädal ja see naine, kelle tööd mind oli pandud tegema, tuli puhkuselt tagasi. Ühel päeval tuli ta minu juurde ja ütles, et teda pannakse teisele tööle. Olin rõõmus, sest see näitab, et ta jääb ka edasi tööle. Nüüd mõistan, et me ei pea enese pärast muretsema, vaid teiste pärast. Aitäh Taevaisale!
Margit Kuu
Meil, kes Jumalasse usume, on tõesti palju kergem, kui neil, kes peavad siin maailmas ise hakkama saama. Ma olen Margitiga täiesti nõus, et me ei pea enda pärast muretsema – Taevane Isa kannab meie eest hoolt. Küll on aga meie ümber alati inimesi, kes pole veel Jumalaga tuttavaks saanud ja kes on meie südame peal. Ja kui me oleme ära tundnud Jumala armastuse meie vastu, siis tahame seda kogemust jagada ka oma kaaslastega – alati ei saa me seda sõnadega teha, sest sugugi kõik ei ole valmis seda kuulama. Küll aga saadab Jumal meid õigel ajal õigesse kohta Tema armastust igal muul viisil jagama – loomulikult saab see toimuda siis, kui lubame Tal seda teha. Ja miks me ei peaks Tal lubama meid kasutada, kui Tema ristiarmastus on meie südamest isekuse sulatanud? Järgnev Helve lugu räägibki sellest, kuidas Jumal teda kasutas.
Olen korteriühistu esimees ja seetõttu võin öelda, et töötan 24 tundi ööpäevas. Majaelanikud pöörduvad minu poole väga erinevate küsimuste ja muredega ning teevad seda tihti aega või päeva valimata. Kuna kahes korteris elavad vanurid, kes väljas ei käi, on neil muuhulgas probleeme ka korterimaksete tasumisega. Olen püüdnud neid selles ka aidata.
Kord helistas mulle Kadri (nimi muudetud), üks neist vanureist, et ma läheksin ja võtaksin tema käest raha korterimakse tasumiseks. Kui ma tund aega hiljem Kadri ukse taga kella andsin, teatas Kadri seestpoolt ust, et tema poeg oli hiljuti välja läinud ja kogemata tema võtme kaasa võtnud ning ta ei saa mulle ust lahti teha. Ütlesin siis Kadrile, et ta helistaks mulle, kui poeg tagasi tuleb. Püüdsin kolme päeva jooksul korduvalt Kardile helistada, kuid ta ei võtnud toru. Muretsesin, et äkki on midagi juhtunud ja ei leidnud kusagil asu. Tundsin ängistust, nagu füüsilist valu hinges ja mind nagu sunniti minema Kadri ukse taha kella andma. Keegi ei tulnud ust avama, kuid ma ei lakanud helistamast. Panin kõrva ukse vastu ja kuulsin seest väga tasast sahinat. See andis mulle indu helistamist jätkata.
Umbes 15 minuti pärast avas ukse Kadri poeg, kes astus uksest välja koridori, et mina ei saaks korterisse siseneda. Mees haises alkoholi järele. Küsisin ema järele ja poeg vastas, et ema magab ja ta ei taha teda äratada. Sel hetkel tundsin sundi korterisse siseneda – ei oskagi seletada, mis minus toimus, aga lükkasin jõuga joobnud mehe uksest eemale ja tormasin korterisse. Esik oli täis igasugust sodi, astusin edasi, Kadri voodi oli tühi. Teda polnud ka elutoas, köögis ega vannitoas. Siis leidsin Kadri lebamas WC põrandal, pea surutud poti ja seina vahele, jalad kõveras ja ei mingit elumärki. Ta oli alasti kivipõrandal. See oli kohutav vaatepilt. Tardusin hetkeks, kuid mulle anti kohe jõud tegutsemiseks. Üritasin pojaga rääkida, aga ta oli joobes ja paistis mitte teadvat, et ema lebab teadvuseta külmal põrandal. Kui kaua ta oli juba seal lebanud ja kaua ta oleks seal veel lebanud?
Kutsusin kiirabi, katsin Kadri tekiga ja jäin ootama. Kadri oli veel elus, talle tehti vajalikud meditsiinilised toimingud ja ta viidi haiglasse. Haiglas tehti samal õhtul peaoperatsioon ja ta elu sai päästetud. Kas saab päästetud ka tema hing? Seda teab ainult meie Taevane Isa. Ma palvetan nii Kadri kui ka tema poja pärast.
See olukord oli Jumala poolt juhitud. Taevaisal on meie kõigi suhtes plaan – nii ei pidanud ka Kadri veel surema. Taevaisa saatis mind sinna korterisse ja andis jõudu ning mõistust takistustega võidelda. Tänu Temale!
Helve Liister
Ma usun, et me kõik oleme kogenud elus olukordi, kus oleme õigel ajal õiges kohas ning ei tea vahel päris täpselt isegi, miks me seal oleme – enne kui näeme Jumala plaani. Kui me harjutame end ütlema ja mõtlema: „Isa, sinu tahtmine sündigu!“, näeme imesid sündimas ja tänu tõuseb meie südamest üles armastava Isa poole, kes kõike nii imeliselt korraldab. Vahel ei näe me samal hetkel imet sündimas, vahel oleme Jumala juhtimisel olnud mõne ususeemne külvajaks, taime kastjaks, pinnase kobestajaks, aga viljakandmise aeg on veel kaugel ees. Meil võib olla ka mõni ebameeldivam ja halvalõhnalisem ülesanne, näiteks võime olla ka sõnnikulaotaja rollis – aga ometi on seegi taime kasvu seisukohalt väga oluline. Olgem siis seal, kus Jumal tahab, tegemas seda, mis Jumal tahab. Minul oli kord niiviisi Jumala juhtimisele kuuletudes õnn olla oma viimaseid maise elu päevi elava vana inimese Jumalaga leppimise tunnistaja. Kuna see lugu on „Imedes hommikusöögiks“ kirjas, ei hakka seda siin uuesti kirja panema, aga see oli eriline põhjus Jumalale tänu tuua.
Nüüd aga veel üks elupäästmise lugu Elmilt.
Ühel ööl ärkasin äkitselt üles, kuigi tavaliselt magan ma öösel rahulikult. Oli imelik tunne – miks ma ärkasin? Läksin kööki, vaatasin aknast välja, oli ilus valge selge öö. Siis lülitus külmik sisse ja ma nägin äkki, et pistikupesas hõõgus tuli. Ehmatasin ja tõmbasin ruttu juhtme seinast välja. Hõõgumine lõppes.
Värisesin mõtte juures, mis oleks juhtunud siis, kui Taevaisa poleks mind üles äratanud ega kööki saatnud. Kui sellest hõõguvast kontaktist oleks lahvatanud põlema köök ja kogu maja, ja mina oleksin surnud tulesurma. Kui hea ja armuline on meie Taevane Isa! Ta näeb ja teab meie probleemid ette ära ja päästab oma lapsed ohtlikust olukorrast. Tänu, au ja austus meie Igavesele Isale Tema armu ja hoolitsuse eest! Ta jälgib ja juhib meid kõiketeadjana ja püüab likvideerida meie ees olevaid ebameeldivusi ja õnnetuid olukordi.
„Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Jehoovale: “Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!” … Sest Sina, Jehoova, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks! Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile!“ (Ps 91:1, 2, 9, 10).
Elmi Timmermann
Alustasime sellega, et Jumal võib meid hoida tulises ahjus ja lõpetasime sellega, et Ta võib tule ja põlemise ka üldse ära hoida. Tihti hirmutatakse inimesi igavese tulega ja piinadega selles igaveses tules. Armastav Isa, kes meid niiväga armastab, et andis oma Poja meie eest surma – ja Jeesus läks meie päästmiseks läbi teise surma, mis on tulejärves ja mida sümboliseeris Iisraeli rahvale korraldus paasatalle tulel küpsetada –, ei taha kedagi piinata, ammugi siis igavesti piinata, ka neid mitte, kes Teda ei vali. Seal aga, kus Jeesus on sinu ja minu eest olnud, ei pea meie enam olema – kui võtame vastu kalli ohvri, mis meie eest on toodud. Kas see kõik pole piisavaks põhjuseks anda kontroll oma elu ja tegevuse üle Isikule, kes seda tõeliselt väärib?
