Jumala Sõna kirjutab meile, et „inglid on teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad“ (Hb 1:14). Nad on meie Taevaisa „väehulgad“, keda me segaduse vältimiseks vaid harva võime näha ja siiski enamasti inimese kujul. Ometi on nad siin – igal oma töö teha, nad on meie alalised kaaslased ja tihti räägitakse sellest, et ükskord Taevakodus saame alles teada neist paljudest olukordadest, millest meid on hoitud. Jaakob nägi oma üksilduse ja masenduse tunnil taevaredelit, millel inglid üles ja alla astusid (1Ms 28:12), Jeesus hoiatas pisematele liiga tegemast, sest nende inglid näevad alati Isa palet (Mt 18:10) ja Eliisa palvetas, et Jumal teeks tema teenri silmad lahti, „et ta näeks, et neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega! (süürlastega, s.t. Jumala rahva vaenlastega)“ (2Kn 6:16, 17). Samuti on täna – me võime loota oma Jumala abile ja kaitsele ning sellest abist ja kaitsest jutustab kõigepealt Lüüli Saari.
Oli 1992. aasta – esimene iseseisvusaasta. Kõik oli toimunud nii äkki ja keegi ei teadnud, mis ootab ees. Eesti ja Venemaa vahel olid sisse seatud mitmed kitsendused, muu hulgas oli halvatud ka postiside, seetõttu ei jõudnud kirjad sageli adressaatideni. Ka transport kahe riigi vahel oli suures osas katkenud.
Minu vend elas Kaug-Idas ja kasutas igal aastal sealt Eestisse sõiduks lennutransporti, kuna see oli kiire ja mugav liikumise viis. Tema kodukohast tuli lennuk Peterburgi, mis tol ajal kandis Leningradi nime, ja sealt edasi sai teise lennukiga Tallinnasse sõita. Vennal oli Eestis palju sõpru, nüüd oli üks neist vähki haigestunud. Kuna see haige mees soovis väga mu vennaga kokku saada ja temale veel enne surma asju südamelt ära rääkida, tekkis vajadus vennaga ühendust saada. Kuna post käis halvasti ja selle kaudu oli päris kahtlane midagi teatada, kasutasin selleks Punase Risti abi, nende abiga toimetati haigla peaarsti allkirjaga kiirtelegramm mu vennale kätte. Kui vend oli teele asunud, selgus, et Leningradist Tallinnasse lennuk ei tule. Jõudnud 5. märtsil 1992. öösel Leningradi, tuli tal kuidagi lennujaamast pääseda Varssavi vaksalisse, et sealt siis rongiga Tallinnasse sõita. Sellist liiklust korraldasid öösel nii nimetatud „halturtšikud“, need olid inimesed, kes oma isikliku autoga pakkusid kalli raha eest taksoteenust. Ühe sellise autojuhiga sai minu vend ka kaubale. Nad sõitsid mõni aeg valgustamata teel, siis peatus auto ühes kohas ja autojuht teatas, et edasi ta ei sõida, aga rongijaam on siin lähedal. Näitas mu vennale kätte suuna, kuhu tuli liikuda, ja sõitis minema. Minu vend hakkas näidatud suunas sammuma ja jõudis ühe tee ääres asuva putkani. Putka juures oli kolm meest, kes hakkasid mu venna kannul käima, päris lähedale ei tulnud, kuid jälitasid teda. Minu vend oli sõjast tervena pääsenud mees, kes uskus südamest Jumalat.
Ta oli juba tükk aega astunud, aga ei linnatulesid ega raudteejaama ei paistnud kusagil. Mehed aga astusid ikka tema järel, kui tema kiirendas sammu, tegid sama ka teda jälitavad mehed. Siis hakkas vend jooksma, sama tegid ka teda jälitavad mehed, linnatulesid aga ikka ei olnud. Mõne aja pärast väsis ta jooksmisest, ees oli aga ikka lage maa. Siis tuli vennale vastu üks mees ja vend küsis temalt, kas Varssavi vaksal on veel kaugel. Mööduja vastas, et temagi läheb sinna. Tähendab, teda oli varem juhatatud vastassuunda. Ja ilmselt teadsid ka tema jälitajad, et ta astub asustatud kohtadest üha kaugemale ja nii langeb kõik, mis tal on, varsti niikuinii röövlite saagiks. Nüüd tegi minu vend täispöörde ja hakkas vastu tulnud võõraga koos edasi astuma. Teda jälitanud kolm meest aga jäid seisma ja pöördusid teises suunas, kukkusid veel komistades maha – nagu oleks keegi neid kuklasse tõuganud – ja kadusid pimedusse. Ma ei tea, mida Jumala ingel neile näitas, et nad äkki nii hirmunuina minema läksid. Vend aga jõudis oma kaaslasega raudteejaama, pöördus teda tänama ja teda ei olnud enam. Siis sai vend aru, et Jumal oli saatnud oma ingli teda teel hoidma ja õiges suunas juhatama. On ju ka 2Aj 16:9 kirjutatud: „Sest Jehoova silmad uitavad kogu maal, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad Tema poole!“
Järgmisel päeval jõudis mu vend Tallinnasse ja rääkis, mis ta öösel oli läbi elanud. Siis meenus mulle, kuidas ingel oli mind öösel palvetama äratanud. Ärkasin äkki öösel täiesti värskena ja arvasin, et hommik on käes. Vaatasin kella, kell oli 2 öösel. Läksin teki alla põlvedele ja palvetasin oma venna pärast: „Kui mu vend on hädas, siis palun aita teda!“ Ja jäin momentaanselt magama.
Nüüd oli meil vennaga põhjust Jumalale kaitse eest tänu tuua. Ja palvetada ka nende meeste pärast, kes selliste kurjade kavatsustega pimedail teil ringi liiguvad.
Lüüli Saari
See kalli õe Lüüli lugu oli tal mõeldud vastuseks üleskutsele kirjutada oma kogemusi meie 2010. aasta hommikvalve raamatusse, selleks ajaks aga, kui see minu kätte jõudis, oli hommikvalveraamat juba töösse antud. Seetõttu jagame seda siin ajakirja veergudel ja loodan südamest, et see jõuab ka niiviisi nendeni, keda see lugu on mõeldud kinnitama ja julgustama.
Ma usun, et sindki, hea lugeja, on Taevaisa vahel äkitselt palvele kutsunud ja tuletanud elavalt meelde mõne sinu tuttava. Ja sa oled alles hiljem aru saanud, et just sellel hetkel oli keegi vajanud just sinu eestpalvet. Minu üks hea sõber rääkis alles hiljuti loo sellest, kuidas tema töökaaslase ema, kes õieti polnudki siis veel usklik, oli ühel hommikul äkki põlvedel maas oma poja pärast palvetamas just mõni minut enne, kui tema pojaga toimus tõsine liiklusõnnetus, milles ta ime kombel täiesti terveks jäi.
Ja mulle endale meenub ammune lugu ajast, kui lapsed olid veel väikesed ja issi ühel õhtul ei tulnud ega tulnud töölt koju. Äkki oli südames selline tunne, et me peame just nüüd issi pärast palvet tegema. Olime siis koos põlvedel palves ja palusime isale Taevaisa kaitset. Isa tuli peaaegu kohe pärast seda ja rääkis, kuidas ta sõitis pimedas oma autoga kõrvalteelt täiesti tühjale peateele välja ja samal hetkel vuhises tema autost mõne sentimeetri kauguselt mööda peateel suure kiirusega liikunud täiesti valgustamata auto. Ja just samal ajal palusime meie kõik talle Taevaisa kaitset. Ja teda hoiti tõesti napilt tõsisest liiklusõnnetusest.
Päris eelmise aasta lõpus olime ühel pühapäeval Pereraadio Tallinna stuudios saadet salvestamas. Enne salvestuse algust lülitame me tavaliselt mobiiltelefonid välja, selgi korral oli sellest juttu, mina kuulsin seda küll, aga tegin oma sees pooleldi alateadliku otsuse, et ma ei lülita telefoni välja. Pole ju tegemist otsesaatega, mis siin ikka vussi minna saab. Salvestuse ajal hakkas telefon undama ja ma pidin juba hakkama endale oma lohakuse pärast etteheiteid tegema, kuid kõnele vastates sain aru, et see telefoni sissejätmine oli ka olnud Taevaisa juhtimine. Helistas üks meie kõigi ühine sõber, kelle kodus oli puhkenud tulekahju. Ta oli ise sealt eemal, tema tütar oli õnnetuskohal ja ta palus meil kõigil palvetada. Muidugi tegime seda ja see oli tagantjärele vaadates jälle üks neist õnnelikest õnnetustest, kus meie Taevane Isa nii imeliselt sekkub. Ja ääretult oluline oli minu arvates meie sõbra jaoks see, et ta teadis, et me oleme temaga ja teeme tema aitamiseks seda, mida me hetkel saame. Ja et Taevaisa on seal ja tema inglid ka.
Nüüd aga kaks südamlikku ja julgustavat lugu ühelt päris auväärses vanuses õelt, kelle suust pole ma tema aastatest hoolimata kunagi ühtki nurinat kuulnud – ikka on seal ainult tänu ja ülistus Jumalale. Ja tema rõõmus meel, lahkus ja abivalmidus on küllap paljudele toeks ja julgustuseks olnud. Eks see kõik räägib tema suhtest Tema armastava Isaga.
Oli minu sünnipäev. Seekord langes see hingamispäevale. Kui üks õde mulle lilled ulatas, oli mul hea meel. Edasi läks asi tõsiseks. Tuli üks ja teine, kõik õnnitlesid, ulatasid lilli, mitmed ka koduaedadest kaasa toodud tomateid ja porgandeid – need olid sellised tumedavärvilised, milliseid ma varem kunagi polnud näinud. Mitu õde tõid väikese kotikese sees õunu. Isegi mustikaid toodi. Armastavast südamest tahtsid nad kõik mind õnnitleda ja mulle head soovida. Soovisid ka Jumala õnnistust ja ligiolu. Kõik see oli väga armas. Aitäh kõigile!
Kui jumalateenistus lõppes ja aeg oli koju minna, tekkis mure. Kõiki neid häid ande oli kokkuvõttes kingitud nii palju, et üks kilekott oli täis loodusande ja see oli üsna raske. Teises kotis olid õrnad armsad lillekesed, mida tuli ka hellalt hoida. Mõlemad käed olid kinni, peale selle oli veel oma käekott ka. Tundsin muret, kuidas ma saan trammi ja trolli peale, sest mu jalad on haiged ja vajan liiklusvahendisse sisenemiseks käte tuge. Seisin siis trammi oodates ja palusin: „Taevaisa, aita mind kuidagi trammi saada!“ Ja, oh imet! Taevaisa saatis madalapõhjalise trammi, milliseid liigub liinidel harva! Ka troll tuli Balti jaamas samasugune madalapõhjaline!
Mis ma oskan selle peale öelda. Jumal on meie ligidal ja näeb meie vajadusi ja annab just seda, mida me hetkel kõige rohkem vajame. Olgu see kõigile järjekordseks meeldetuletuseks, et need, kes oma lootuse Tema peale panevad, ei jää hätta! Tänu, et meil on selline armastav ja hoolitsev Isa!
Ja veel üks imeline kogemus. Kirjutan juba mitu nädalat arvutisse Mark Finley raamatut „Otsustamine“. See on huvitav raamat kõigi jaoks, kes tahavad Issandale hingi võita. Siin on näiteid ja nõuandeid nii pastoritele kui ka kõigile, kes tahavad Issanda heaks töötada. Kirjutan seda suure huvi ja kaasaelamisega.
Olin jõudmas lõpusirgele. Pühapäeval plaanisin lõpetada ja lõpetasin ka. Kui hakkasin kirjutama viimast lõiku, siis seal oli autori palve hingede pärast, et oleks inimesi, kes tunneks muret hingedevõitmise töö pärast ja sooviksid seda koos Jumalaga teha. Vajutasin arvuti klahvidele nagu tavaliselt, mingeid seadeid ma ei muutnud, kuid äkki oli kiri punane. Ehmusin ega saanud millestki aru. Küllap see oli mulle eriliselt mõeldud ja sellepärast punasena, et ei jääks märkamata. Toon siia ka selle olulise viimase lõigu:
„Ja Isa, kas me ei võiks töötada külg külje kõrval. Mina olen nõrk ja kardan mõnikord, et ma ei saavuta edu. Kuid ma pühendan ennast usus ja absoluutses usalduses Sulle, teades, et Sa tahad mind kasutada. Tänan Sind Kristuse nimel. Aamen!“
Sellist palvet olen ma alati nõus koos autoriga palvetama ja ma ise palvetan ka umbes selliste sõnadega. Ehkki ma olen nõder ja abitu, siiski tean, et koos Isaga, kui Tema kutsub, võib tööd teha, sest Tema annab väe ja tarkuse ja juhib inimeste juurde, kes on potentsiaalsed Taevariigi kodanikud!
Ella Tust
Küllap kõik meist on kogenud oma Piiblit uurides, kuidas mõni salm äkki justkui hüppab Piiblist esile ja paistab meile hästi olulisena. Justkui tahaks Jumal meile selle läbi midagi olulist öelda. Või eriliselt julgustada. Või ka hoiatada. Kõik ikka sellepärast, et Ta meid armastab ja tahab, et me seda, mida me Temast teame ja oleme kogenud, ka teistele edasi annaksime. Kui näeme Tema ristiarmastuse suurust – ja see läbib kuldse lõngana kogu Pühakirja –, siis tuleb meiegi südamesse ja huulile samasugune palve nagu Ella tunnistuses. Ja meil on palvete kuulja Isa, kes kinnitab meile, et „Jumal on meis tegev, et me tahame ja tegutseme Tema hea meele järele“. Kui lubame Tema meie ihu templisse elama, siis Tema paneb meid tahtma täita Tema tahet ja teeb selle tahte ka teoks. Sellel meie ihu templil on uks, kus link on ainult seespool ja see link on sinu käes.
