Matteuse evangeelium lõpeb Jeesuse korraldusega jüngritele, mille Ta enne lahkumist neile andis. „Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.
Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.““ (Mt 28:18–20) Tekib küsimus: miks ristida Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse? Miks on Jeesuse ristimiskäsus Isa, Poega ja Püha Vaimu koos nimetatud, et jüngriks saajaid tuleb nende nimesse ristida? Pealiskaudsel Piibli lugemisel võib jääda mulje, et Isa nimi on Jehoova või Jahve, Poja nimi on Jeesus, aga Püha Vaimu nime kohta jääb küsimus, kas see on Trööstija või Lohutaja või...? Arvamus, et Jehoova või Jahve on just Isa nimi, on ekslik. Vana Testamendi põhjalikumal uurimisel näeme, et nime Jehoova või Jahve kasutatakse nii Isa kui ka Poja kohta enne Tema inimesekssaamist. Kas neil kõigil – Isal, Pojal ja Pühal Vaimul on ka üks nimi?
Nüüd pisut nimesse ristimisest. Kuna ristimine on omaette teema, siis ristimisest siin vaid põgusalt. Kõigepealt nimele osutamisest. Piiblis kasutatakse nimele osutamist selle nime kandjale osutamisena. Näiteks, kui öeldakse, et keegi hüüdis appi Jumala nime, siis mõeldakse, et ta hüüdis appi Jumalat. Väga lähedast sidet aga kujutatakse Piiblis ka seesolemisena. See on nii lähedane side, et lähedasemat pole olemas. Jh 14:16–17 räägib Jeesus Püha Vaimu saatmisest: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.“ Jh 17:20–22 on Jeesuse ülempreesterlik palve: „Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus...“ Paulus ütleb oma uue elu kohta kristlasena, Gl 2:20: „...nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.“ Ristimist võib võtta kui inimese pühitsemist kristlaseks, pühitsemist väga lähedasse ühendusse Jumal Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Ristimisega Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse tunnistatakse väga lähedast sidet Isa, Poja, Püha Vaimu ja ristitu vahel.
Samuti on Isa, Poeg ja Püha Vaim, nagu paljud teisedki, ristimise kui kristlaseks pühitsemise tunnistajateks, ainult et erilisteks tunnistajateks. Kellegi saamine kristlaseks toimub ainult tänu Isale, Pojale ja Pühale Vaimule. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16) Sõna Jumal kasutatakse Piiblis valdavalt, Uues Testamendis peaaegu eranditult Jumal Isa kohta. Tema on nõnda „maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Jumal Isa (koos Pojaga) on saatnud ka Püha Vaimu kui enda ja Jeesuse esindaja, nagu Jeesus ütles „teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti“ (Jh 14:16), kes „toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta.“ (Jh 16:8) Jumala Poeg, keda me teame Jeesusena või Kristusena tuli siia maailma selleks, et oma pattude tõttu muidu hukkuvaid inimesi päästa. „Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.“ (Jh 3:17) „Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga“, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.“ (1Jh 1:5–7) „...ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.“ (1Jh 2:2) Püha Vaim teostas Jumala Poja inimesekssaamise, mis oli inimeste päästmiseks vajalik. Inimeste juures on Püha Vaimu osa tuua neid patutundmisele ja -kahetsusele ning juhtida neid elus tegema seda, mis on hea ja õige ning vältima tegemast seda, mis on halb ja vale. Jeesus ütles: „Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.“ (Jh 14:26)
Korraldus ristida Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse osutab ka sellele, et Isal, Pojal ja Pühal Vaimul on ühine nimi – Jumal, täpsemini küll nimetus, sest Jumal ei ole pärisnimi, vaid on Tema kui olevuse nimetus. Küsimusi tekitab siin vaid see, kas nad kõik kolm üksikult võttes on jumalikud isikud, kelle kohta võib tõega öelda Jumal? Jumal Isa kohta sellist küsimust tekkida ei saa, mistõttu Tema juures ei ole tarvis pikemalt peatuda.
Mis puutub Pojasse, siis on igati loogiline mõelda, et nii nagu iga inimese poeg on inimene ja sageli on poeg lausa isa moodi, nii on ka Jumala Poeg Jumal, kuigi Jumala Pojasse puutuv on keerulisem. Pühakiri ütleb (Jumala) Poja kohta väga selgelt, et ka Tema on Jumal. Johannese evangeelium algab sõnadega: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi.“ (Jh 1:1–3) Kui kõik „on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi“, siis on Ta ju Looja! „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt.“ (Jh 1:14) Ülestõusnud Jeesusega kohtudes ütles jünger Toomas: „Minu Issand ja minu Jumal!“ (Jh 20:28) ning Jeesus ei vaielnud talle vastu, et mis sa nüüd! Eristamaks Jeesust inglitest tsiteerib Paulus Taavetit ja selgitab, et seda ütleb Jumal (Isa) Pojale (Jeesusele): „Aga pojale ta ütleb: „Sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti ja õiglus on su kuningakepp.““ (Hb 1:8) Kristuse positsiooni kohta enne inimeseks saamist ütleb Paulus: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.“ (Fl 2:5–7)
Püha Vaimu kohta on inimestel mitmesuguseid arvamusi. Kas Ta on jumalik isik või vaid Jumalast lähtuv mõju? Tema tegevusest võiks küll seda järeldada, aga Piiblis on Tema kohta kirjutatud nii mõndagi, mis osutavad selgesti, et Püha Vaim on jumalik isik. Rääkides Suurkohtule Jeesusest, ütles Peetrus: „Jumal on just tema oma parema käega ülendanud Juhiks ja Päästjaks, andma Iisraeli rahvale meeleparandust ja pattude andeksandmist. Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim, kelle Jumal on andnud neile, kes on talle kuulekad.“ (Ap 5:31, 32) Ja meie oleme kõige selle tunnistajad ning samuti Püha Vaim! Mingi mõju ei saa olla tunnistaja, aga isik saab. Aastaid hiljem oli Jeruusalemmas apostlite nõupidamine, millel vastu võetud otsuses olid sõnad: „Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks...“ (Ap 15:28) Isikud saavad midagi heaks arvata, aga mitte mingi mõju. Paulus kirjutas roomlastele, et kui me ei oska palvetada, tuleb (Püha) Vaim meile appi ja veel enam: „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest.“ (Rm 8:26, 27) Arvata, et Jumalast lähtuv mõju palub Jumalat, on mõttetus! See, et Vaim palub pühade eest, tähendab, et üks isik – Püha Vaim palub teist – Jumalat Isa (nagu Jeesus). Oma tegevusega Vaim taotleb midagi. Ka seda saab teha vaid isik. Pühal Vaimul kui jumaliku isikul on oma tahe ja õigus jagada inimestele ande vastavalt oma äranägemisele. Püha Vaimu andide jagamise kohta ütleb Paulus: „Aga kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriosa, nõnda nagu tema tahab.“ (1Kr 12:11) Püha Vaimu kui jumalikku isikut on võimalik kurvastada. Paulus manitseb: „Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani!“ (Ef 4:30) Hananiasega rääkimisel samastas Peetrus Püha Vaimu Jumalaga, Pühale Vaimule valetamist Jumalale valetamisega, sest ka Püha Vaim on jumalik isik – Jumal: „Hananias, mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud rahast? Eks see sinu käes olles olnud su oma ja müüdunagi sinu meelevallas? Mispärast sa oled selle ette võtnud oma südames? Sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale.“ (Ap 5:3, 4) Püha Vaim pole tähtsusetu isik, keda võib teotada või eirata. Jeesuse sõnul on Püha Vaimu eiramine palju ohtlikum kui Tema eiramine. „Seepärast ma ütlen teile: Inimestele antakse andeks iga patt ja teotamine, aga Vaimu teotamist ei anta andeks! Ja kui keegi ütleb midagi Inimese Poja vastu, võib ta saada andeks, aga kui keegi ütleb midagi Püha Vaimu vastu, ei andestata talle ei sellel ega tulevasel ajastul.“ (Mt 12:31-32) Milles seisneb patt Püha Vaimu vastu, on omaette teema ja ma ei hakka seda siin käsitlema. Püha Vaimu pidamist jumalikuks isikuks raskendab mõnele asjaolu, et tegemist on Vaimuga, aga Vaim tähendab lihtsalt vaimolendit, meist erinevat olendit. Ka Jumal Isa on Vaim (Jh 4:24). Ka inglid on vaimud (Hb 1:14).
Nii on meil kolm jumalikku isikut: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Need pole kolm Jumalat, vaid üks Jumal kolmes isikus, kelle vahel pole vähimatki erimeelsust, kes tegutsevad absoluutses kooskõlas, kes on üks. Jeesuse soov kristlaste kohta oli ja on: „Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie!“ (Jh 17:11)
