Seekordne on jälle üks neist ühe suure kogemusega kotikestest, nagu neid viimasel ajal on juba mitu meie ajakirja veergudel ilmunud. Seekordne, nagu ka kaks eelmist Kogemuste kotikest, on oma sisu saanud Pärnust. Üks minu sügisene Pärnus veedetud hingamispäev oli just nii viljakas. Osad lood kirjutasin seal kohe üles, osade suhtes leppisin aga kokku, et õed-vennad saadavad need mulle „kotikese“ pakkimise ajaks kohale. Meie Pärnu-lugude kolmandas osas jutustab oma pikast imelisest elust Jumalaga Pärnu koguduse liige Salme Siimisker. Loomulikult ei mahu siia rubriiki kogu Salme elu, vaid üksnes mõned eredad hetked, mille jagamise eest oleme talle tänulikud.
Piiblis on kirjas Iisraeli rahva rännak Egiptuse orjusest tõotatud maale – võimas ilmutus Jumala armastusest, kannatlikkusest, ligiolekust ja juhtimisest. Kui palju ülevaid hetki, aga paraku ka usaldamatust ja vastuhakku. Tänu Jumala eelhoolitsusele on see kirjutatud Piiblisse hoiatuseks meile, kes oleme ka teel Tõotatud maale. Läbi ajaloo on Jumal kinnitanud, et Ta täidab oma tõotused. Me võime tagasi vaadata kogu inimajaloole – lunastusplaanile Eedeni paradiisist taeva paradiisi, mis on kõik täis Jumala juhtimist, käske, nõuandeid, hoiatusi. Jumal on teinud omalt poolt kõik, et me sinna jõuaksime. Elu on näidanud, et meie edasijõudmine oleneb sellest, kuivõrd me usaldame Jumalat ja Temale kuuletume.
Sellel teel on meil igaühel oma läbielud ja kogemused. Oma pikale elule tagasi vaadates tänan Jumalat, et Ta on minule juba sünnist alates armastuses teed valmistanud. Sündisin kristlikku perekonda, meie suure perekonna viienda lapsena. Minu esimene mälupilt on minust kolm aastat noorema õe ristimistalituselt, mis viidi läbi vene õigeusu kombe järgi. Enne järgmise lapse sündi ristiti mu vanemad adventusku ja siit edasi on meeles juba kirikuskäimised ja lastetunnid Karja tänava palvela väikeses tagasaalis. Õppisin juba lapsena selgeks väga tähtsa tõed: Jumal näeb ja kuuleb mind alati ja igal pool ning ma ei ole kunagi üksinda, sest igal inimesel on oma kaitseingel. Piibel on olnud mu “jalale lambiks”, juhiseks ja heaks saatjaks kogu elu jooksul. Igas olukorras trööstib mind teadmine Jumala armastusest ja kohalolekust. Ta on meile öelnud: “Ma olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani” (Mt 28:20) ja “Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga” (Jr 31:3) ja “Ma olen sind märkinud oma peopesadesse” (Js 49:16). Mõelda vaid – nii ütleb taeva ja maa Looja Jumal mulle ja sulle!
Meil oli suur pere ja vähemalt alguses elasime üsna tihedalt koos. Pere kasvades ehitas isa tube järjest juurde. Lapsepõlves oli minu palvepaik voodi all! Kasutasin seda turvalist varjupaika Taevaisaga rääkimiseks, kui südamel oli mõni mure või tundus, et pahandus on tulemas. Palusin siis Taevaisa, et Ta oma head inglid appi saadaks ja meie kodus rahu ja rõõmu hoiaks. Ja kodus oli tõesti hea olla. Vanemad oskasid hoida distsipliini ka ilma vitsata ja kui me liiga lärmakaks ning ülemeelikuks läksime, oli ema relvaks “vaikustunni” välja kuulutamine. Ja siis oli tõesti vaikus paugupealt majas! Nagu lapsed ikka, kartsin ka mina pimedust. Elasime linnaservas, meil oli põllumaa ja loomad. Lehmalaut oli paarsada meetrit eemal ojakaldas suurte hõbepajude all ja tee sinna oli kottpime. Teismelistena oli meie ülesandeks vennaga, kes oli minust aasta vanem, õhtune lüpsmine ja toidu etteandmine. Mäletan, kuidas me teineteise ligi hoides tuhmi laterna valguses sinna kiirustasime ja julgustasime end teadmisega, et me polegi ju üksinda – inglid on meiega! Hilisemas elus on mul palju tulnud üksi väljas liikuda ja üksinda elada, aga kartnud pole ma kunagi.
Kui õppisime hingamispäevakoolis pilve- ja tulesambast Iisraeli kõrberännakul, tuli Daisy vaheajal minu juurde ja ütles: “Tead, Salme, mina nägin ka pilvesammast. Aastaid tagasi käisin õhtuti ühel vanal õel rohtu silma tilgutamas. Teel koju kuulsin oma selja taga samme. Läksin kiiremini, aga see, kes minu taga oli, tuli ka kiiremini. Vaatasin, see oli üks mustlane. Hakkasin kartma ja palusin Taevaisa: “Kaitse mind! Päästa mind!” ja kiirustasin kodu poole. Sammud olid ikka kuulda, vaatasin taha, aga minu ja mustlase vahel oli pilv! Iga kord, kui taha vaatasin, nägin ainult pilve. Kui kodutänavasse pöörasin ja taha vaatasin, ei olnud enam pilve ega mustlast ja ma tänasin Taevaisa. Nüüd ei karda ma enam ka siis, kui ma üksinda kodus olen. Palun siis: “Jeesus, ole minu juures!” Ja ma tunnen, nagu paneks keegi käe mu õlale ja siis ma ei karda.“
Issand ütleb Js. 48:17: “Mina olen Issand, su Jumal, kes sulle õpetab, mis on kasulik, kes sind juhatab teele, mida sa pead käima.” Tallinna kontroll-laboratooriumi juhataja kutsus mind Tallinnasse tööle perspektiiviga teha teaduslikku tööd ja jõuda elus edasi. Ahvatlus oli suur, aga probleemid olid ka suured (komandeeringute, konverentside ja õppepäevade ajad ei ole ju minu määrata). Hingamispäeva pühitsemisega oleks tulnud väga palju raskusi. Pealegi elasid mu vanemad nüüd Pärnu lähedal maal, vanemad lapsed olid juba kodust välja lennanud, nooremad käisid veel koolis ja mina püüdsin tööst vabal ajal neile abiks käia. Jäin Pärnusse. Jumal on alati hea nõuandja ja Tema juhiste järele talitades võime tunnistada: “Sest Sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal” (Ps 73:25).
Meenub ka üks õhtu noorusajast, kui elasin Pärnus ja tahtsin minna külla, kuhu ma ei oleks pidanud kippuma. Jõudnud tänava nurgani, kust pidin alla pöörama, viisid jalad mind otse edasi. Pöördusin tagasi, aga juhtus sama. Siis püüdsin läheneda teiselt poolt – olin tõepoolest tõrges nagu Biileam! Tegin tiiru ümber tänavate ja proovisin teisest tänava otsast, aga ka sealt ei saanud ma soovitud majja minna. Lõpuks andsin alla ja tänasin Jumalat, et Ta nii armulikult mind korrale kutsus. Oleks ainult alati kõrv avatud Teda kuulma ja jalad valmis kuuletuma. Kahjuks olen vahel eiranud hoiatusi ja läinud hea- ja kurja-tundmise puu juurde, mõeldes: “Mina piiri ei ületa!” Tõsi on Jeesuse hoiatus: “Minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:5). Ainult Jeesuselt saame väe jääda tugevaks. Ainult Püha Vaim puhastab südame ja arendab meis Kristuse iseloomu, kui me Temale oma südame avame ja Tema oma elu Juhiks palume. Julgustav on teada, et kuigi Jumal teab minust kõik, Ta ometi armastab mind ja tahab mind ja sind valmistada elama igavesti Tema riigis!
Seoses hingamispäevaga on mul mitmeid läbielusid. Esimesel töökohal oli vahetustega töö (reedel õhtune vahetus kell 15.oo–22.oo ja laupäev tööpäev). Algul näis olukord üsna lootusetu. Aga õnneks oli kolleeg nõus olema tööl alati reedeõhtuses vahetuses ja laupäeval pika päeva. Mina olin siis reedeti hommikul ja esmaspäeval pika päeva. Aga kord tuli aastainventuur laupäeval ja see viis lahkumisavalduseni. Etteruttavalt võin öelda, et sain asemele huvitavamad ja kõrgema palgaga töökohad. Pärnus oli suur rajooniapteek ja selle juhatajaga sain kokkuleppele, et saan alati hingamispäeva vabaks ja olen pühapäeval tööl. Esialgu aga sattusin Surju apteeki asendama dekreeti minevat juhatajat (ainuke kutseline töötaja maa-apteegis). Juhtus aga nii, et ta ei tulnudki tööle tagasi ja olin seal “maapaos” kolm ja pool aastat. Siis kutsus rajooniapteegi juhataja mind Pärnusse tagasi. Tolleaegne juhataja oli minu suhtes väga mõistev ja heatahtlik. Surjus tööl olles andis ta mulle nõu: „Pange apteek laupäeval kinni ja olge avatud pühapäeval.” Nii ma tegingi. Aga ka seal tuli mul seoses inventuuriga läbikatsumine, mis küll lahenes juba eos. Tallinnast tuli revident ja kontrollinventuur algas reedel. Inventuuriks aga kulub kaks päeva. Mina palvetasin ja mõtlesin, kuidas seda laupäeva talle selgitada ja mis edasi saama hakkab. Aga üsna alguses ütles ta ise mulle: “Ma ei tea, kuidas teie tahate, aga mina homme jätkata ei taha. Lõpetame esmaspäeval.” Tänu Jumalale!
Kui olin jälle Pärnus tööl, siis hingamispäevaga probleemi ei olnud. Olin pühapäeval tööl. Aga tol ajal olid kõikides töökohtades leninlikud laupäevakud, millal kõik pidid kohal olema. Kui juhataja selle kohustuse kõigile teatavaks tegi, lisas ta kohe: “Siimiskeri see ei puuduta, temal on see päev ette tehtud.” Leninliku laupäevakuga seoses sai kogemuse ka minu sõbranna. Laupäev oli siis juba vaba päev, aga laupäevaku käsk oli karm – kõik olgu kohal! Ta oli väga mures, et mis siis saab, kui ta ei lähe – kõik hakkavad esmaspäeva hommikul tema kallal norima. Julgustasin teda, et jätaks tagajärjed Jumala hooleks. Palvetasime koos ja keelitasin teda hingamispäeval kirikusse tulema. Ta oligi kohal, kuigi tundis hirmu esmaspäeva ees. Esmaspäeval ega ka hiljem ei lausunud mitte keegi puudutud laupäevaku kohta sõnagi! Nii julgustas Jumal noort usklikku lootma Tema peale.
Aastad möödusid. Juhataja läks pensionile, juhataja asetäitja sai juhatajaks ja valis mind asetäitjaks. Hoiatasin teda küll, et tal tuleb arvestada sellega, et mind laupäeviti ei ole. Kõik läkski rahulikult, kuni kord tuli tal tahtmine aasta korraline inventuur läbi viia laupäeval-pühapäeval ja hakkas mind keelitama, et see üks kord ma ikka tulgu tööle. Inventuuris oli mul küllalt vastutav osa – kontrollida ja panna kõikidele kaupadele hinnad. Niisiis ta “töötles” mind iga päev nädal aega, kuigi ma ütlesin talle, et ma niikuinii ei tule. Paar päeva enne inventuuri teatas ta, et inventuuri ei saagi laupäeval teha – peavalitsus Tallinnas keelas ära! Vahel aitab Jumal ka nii.
Kõige imelisemalt aitas Jumal mind ühel sügisel, kui jäin autojuhtimisega libedal teel hätta. Käisime Koongas misjonikoosolekuid pidamas. Seekord pidime minema minu autoga. Hommikul aga tõrkus mu auto käivitumast ja teised läksid taksoga. Lõpuks sain auto käima ja mõtlesin neile järele sõita. Aga ma ei leidnud õiget teeotsa ja sattusin teele, mis oli kitsas, märg ja libe... Kui ma siis ikka teele jäin ja auto pidama sain, selgus et minna polegi enam kuhugi, ees on heinamaa. Vaja oli ümber pöörata, aga selles olid mu oskused väga kehvad. Kuna mu parem puus oli kange, siis oli mu tagasivaade piiratud ja taha ma suurt ei näinud. Isegi hea tee peal ei hakanud ma kunagi ümber pöörama, vaid sõitsin kas või ringi. Sain aru, et ise ma sellega hakkama ei saa, muidu sõidan veel teelt välja ja nii kinni, et auto väljavedamiseks läheb vaja traktorit. Lootsin, et leian mõne mehe, olin ju ühest majast mööda sõitnud. Seal aga ei olnud kedagi kodus, oli töö-pühapäev, sügisene koristusaeg. Läksin tagasi auto juurde, panin mõned kadakaoksad põlvede alla ja palusin: “Taevaisa, mina ei saa sellega hakkama, aga palun pane Sina oma käsi rooli külge ja aita mind!” Panin rataste alla kadakaoksi ja ma ei teagi, kuidas, aga auto pöördus ümber ja kui olin taas kindla tee peal, siis tänasin Jumalat, kes tegi võimatu võimalikuks. Veel praegugi on mul silme ees see kitsas libe tee, õhtusse kalduv sügispäev ja see imeline tänutunne, mida tundsin, kui auto õige suuna võttis.
Möödunud suvi oli mul väga murelik, aga Jumal trööstib ka kurbuses. Laulja ütleb (94:19): “Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.” Mu vend Mihkel, kellega ma olin koos kasvanud ja kuus aastat pinginaabritena ühist kooliteed käinud, jäi lõpuks päris voodisse, suutmata isegi pöörata. Läksin vennanaisele appi tema eest hoolitsema. Istusin tundide viisi tema voodi ääres, lugesin talle ette õppetükki, vaimulikke raamatuid, Meie Aega, Ta väga armastas kuulata. Aga elujõud järjest kustus ja nii keha kui vaim väsisid. Võimust said vaev ja valu. Masseerisin ja silitasin ta valutavaid jalgu, selga, käsi ja siis laulsin talle vaimulikke laule – mina, kes laulda ei oska! Aga see rahustas teda ja ta jäi rahulikult magama. Lohutav oli kuulda, kui ta poolunes palvetas, tänas Jumalat abi ja armu eest ja palus rahu ning kaitset perele. Ja nii palju kordi järjest. 2. septembril läks ta puhkama. Kui palju kergem on ära saata seda inimest, ka väga kallist inimest, kes läheb puhkama usus Jeesusesse Kristusesse.
Ka mina olen lõpusirgel (Ps 90:10). Aasta lõpus sain 80! See on Jumala arm, mis on mind päevast päeva kandnud. Hea on kogeda Jumala tõotust: “Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid.” Kui tähele panna, siis Jumala päästev käsi on iga päev tegevuses. Peale puusaproteesi saamist hoiatati kukkumise eest. Eks ma püüdsin ka ettevaatlik olla. Ühel päeval võtsin toa ahjust koogivormis küpsetatud sepiku ja hakkasin sellega kööki minema. Sepik ühes ja kepp teises käes. Koridoris aga takerdus jalg millegi taha ja leidsin end haige puusa peal pikali. Ehmatasin kohe väga ja ei julgenud algul liigutadagi. Hakkasin tasapisi varbaid liigutama – valu ei kusagil. Tühi koogivorm oli kõrval, aga sepikut ei kusagil. Ukerdasin end püsti, sepik oli täpselt minu puusa all – nüüd küll juba nagu pannkook. Kõik luud-liikmed olid terved ja valu ei kuskil. Jumalik käsi polsterdas mu puusale pehme maandumise …
“Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi. Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki Su tegusid” (Ps 73:28). Olen tõesti õnnelik inimene, kuna lapsepõlvest alates on mul olnud kindel Saatja, truu Sõber igal ajal ja igas olukorras. Pika elu jooksul on olnud raskemaid ja kergemaid aegu, aga lootusetus ja masendus pole mind kunagi vallutada suutnud. Noorena haigestusin luutuberkuloosi. Tollal oli ravi selline, et pandi aastaks kipsvoodisse. Mul “õnnestus” selles „voodis“ lamada kokku isegi 15 kuud, aga see lamamine ei kujutanud endast mingit probleemi, sest see vorm on ju enda peal tehtud. Sellest ajast on ka üks kustumatu vaimulik elamus. Vend Jaan Daniel käis maal meie kodus osasaamist jagamas ja pidas kokkukutsutud naabritele vaimuliku koosoleku Matteuse 24. peatükist. See laadis mind tublisti ja andis tükiks ajaks mõtteainet. Need olid aastad 1948–49, siis ei olnud kuigi palju kirjandust, raadiost ja televiisorist rääkimata. Maal ei olnud elektritki. Aga Jumal annab lootust igaks päevaks ja igal ajal. Tagantjärele mõtlen, et Jumal kinkis mulle nooruses sellise rahuliku järelemõtlemise aja, nagu püsiva meeldetuletuse, et meie elu on Jumala käes, aga Ta soovib ka meiepoolset koostööd ja seda ka tervise eest hoolitsemisel. Pealegi sain ma sellest haigusest ka mõned boonused tulevikuks: 1) sain vabaks keskkooli küpsuseksamitest; 2) ülikoolis olin vabastatud sõjalisest õppusest (arstiteaduskonnas pidid kõik üliõpilased läbi tegema ohvitseriõppe); 3) sain vabaks ka esimestel kursustel sügisesest kuuajalisest kolhooside abistamisest ja võisin sõita koju appi oma vanematele ja 4) mu käekiri tegi läbi tõelise ilukirja kooli – oli ju aega iga tähe kirjutamiseks!
Salme Siimisker
Seekordne on jälle üks neist ühe suure kogemusega kotikestest, nagu neid viimasel ajal on juba mitu meie ajakirja veergudel ilmunud. Seekordne, nagu ka kaks eelmist Kogemuste kotikest, on oma sisu saanud Pärnust. Üks minu sügisene Pärnus veedetud hingamispäev oli just nii viljakas. Osad lood kirjutasin seal kohe üles, osade suhtes leppisin aga kokku, et õed-vennad saadavad need mulle „kotikese“ pakkimise ajaks kohale. Meie Pärnu-lugude kolmandas osas jutustab oma pikast imelisest elust Jumalaga Pärnu koguduse liige Salme Siimisker. Loomulikult ei mahu siia rubriiki kogu Salme elu, vaid üksnes mõned eredad hetked, mille jagamise eest oleme talle tänulikud.
Piiblis on kirjas Iisraeli rahva rännak Egiptuse orjusest tõotatud maale – võimas ilmutus Jumala armastusest, kannatlikkusest, ligiolekust ja juhtimisest. Kui palju ülevaid hetki, aga paraku ka usaldamatust ja vastuhakku. Tänu Jumala eelhoolitsusele on see kirjutatud Piiblisse hoiatuseks meile, kes oleme ka teel Tõotatud maale. Läbi ajaloo on Jumal kinnitanud, et Ta täidab oma tõotused. Me võime tagasi vaadata kogu inimajaloole – lunastusplaanile Eedeni paradiisist taeva paradiisi, mis on kõik täis Jumala juhtimist, käske, nõuandeid, hoiatusi. Jumal on teinud omalt poolt kõik, et me sinna jõuaksime. Elu on näidanud, et meie edasijõudmine oleneb sellest, kuivõrd me usaldame Jumalat ja Temale kuuletume.
Sellel teel on meil igaühel oma läbielud ja kogemused. Oma pikale elule tagasi vaadates tänan Jumalat, et Ta on minule juba sünnist alates armastuses teed valmistanud. Sündisin kristlikku perekonda, meie suure perekonna viienda lapsena. Minu esimene mälupilt on minust kolm aastat noorema õe ristimistalituselt, mis viidi läbi vene õigeusu kombe järgi. Enne järgmise lapse sündi ristiti mu vanemad adventusku ja siit edasi on meeles juba kirikuskäimised ja lastetunnid Karja tänava palvela väikeses tagasaalis. Õppisin juba lapsena selgeks väga tähtsa tõed: Jumal näeb ja kuuleb mind alati ja igal pool ning ma ei ole kunagi üksinda, sest igal inimesel on oma kaitseingel. Piibel on olnud mu “jalale lambiks”, juhiseks ja heaks saatjaks kogu elu jooksul. Igas olukorras trööstib mind teadmine Jumala armastusest ja kohalolekust. Ta on meile öelnud: “Ma olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani” (Mt 28:20) ja “Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga” (Jr 31:3) ja “Ma olen sind märkinud oma peopesadesse” (Js 49:16). Mõelda vaid – nii ütleb taeva ja maa Looja Jumal mulle ja sulle!
Meil oli suur pere ja vähemalt alguses elasime üsna tihedalt koos. Pere kasvades ehitas isa tube järjest juurde. Lapsepõlves oli minu palvepaik voodi all! Kasutasin seda turvalist varjupaika Taevaisaga rääkimiseks, kui südamel oli mõni mure või tundus, et pahandus on tulemas. Palusin siis Taevaisa, et Ta oma head inglid appi saadaks ja meie kodus rahu ja rõõmu hoiaks. Ja kodus oli tõesti hea olla. Vanemad oskasid hoida distsipliini ka ilma vitsata ja kui me liiga lärmakaks ning ülemeelikuks läksime, oli ema relvaks “vaikustunni” välja kuulutamine. Ja siis oli tõesti vaikus paugupealt majas! Nagu lapsed ikka, kartsin ka mina pimedust. Elasime linnaservas, meil oli põllumaa ja loomad. Lehmalaut oli paarsada meetrit eemal ojakaldas suurte hõbepajude all ja tee sinna oli kottpime. Teismelistena oli meie ülesandeks vennaga, kes oli minust aasta vanem, õhtune lüpsmine ja toidu etteandmine. Mäletan, kuidas me teineteise ligi hoides tuhmi laterna valguses sinna kiirustasime ja julgustasime end teadmisega, et me polegi ju üksinda – inglid on meiega! Hilisemas elus on mul palju tulnud üksi väljas liikuda ja üksinda elada, aga kartnud pole ma kunagi.
Kui õppisime hingamispäevakoolis pilve- ja tulesambast Iisraeli kõrberännakul, tuli Daisy vaheajal minu juurde ja ütles: “Tead, Salme, mina nägin ka pilvesammast. Aastaid tagasi käisin õhtuti ühel vanal õel rohtu silma tilgutamas. Teel koju kuulsin oma selja taga samme. Läksin kiiremini, aga see, kes minu taga oli, tuli ka kiiremini. Vaatasin, see oli üks mustlane. Hakkasin kartma ja palusin Taevaisa: “Kaitse mind! Päästa mind!” ja kiirustasin kodu poole. Sammud olid ikka kuulda, vaatasin taha, aga minu ja mustlase vahel oli pilv! Iga kord, kui taha vaatasin, nägin ainult pilve. Kui kodutänavasse pöörasin ja taha vaatasin, ei olnud enam pilve ega mustlast ja ma tänasin Taevaisa. Nüüd ei karda ma enam ka siis, kui ma üksinda kodus olen. Palun siis: “Jeesus, ole minu juures!” Ja ma tunnen, nagu paneks keegi käe mu õlale ja siis ma ei karda.“
Issand ütleb Js. 48:17: “Mina olen Issand, su Jumal, kes sulle õpetab, mis on kasulik, kes sind juhatab teele, mida sa pead käima.” Tallinna kontroll-laboratooriumi juhataja kutsus mind Tallinnasse tööle perspektiiviga teha teaduslikku tööd ja jõuda elus edasi. Ahvatlus oli suur, aga probleemid olid ka suured (komandeeringute, konverentside ja õppepäevade ajad ei ole ju minu määrata). Hingamispäeva pühitsemisega oleks tulnud väga palju raskusi. Pealegi elasid mu vanemad nüüd Pärnu lähedal maal, vanemad lapsed olid juba kodust välja lennanud, nooremad käisid veel koolis ja mina püüdsin tööst vabal ajal neile abiks käia. Jäin Pärnusse. Jumal on alati hea nõuandja ja Tema juhiste järele talitades võime tunnistada: “Sest Sinuga koos olles ei meelita mind miski maa peal” (Ps 73:25).
Meenub ka üks õhtu noorusajast, kui elasin Pärnus ja tahtsin minna külla, kuhu ma ei oleks pidanud kippuma. Jõudnud tänava nurgani, kust pidin alla pöörama, viisid jalad mind otse edasi. Pöördusin tagasi, aga juhtus sama. Siis püüdsin läheneda teiselt poolt – olin tõepoolest tõrges nagu Biileam! Tegin tiiru ümber tänavate ja proovisin teisest tänava otsast, aga ka sealt ei saanud ma soovitud majja minna. Lõpuks andsin alla ja tänasin Jumalat, et Ta nii armulikult mind korrale kutsus. Oleks ainult alati kõrv avatud Teda kuulma ja jalad valmis kuuletuma. Kahjuks olen vahel eiranud hoiatusi ja läinud hea- ja kurja-tundmise puu juurde, mõeldes: “Mina piiri ei ületa!” Tõsi on Jeesuse hoiatus: “Minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:5). Ainult Jeesuselt saame väe jääda tugevaks. Ainult Püha Vaim puhastab südame ja arendab meis Kristuse iseloomu, kui me Temale oma südame avame ja Tema oma elu Juhiks palume. Julgustav on teada, et kuigi Jumal teab minust kõik, Ta ometi armastab mind ja tahab mind ja sind valmistada elama igavesti Tema riigis!
Seoses hingamispäevaga on mul mitmeid läbielusid. Esimesel töökohal oli vahetustega töö (reedel õhtune vahetus kell 15.oo–22.oo ja laupäev tööpäev). Algul näis olukord üsna lootusetu. Aga õnneks oli kolleeg nõus olema tööl alati reedeõhtuses vahetuses ja laupäeval pika päeva. Mina olin siis reedeti hommikul ja esmaspäeval pika päeva. Aga kord tuli aastainventuur laupäeval ja see viis lahkumisavalduseni. Etteruttavalt võin öelda, et sain asemele huvitavamad ja kõrgema palgaga töökohad. Pärnus oli suur rajooniapteek ja selle juhatajaga sain kokkuleppele, et saan alati hingamispäeva vabaks ja olen pühapäeval tööl. Esialgu aga sattusin Surju apteeki asendama dekreeti minevat juhatajat (ainuke kutseline töötaja maa-apteegis). Juhtus aga nii, et ta ei tulnudki tööle tagasi ja olin seal “maapaos” kolm ja pool aastat. Siis kutsus rajooniapteegi juhataja mind Pärnusse tagasi. Tolleaegne juhataja oli minu suhtes väga mõistev ja heatahtlik. Surjus tööl olles andis ta mulle nõu: „Pange apteek laupäeval kinni ja olge avatud pühapäeval.” Nii ma tegingi. Aga ka seal tuli mul seoses inventuuriga läbikatsumine, mis küll lahenes juba eos. Tallinnast tuli revident ja kontrollinventuur algas reedel. Inventuuriks aga kulub kaks päeva. Mina palvetasin ja mõtlesin, kuidas seda laupäeva talle selgitada ja mis edasi saama hakkab. Aga üsna alguses ütles ta ise mulle: “Ma ei tea, kuidas teie tahate, aga mina homme jätkata ei taha. Lõpetame esmaspäeval.” Tänu Jumalale!
Kui olin jälle Pärnus tööl, siis hingamispäevaga probleemi ei olnud. Olin pühapäeval tööl. Aga tol ajal olid kõikides töökohtades leninlikud laupäevakud, millal kõik pidid kohal olema. Kui juhataja selle kohustuse kõigile teatavaks tegi, lisas ta kohe: “Siimiskeri see ei puuduta, temal on see päev ette tehtud.” Leninliku laupäevakuga seoses sai kogemuse ka minu sõbranna. Laupäev oli siis juba vaba päev, aga laupäevaku käsk oli karm – kõik olgu kohal! Ta oli väga mures, et mis siis saab, kui ta ei lähe – kõik hakkavad esmaspäeva hommikul tema kallal norima. Julgustasin teda, et jätaks tagajärjed Jumala hooleks. Palvetasime koos ja keelitasin teda hingamispäeval kirikusse tulema. Ta oligi kohal, kuigi tundis hirmu esmaspäeva ees. Esmaspäeval ega ka hiljem ei lausunud mitte keegi puudutud laupäevaku kohta sõnagi! Nii julgustas Jumal noort usklikku lootma Tema peale.
Aastad möödusid. Juhataja läks pensionile, juhataja asetäitja sai juhatajaks ja valis mind asetäitjaks. Hoiatasin teda küll, et tal tuleb arvestada sellega, et mind laupäeviti ei ole. Kõik läkski rahulikult, kuni kord tuli tal tahtmine aasta korraline inventuur läbi viia laupäeval-pühapäeval ja hakkas mind keelitama, et see üks kord ma ikka tulgu tööle. Inventuuris oli mul küllalt vastutav osa – kontrollida ja panna kõikidele kaupadele hinnad. Niisiis ta “töötles” mind iga päev nädal aega, kuigi ma ütlesin talle, et ma niikuinii ei tule. Paar päeva enne inventuuri teatas ta, et inventuuri ei saagi laupäeval teha – peavalitsus Tallinnas keelas ära! Vahel aitab Jumal ka nii.
Kõige imelisemalt aitas Jumal mind ühel sügisel, kui jäin autojuhtimisega libedal teel hätta. Käisime Koongas misjonikoosolekuid pidamas. Seekord pidime minema minu autoga. Hommikul aga tõrkus mu auto käivitumast ja teised läksid taksoga. Lõpuks sain auto käima ja mõtlesin neile järele sõita. Aga ma ei leidnud õiget teeotsa ja sattusin teele, mis oli kitsas, märg ja libe... Kui ma siis ikka teele jäin ja auto pidama sain, selgus et minna polegi enam kuhugi, ees on heinamaa. Vaja oli ümber pöörata, aga selles olid mu oskused väga kehvad. Kuna mu parem puus oli kange, siis oli mu tagasivaade piiratud ja taha ma suurt ei näinud. Isegi hea tee peal ei hakanud ma kunagi ümber pöörama, vaid sõitsin kas või ringi. Sain aru, et ise ma sellega hakkama ei saa, muidu sõidan veel teelt välja ja nii kinni, et auto väljavedamiseks läheb vaja traktorit. Lootsin, et leian mõne mehe, olin ju ühest majast mööda sõitnud. Seal aga ei olnud kedagi kodus, oli töö-pühapäev, sügisene koristusaeg. Läksin tagasi auto juurde, panin mõned kadakaoksad põlvede alla ja palusin: “Taevaisa, mina ei saa sellega hakkama, aga palun pane Sina oma käsi rooli külge ja aita mind!” Panin rataste alla kadakaoksi ja ma ei teagi, kuidas, aga auto pöördus ümber ja kui olin taas kindla tee peal, siis tänasin Jumalat, kes tegi võimatu võimalikuks. Veel praegugi on mul silme ees see kitsas libe tee, õhtusse kalduv sügispäev ja see imeline tänutunne, mida tundsin, kui auto õige suuna võttis.
Möödunud suvi oli mul väga murelik, aga Jumal trööstib ka kurbuses. Laulja ütleb (94:19): “Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.” Mu vend Mihkel, kellega ma olin koos kasvanud ja kuus aastat pinginaabritena ühist kooliteed käinud, jäi lõpuks päris voodisse, suutmata isegi pöörata. Läksin vennanaisele appi tema eest hoolitsema. Istusin tundide viisi tema voodi ääres, lugesin talle ette õppetükki, vaimulikke raamatuid, Meie Aega, Ta väga armastas kuulata. Aga elujõud järjest kustus ja nii keha kui vaim väsisid. Võimust said vaev ja valu. Masseerisin ja silitasin ta valutavaid jalgu, selga, käsi ja siis laulsin talle vaimulikke laule – mina, kes laulda ei oska! Aga see rahustas teda ja ta jäi rahulikult magama. Lohutav oli kuulda, kui ta poolunes palvetas, tänas Jumalat abi ja armu eest ja palus rahu ning kaitset perele. Ja nii palju kordi järjest. 2. septembril läks ta puhkama. Kui palju kergem on ära saata seda inimest, ka väga kallist inimest, kes läheb puhkama usus Jeesusesse Kristusesse.
Ka mina olen lõpusirgel (Ps 90:10). Aasta lõpus sain 80! See on Jumala arm, mis on mind päevast päeva kandnud. Hea on kogeda Jumala tõotust: “Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid.” Kui tähele panna, siis Jumala päästev käsi on iga päev tegevuses. Peale puusaproteesi saamist hoiatati kukkumise eest. Eks ma püüdsin ka ettevaatlik olla. Ühel päeval võtsin toa ahjust koogivormis küpsetatud sepiku ja hakkasin sellega kööki minema. Sepik ühes ja kepp teises käes. Koridoris aga takerdus jalg millegi taha ja leidsin end haige puusa peal pikali. Ehmatasin kohe väga ja ei julgenud algul liigutadagi. Hakkasin tasapisi varbaid liigutama – valu ei kusagil. Tühi koogivorm oli kõrval, aga sepikut ei kusagil. Ukerdasin end püsti, sepik oli täpselt minu puusa all – nüüd küll juba nagu pannkook. Kõik luud-liikmed olid terved ja valu ei kuskil. Jumalik käsi polsterdas mu puusale pehme maandumise …
“Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi. Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki Su tegusid” (Ps 73:28). Olen tõesti õnnelik inimene, kuna lapsepõlvest alates on mul olnud kindel Saatja, truu Sõber igal ajal ja igas olukorras. Pika elu jooksul on olnud raskemaid ja kergemaid aegu, aga lootusetus ja masendus pole mind kunagi vallutada suutnud. Noorena haigestusin luutuberkuloosi. Tollal oli ravi selline, et pandi aastaks kipsvoodisse. Mul “õnnestus” selles „voodis“ lamada kokku isegi 15 kuud, aga see lamamine ei kujutanud endast mingit probleemi, sest see vorm on ju enda peal tehtud. Sellest ajast on ka üks kustumatu vaimulik elamus. Vend Jaan Daniel käis maal meie kodus osasaamist jagamas ja pidas kokkukutsutud naabritele vaimuliku koosoleku Matteuse 24. peatükist. See laadis mind tublisti ja andis tükiks ajaks mõtteainet. Need olid aastad 1948–49, siis ei olnud kuigi palju kirjandust, raadiost ja televiisorist rääkimata. Maal ei olnud elektritki. Aga Jumal annab lootust igaks päevaks ja igal ajal. Tagantjärele mõtlen, et Jumal kinkis mulle nooruses sellise rahuliku järelemõtlemise aja, nagu püsiva meeldetuletuse, et meie elu on Jumala käes, aga Ta soovib ka meiepoolset koostööd ja seda ka tervise eest hoolitsemisel. Pealegi sain ma sellest haigusest ka mõned boonused tulevikuks: 1) sain vabaks keskkooli küpsuseksamitest; 2) ülikoolis olin vabastatud sõjalisest õppusest (arstiteaduskonnas pidid kõik üliõpilased läbi tegema ohvitseriõppe); 3) sain vabaks ka esimestel kursustel sügisesest kuuajalisest kolhooside abistamisest ja võisin sõita koju appi oma vanematele ja 4) mu käekiri tegi läbi tõelise ilukirja kooli – oli ju aega iga tähe kirjutamiseks!
Salme Siimisker
Kõik tuleb tõesti heaks neile, kes Jumalat armastavad. Meil on ainult vahetevahel raskusi selle hea nägemisega. Sest selleks vajame taevast silmasalvi, mis teeks meid võimeliseks „vaatama“ ususilmadega. Ja ikka ja jälle kordama endale: KÕIK tuleb heaks. Muidugi mõista mitte kõik, mis siin maailmas on ja toimub, vaid kõik see, mida armastav Isa laseb oma lastele osaks saada. Ja nii nagu Salmegi mitmel korral kinnitas – Isa on kohal. Isegi sepiku lend koogivormist välja käib Tema juhtimise järgi. Ta on kohal ka igas päevas ja igas hetkes sel alanud aastal; Kolgata rist kõrgub üle meie, sealt sirutab Jeesus meie poole õnnistavad käed, mis jaksavad meid hoida ja kinnitab meile, et Ta armastab meid. Astu sinagi selle armastuse valguses eesolevatesse päevadesse.
