Igal inimesel on valdkondi, mis millegipärast südamelähedasemad ja tähtsamad on. Kauaaegne pastor Aarne Kriisk kinnitab, et tema jaoks üks olulisi teemakäsitlusi hõlmab sekulariseerumist. Sekulariseerumisest ehk ilmalikustumisest on ilmunud rida mahukaid teoseid. Aarne tõdes, et nii laiahaardelist teemat on mõne lehekülje ulatuses keeruline käsitleda, samateemalisi jutlusi on ta Tallinnas pidanud juba pikemat aega. Ja ikka kerkib esile uusi aspekte, millest rääkida.
Järgnevat intervjuud lugedes küllap leiad, et teema on aktuaalne ja selle valdamine misjonitöös vajalik.
Olen kuulnud, et viimasel ajal oled käsitlenud oma jutlustes temaatikat – sekulariseerunud ühiskonna evangeliseerimine. Milliseid asjaolusid pead selle teema juures kõige olulisemateks?
Olen tõepoolest viimasel ajal käsitlenud temaatikat, mis suhestub mõistega „sekulaarsus”. Pean aga kohe ütlema, et 40 aastat tagasi, evangeeliumitöö alguses, oli mul seoses selle teemaga tekkivatele küsimustele palju rohkem vastuseid kui praegu. Halastamatu aeg on teinud oma kaalukad korrektiivid ja nüüd pean tõdema, et käesoleval ajahetkel, mil mu teadmised on palju suuremad kui 40 aastat tagasi, on mul tunduvalt rohkem küsimusi kui vastuseid.
Olen mõistnud, et evangeeliumi kuulutamine ilmalikustunud inimesele tähendab midagi sootuks enamat kui julgelt välja minemine eesmärgiga oma „suu puhtaks rääkida”.
Siin ei ole tähtis see, mida mina tean või tunnen, vaid see, mida sekulaarne inimene mõista ja tunnetada tahab ja suudab. Otsustav ei ole see, kui palju mina välja anda võin, palju tähtsamaks ja määravamaks osutub tavaliselt minu kuulaja vastuvõtmine.
Probleemi ei lahenda üldjuhul ka see, et mina tean asjast rohkem ja sekulaarne kuulaja vähem. See tõik on antud küsimuse juures kõige tühisem ja teisejärgulisem. Palju tähtsam on mõista, et me oleme väga erinevad. Ja selles asjas tulebki midagi kardinaalselt ette võtta. Enne dialoogi tekkimist peab toimuma teatud piirini kulgev samastumine kuulajaga.
Seega, me peame sarnanema maailmaga, et saaksime neile kuulutada Sõnumit. Kuidas seda mõista?
Apostel Paulus esitab oma isikliku eeskujuga evangeeliumikuulutamise mudeli, kus kuulutaja üritab teatud piirideni samastuda kuulajaga. Täpsemalt saab selle kohta lugeda 1. Korintose 9. peatükist. Samastumine siin ei tähenda otseses mõttes sarnasust, pigem on tegemist teatud piirini kokkulangeva ühisosaga, mis soodustab dialoogi.
Tõsi küll, paljude usuteadlaste arvates kasutas Paulus mõnevõrra põhjendamatut taktikat. Mõnikord viidatakse antud küsimuse puhul apostli jutlusele Areopaagil, see on kirjas Apostlite tegude 17. peatükis, kui toimus teatud väärtuste vastandamine ja kus kasutati mingis ulatuses teaduslikule mõtteviisile rajatud teemakäsitlust. Ja samas kõigele sellele vaatamata ei kaasnenud oodatud läbimurret. Inimesed ei pöördunud.
Paljude arvates oleks Paulus võinud rääkida ainult Jeesuse ristist ja kõik muu unustada. Teatud mõttes ta pisut hiljem just niimoodi toimiski, kuigi ei taganenud kunagi mõttest oma erinevate kuulajatega samastuda.
Kust jookseb siis piir, kui kaugele samastumise või sarnastumisega minna võib?
Kindlasti esitab taoline toimimisviis tänagi paljudele tõsise väljakutse, sest tegemist on ikkagi ülimalt radikaalse strateegiaga. Ja otse loomulikult tekib küsimus: kus on piir? Kui kaugele võiks selliste ümberkehastumiste ja kompromissidega minna? Üheselt selge on see – kui tahetakse luua kontakt inimesega, kes on usu suhtes indiferentne (=ükskõikne, toim), siis on see võimalik vaid läbi tõsiste püüdluste leida tõhusalt toimiv ühisosa.
Ilmselt ei ole aga selline strateegia igale evangeeliumikuulutajale vastuvõetav. Need, kes on otsustanud töötada sekulaarsete inimestega, riskivad kahes mõttes. Esiteks, nad võivad kaotada paljude usukaaslaste toetuse ja teiseks, nad on välja pandud sekulaarsetele mõjudele.
End kuulajaga samastav kuulutaja on alati ohus muutuda kuulajatega sedavõrd sarnaseks, et see hakkab ohustama tema enda usku ja identiteeti. Ja lõpuks võib öelda, et piiride määramine neis asjus ongi kõige keerulisem, sest pole olemas standardseid mudeleid ega võrrandeid, mida saaks kasutada.
Mida aga teha tuleks, on see, et inimene, kes kavatseb töötada sekulaarse sihtgrupiga, määratleks oma sobivuse selleks tööks.
Kas sa võiksid tuua Piiblist mõne näite selle kohta, kus ilmalikustunud inimestega suheldes on sobilik piir ületatud?
Kindlasti võib taolisi lugusid Piiblist ka leida. Võib-olla üks markantsemaid näiteid on kuninganna Estri lugu. Selles loos kohtab väga palju vastuolulisi episoode. Keegi on tabavalt öelnud, et Ester ei saanud kuningannaks mingi iludusvõistluse tulemusel. Ei toimunud mingit n-ö ausat konkurentsi.
Jälgigem selle loo algust. Ester lahkus neitsite hoonest ja kuhu? Ta läks kuninga magamistuppa ja sealt lahkudes ei läinud ta tagasi neitsite hoonesse, vaid kuninga liignaiste juurde. Ester võitis kuninga soosingu üheöösuhte tõttu. Ja nüüd, püüdes olla võimalikult sarnane teda ümbritsevate inimestega, ei rääkinud ta väga pika aja jooksul oma usust midagi.
Alles palju aastaid hiljem sai kuningas teada, et tema abikaasa on juut. Pärsia kuninga kojas ei olnud võimalik juutide eluviise järgida, nii nagu see oli võimalik Taanielil. Ester ei saanud pidada hingamispäeva ega täita muid oma koguduse usulisi toiminguid. Neid fakte silmas pidades võiks ju teha järelduse, et Ester ületas ühisosa otsides lubatavuse piiri. Aga kõige üllatavam on ehk see, et Piiblis pole tema kompromislikku käitumist ühegi sõnaga hukka mõistetud.
Loomulikult ei peaks meie kunstlikult looma olukordi, kus Estri taoliselt käituda. Aga üht võib öelda küll: Jumalal on mõnikord mõne inimesega plaanid, mis pole hoobilt mõistetavad. Ja vaadates Estri käitumist, tuleb tunnistada, et Jumalal on ainuõigus käituda inimestega just nii, nagu Tema seda õigeks peab. Ja alati on Ta sellistes keerulistes olukordades palju sallivam kui meie.
Oled sa mõelnud, mida peaks siis tegema, et me teiste inimestega seda ühisosa otsides ja kompromisse tehes piire ei ületaks?
Ma usun, et kompromissid ja ühisosa otsimine oma kuulajatega suhtlemisel olid ka Pauluse jaoks tõsiste valikute koht. Paganate apostel väidab, et ta ei jookse pimedast peast ega ole selle sarnane, kes tuult peksab. Ja edasi räägib ta oma ihu orjaks tegemisest, mis tähendab pingutatud valvsust, et teistele jutlustades ise kõlbmatuks ei muutuks.
Siinses kontekstis tähendabki see seda, et püüdes võimalikult samastuda oma kuulajaga – olla juudile juut ja kreeklasele kreeklane – ei peaks kompromiss kunagi viima nii kaugele, et enda usu tase kannataks. Keegi ei peaks kompromissi nimel ohverdama midagi olulist oma printspiaalsusest, ühisosa otsimine ei peaks devalveerima meie oma uskumusi ja tõekspidamisi.
Paulus püüdis saada kõigile kõigeks. Ja samas mõistis ta, et minnes sekulaarsesse keskkonda evangeeliumisõnumiga, peab samaaegselt erilisel moel oma ihu, hinge ja vaimu eest hoolt kandma, olema valvel, et kompromissid ja kuulajaga samastumine omaenda usualuseid ei kõigutaks. Ja usun, et meiegi jaoks pole teist teed.
Oled öelnud, et koguduses toimub ilmalikustumine. Samas, kogudus peab ajaga kaasas käima. Mida sa ilmalikustumise all silmas pead ja kas see protsess on paratamatu nähtus?
On protsesse, millele ei saa pidurit peale tõmmata, rääkimata siis veel tagasikäigu andmisest. Ja kahjuks peab tõdema, et ka usklikud on nendesse protsessidesse kaasa haaratud. Küsimus on vaid selles, kui palju või millisel määral? Ilmalikustumise mõjutegurid on nii kirikus kui ka väljaspool seda üpris sarnased.
Mõned väidavad, et ka demokraatia on üheks riskifaktoriks sekulaarsuse arenemisel ja süvenemisel. Mõelgem demokraatiaga seostuvale märksõnale nagu pluralism – arvamuste paljusus. Igaüks võib uskuda, mida tahab. Igaühel on õigus oma õigusele. Siit edasi tolerantsus, st teised peavad minu õigust toleerima, olema selle suhtes leplikud.
Läheme veelgi edasi: privaatsus, st et kellelgi ei ole õigust mind oma õpetuste ja arvamustega tülitada, minu stoilist (=kindlameelset, toim) rahu häirida. Siin on vaid mõned näited asjadest, mis otseselt või kaudselt sekulaarsust soosivad.
Kas koguduse ilmalikustumise puhul on veel mingeid spetsiifilisi riskitegureid, mis maailma otseselt ei puuduta?
Küllap on. Ja ma ei räägi mingitest teoreetilistest võimalustest, vaid täiesti reaalsetest asjadest. Tuleb kohe öelda, et ilmalikustumine koguduses olevate riskifaktorite tõttu ei toimu üleöö. Nii on see igasuguse külvi ja lõikuse seadusega. Kui kohtame inimesi, kes avaldavad soovi koguduse osadusest eralduda, siis on kindel, et sellele otsusele on eelnenud paraja pikkusega protsess.
Alati ei ole see protsess kõrvalseisjale märgatav, sest taolised eemaletriivijad külastavad koosolekuid, võtavad osa kirikuelust jne. Sekulaarsust süvendab aga see, kui mandub palveelu, loobutakse regulaarsest piiblilugemisest, ajapikku muutuvad kirikukülastused harvemaks, siit edasi sugenevad kahtlused mõningate piibliõpetuste suhtes, eluõigust nõuab üha rohkem ja rohkem negatiivne kriitikameel – jutlustaja pole tasemel, kogudus organisatsioonina ei rahulda jne.
Võib-olla polegi kõige õigem rääkida inimestest, kes loobuvad. Sekulariseerimis-protsess toimib ka nende puhul, kel pole mõtteski koguduse osadusest lahkuda. Kui inimene laseb ennast kiigutada doktriinide ja eritõdede hällis, jättes teisele kohale elava ühenduse Jumalaga, siis kõneleb see tõsisest ohumärgist.
Rääkides Jumala ja inimeste kohustustest, siis Jumal on meile palju tõotusi andnud ja lubanud, et Tema neist ei tagane. Millised on inimese kohustused?
Kui lubad, siis ma ei rõhutaks täna küsimuse seda osa, mis viitab inimese kohustustele. Loomulikult on meie teod usuelu lahutamatu osa ja vaevalt keegi Jeesuse sõpradest, kelle hulka meiegi end loeme, seda tõde ignoreerib. Samas tuleks aga inimese kohustused asetada vastavas pingereas õigele kohale. Liiga sageli kõlavad usklike suus sõnad „sa pead ja sa ei tohi”.
Ma ei usu, et nendest sõnadest tulenev sundseis või sa-pead-olukord Jumalale väga meeldib. Pastor Aug ütles omal ajal selle kohta, et inimene ei pea midagi peale selle, et ta peab ainult surema. Kui hakatakse määratlema seda, mida peame tegema ja mida mitte, siis on oht sattuda kaalutletud tegevuse mõnevõrra nõiutud ringi. Taoline tegevus on alati mõõdetud ja ratsionaalne, aga enamal juhul elutu, ilma südame ja sädemeta.
Kardan, et paljud ei taha minu arvamust jagada, aga usun siiski, et Jumal ootab meilt suuremat spontaansust. Ta ootab – kõlagu see pealegi pisut harjumatult ja isegi võõralt – armastuse survet südames. Armastus tahab teha alati rohkem ja alati ka paremini, kui seda suudaks reegel „Sa pead”.
Lõpetuseks üks isiklikum küsimus. Oled 40 aastat tegutsenud erinevates ametites – pastorina, liidu esimehena, uniooni peasekretärina, liidu peasekretärina ja nüüd juba palju aastaid Eesti suurima koguduse pastorina. Nüüd määrati sind pensionile. Kuidas uudise vastu võtsid?
Otsus on igati omal kohal ja ootuspärane. Oleme tänagi rääkinud teatud piiridest ja küllap tuleb neid igas eluvaldkonnas tunnetada. Mõistan ja annan enesele aru, et olen jõudnud punktini, kus piir on ees.
Inimestele on antud aeg tulla, olla ja minna. Ei ole minagi selle reegli suhtes mingi erand. Ja küllap mõistab iga analüüsivõimega kuulaja-vaataja, et kõnepult ei ole ammu enam see koht, kuhu mina peaksin kippuma. Olen tänulik liidu juhatusele, kes on mind alati kõigis töödes-tegemistes toetanud. Samas tahan ka omalt poolt neid oma palvekätel kanda.
Aitäh nende mõtete eest! Oled oma tegevusaastate jooksul suure panuse andnud koguduse toimimisse. Soovime Meie Aja poolt jaksu ja tervist edaspidiseks!
