„Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!“ Mt 6:12
Meil on seda vahel väga raske mõista, aga Jumal on andnud meile pääsemiseks üheainsa tingimuse: me peame teistele inimestele nende eksimused meie vastu andeks andma. Alles siis annab Tema andeks meie eksimused nii Tema enda kui ka teiste inimeste vastu. See andestus, kui see tuleb südame põhjast, tagab meile Tema andestuse. Ja me peame andestusse ka jääma. Siis jääb andestusse ka meie Looja. Ega see kerge tee pole. Hoopis kergem on vabaneda mõnest halvast harjumusest või soovimatusest külastada hingamispäeviti kogudusekoda.
Kui me oleme saanud Jumalalt andestuse julguse, siis meie suhtumine muutub. Siis näeme oma ligimeste pattude üle Kristuse imelist ohvrit. Ja iseenese pattude üle ka. Muidugi, me peame teadma kindlalt, et patte, see on Jumala püha seaduse rikkumisi, tulebki andeks nii anda kui paluda. Me peame ka teadma, et pattude andestus ei tähenda seda, et need polnudki teab mis eksimused, seda eriti ka siis, kui tegu on olnud otsese mässuga meie Jumala vastu.
Hoopis kergem on vabaneda mõnest halvast harjumusest või soovimatusest külastada hingamispäeviti kogudusekoda.
Meie andestus ei tähenda veel süüdlase pattude kustutamist taevaraamatust. Sama kehtib ka meie endi kohta. Kui me tunneme, et inimene, kelle suhtes oleme eksinud, on meile andestanud, ei tähenda see veel seda, et meie patt oleks kustutatud. Meie patt andestatakse siis, kui oleme ise oma patud tunnistanud ja andeks palunud ja samas ka kõigile inimestele nende eksimused meie vastu andestanud. Meie patt kustutatakse ka siis, kui inimene, kelle vastu olime eksinud, meile andeks ei anna. Andestamine tähendab tegelikult küsimuse lahendamise andmist Jumala kätte.
Andestamine tähendab tegelikult küsimuse lahendamise andmist Jumala kätte.
Olen kindel, et prohvet Jeremija andis andeks neile, kes ta kaevupõhja viskasid. Kuigi ta hüüdis ahastuses oma Jumala poole: „Jehoova, lase mul näha, et sa neile kätte tasud.“ Jeremija nägigi seda. Püha koda, millele tema tagakiusajad oma vales usus lootsid, sai tuleroaks, enamik tema tagakiusajatest kas tapeti või viidi vangiroodus Paabelisse. Tema enda suhtes andis maailma valitseja kuningas Nebukadnetsar, keda Piibel nimetab Jehoova sulaseks, korralduse igati hoolitseda nutva prohveti eest, võimaldades talle vaba liikumise ajal, kui peaaegu kõik teised tema usukaaslased olid kas vangis või põgenikud. Ometi ei läinud ta Paabelisse, kus talle oleks tagatud hea, jõukas ja turvaline elu. Ei, ta läks oma rahvaga koos Egiptusesse, mille kohta ta võis aimata, et ta surmatakse seal – selle põhjuseks oli tema kui ustava prohveti eeskuju tulevase Messia näol, kelle kohta prohvet Jesaja oli sajand tagasi kirjutanud: „Tõepoolest võttis ta enese peale meie haigused, karistus oli tema peal, et meil oleks rahu. Tema vermete alusel on meile õnnistus tulnud.“ Kõikide ustavate prohvetite kaudu rääkis Kristuse vaim, nagu Peetrus kirjutab.
Nuttev prohvet ei nutnud iseenda pärast, vaid oma tagakiusajate pärast, nagu hiljem Jeesuski. Meie Päästja ütles ristilgi: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“ Kui Suur Andestaja tagasi tuleb, siis on kõik andeks saanud ja andestanud inimesed rõõmsalt koos Teda vastu võtmas ja kõik ülekohus ja andestamatus on hävinud.
