„Milline see elu Jumala riigis siis välja näeb?“ mõtlesime
lastena koos õega tihti. Teadsime, et seal pole enam pisaraid, pimedust,
haigusi ega surma, keegi ei saa haiget ja kedagi ei sööda ära. Kujutasime ette,
kuidas ujume koos delfiinidega ja ratsutame lõvi seljas. Merilin unistas (ja
unistab muidugi siiani) dinosaurusega ratsutamisest. Mõnikord, kui lapsepõlve
kujutluspiltidele tagasi mõtlen, tunnen endiselt peopesas, kui mõnus ja pehme
oleks lõvi kallistada ja tema lakka paitada.
Loomadega mängimisest oli lihtne mõelda, aga raskemaks läks
siis, kui mõtisklesime haiget saamisest ja valust. „Kuidas on võimalik kukkuda
ilma haiget saamata? Kas maapind on pehme nagu madrats? Kas põlvest hakkab verd
jooksma? Või Jumala riigis ei ole üldse võimalik kukkuda?“ Ja siis me jõudsime
selle kõige mõistmatuma teemani – igavik. „Kui inimene elab igavesti, kui
vanaks ta siis elab? Kui kaua igavik üldse kestab?“ Siin meie mõtisklused
lõppesid, sest meie väikeste peade jaoks oli see juba liig mis liig.
Mõned aastad vanemana olin kirikus kuulnud, et taevas on
nagu üks suur kortermaja ja iga inimene saab seal endale oma isikliku korteri.
Kuna olin kogu oma elu õega tuba jaganud, siis meeldis see mõte mulle väga.
Nüüd kujutasin igavikust mõtiskledes ette, kuidas ja millise mööbliga ma oma
korteri sisustaksin. Mäletan, et toona meeldis mulle väga täditütre lillat
värvi voodi-kapi-riiuli komplekt. Otsustasin oma taevase korteri kunagi
samasuguse mööbliga sisustada. Unistasin, et oma uhiuues korteris läheksin kõige
esimesena lesima oma lillasse voodisse. Ja ma mõtlesin, kui see kõik ükskord
päriselt juhtub, siis kui kaua ma niimoodi pikutaksin – mul on ju terve igavik.
„Mida ma kogu selle ajaga küll peale hakkan? Aga kui ma kogu igaviku pikutan,
hakkab mul ju lõpuks igav. Suured inimesed räägivad, et igavik on puhkus
kõigest sellest maisest elust. Aga igavesest puhkusest hakkab ju lõpuks ka
igav! Kas igavik on üks igavene igavlemine? Kui kaua kestab igavik?“
On inimesi, kes tegelevad teadlikult endaga, et olla
järgmisel päeval parem kui eile. See on üsna sarnane kristlaseks olemisega,
sest Jumal tahab meid iga päevaga endale sarnasemaks muuta. Kui inimene tuleb
Jumala juurde, siis on loogiline, et tema elus hakkavad toimuma muutused, sest
ta hakkab elama Jumala õpetuste järgi. Vana eluviis jääb seljataha. Mõnel on
muutusi lihtsam vastu võtta, teistel jälle raskem, aga kasvamise protsess
kestab kogu elu. Milleks meile seda kõike vaja, miks ei või inimene lihtsalt
uskuda oma elu muutmata? Jeesus suri laitmatuna kõigi pattude ja vigade eest,
aga kui usklik ei muutu – ei sureta oma vana eluviisi ja elab patustades edasi
–, siis tegelikult ei ole ta Päästjat oma südames vastu võtnud. Ta võib arvata,
et on, aga tema eluviis näitab vastupidist. Usun, et kui kõik maailma inimesed
kogu südamest Sõna järgi elaksid, siis oleks maailm hoopis parem paik. Jumal
kutsub meid hülgama pattu ja elama laitmatut elu. „Aga rahu Jumal ise pühitsegu
teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna
meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks! Ustav on see, kes teid kutsub; küll
tema teebki seda.“ (1Ts 5:23, 24) Ise pingutades on see raske, aga nagu selles
salmis on öeldud – me ei peagi seda üksi tegema. Jumal aitab meid, sest Tema
teab täpselt, mida meis on vaja veel korda seada.
Täna igavikule mõeldes ei unista ma enam lillast mööblist,
isegi mitte oma korterist ja loomadega müramisest.
Täna igavikule mõeldes ei unista ma enam lillast mööblist,
isegi mitte oma korterist ja loomadega müramisest. Mind ei kimbuta ka igaviku
kestus, sest ma olen leidnud, et pole midagi paremat kui elada rahus, mis tuleb
kooskõlast Jumalaga. Tema riigis ei lõppe rahu kunagi. Ma väga soovin, et mu
pere, sõbrad ja kõik inimesed jõuaksid igavesse rahusse, kuid ma ei saa teha
otsuseid teiste eest. Aasta lõpp ja teise algus on aeg, kui inimesed võtavad
ette positiivseid muutuseid, et oma eluviise parandada. Oleme taas aasta võrra
igavikule ligemal ja ma kutsun meid kõiki laskma Jumalal end kõnetada ja võtma
ette muutusi just selles, kus Tema näeb seda vaja olevat!