Paljudel värsketel kristlastel on mõttes küsimus, kuidas palvetada. Kas selleks on teatud päheõpitud vormel, kas asend on oluline? Silmad kinni, silmad lahti, käed koos või taeva poole sirutatud, püsti või põlvili või silmili maas? Üksi või üheskoos, avalikult või salajases kambris? Aastaid Jumalaga koos käinud inimestel on palverada juba sisse tallatud, asendid, laused, ajad ja kohad justkui alateadvusesse kodeeritud.
Kõige selle n-ö õigesti palvetamise protsessi juures on lõppeks oluline vaid üks: et Jumal kuuleks meie palveid.
Kõige selle n-ö õigesti palvetamise protsessi juures on lõppeks oluline vaid üks: et Jumal kuuleks meie palveid. Kas Jumal ei kuule, kui meie asend on vale või sõnad liiga ilmalikud? Loomulikult kuuleb. Jesaja 65:24 on öeldud: „Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.“ Jumal teab enne, kui me oma protseduuriga peale hakkame, Jumal teab, mis on su südamel ja mida sa julged talle palves avada ja mida mitte. Siiski on viise, mis aitavad hoida palve elavana ning suunavad pilgu meie enda soovidelt ja tahtmistelt meie taevasele vestluskaaslasele. See avab uksed sügavamale vestlusele Jumalaga, kaotab meie palvetest vormelid ja hirmu, et teeme või ütleme midagi valesti.
Neljaosaline palve
Raamatus „Powerful Prayers in the War Room“ on autor Daniel B. Lancaster kirja pannud lihtsa palve kava (inglise keele oskajatel on seda lihtsam meelde jätta, kahjuks ei saa seda nii eesti keelde tõlkida, et akronüüm säiliks):
P- Praise, ülista, kiida
R- Repent, patukahetsus
A- Ask, eestpalved
Y- Yield, Jumala tahtele alistumine, usk palutusse ja tänu.
Vaatame neid vägeva palve nelja salarelva lähemalt.
Ülista ja kiida
Kiitus on esimene relv vägevas palves. Iga meile teadaolev Jeesuse palve algab kiitusega ja me peaksime sellest eeskuju võtma. Luuka 10:21 ütleb: „Selsamal tunnil juubeldas Jeesus Pühas Vaimus ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand…““ On oluline, et kiitus oleks esimene osa palvest. Kui me alustame palvetamist, juhatatakse meid Kõigeväelise Jumala troonisaali – koos inglite ja seeravitega. Ellen White kirjutab: „Palve ei too Jumalat alla meie juurde, vaid viib meid üles Tema juurde.“1
Siiski on viise, mis aitavad hoida palve elavana ning suunavad pilgu meie enda soovidelt ja tahtmistelt meie taevasele vestluskaaslasele.
Miks on kiitus vägev relv, kui palvetame? Kiitus avab meie südame Jumalale. Kiitus ühendab meid igavese Isaga. Kiitus tõmbab meid välja meie väikesest maailmast ja annab suurema pildi Jumala suveräänsest kuningriigist. Philip Yancey kirjutab oma raamatus „Palve. Kas see midagi muudab?“: „Palve aitab parandada lühinägelikkust, tuletades meelde vaatepunkti, mille ma iga päev unustan. Ma ajan üha segamini rollid, mõeldes, kuidas Jumal peaks mind teenima, mitte aga vastupidi.“ Meil on eesõigus teenida universumi ainust tõelist Jumalat ja meie palvete suureks osaks peaks olema kiitus ja tänu Talle, „kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veteallikad“ (Ilm 14:7).
Koloslastele 4:2 on üleskutse: „Palvetage püsivalt, valvake tänupalves!“
Me ei palveta üldse liiga palju, küll aga oleme liialt kitsid tänamisega.
„Meil tuleb rohkem Jumalat kiita „Ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele“. Meie pühendumine ei peaks seisnema pelgalt palumises ja saamises. Ärgem mõelgem ainult oma vajadustele, vaid ka kogetud eesõigustele. Me ei palveta üldse liiga palju, küll aga oleme liialt kitsid tänamisega. Me võtame pidevalt vastu Jumala armuande ja ometi: kui vähe tänulikkust väljendame, kui vähe ülistame teda selle eest, mida ta on meie heaks teinud.“2
Palvehommikutel (iga päev kell 6.30 Meetis)3 oleme viimasel ajal kogenud seda, kuidas saatan ründab tänu ja kiituse osa. Kasutame juba pea kaks aastat igal hommikul seda neljaosalist avatud palve vormi ja tihti tajume, kuidas palve alguses jääb tänusõnu justkui puudu ja palveaja lõpus on aeg ootamatult otsa saanud. Saatan ründab ka palve sees, ta võitleb kõvasti, et tänu ja kiitust Jumalale ei eksisteeriks, see on talle eriliselt vastukarva. Just sellepärast peaksime olema palvesõduritena tähelepanelikud, et seda võimsat palverelva unarusse ei jätaks. „Kes toob ohvriks tänu, see annab mulle au…“ (Ps 50:23)
Alandlik ja murtud süda, täidetud ehtsa patukahetsusega, hindab Jumala armastust ja Kolgata ohvrit.
Patukahetsus ja meeleparandus
Alexander Whyte on kirjutanud: „Kui sa leiad, et sinu palveelu on alati nii lühike, nii kerge ja nii vaimulik, et see ei nõua sinult mingit hinda, pingutust ega higi, võid kindel olla, et sa pole veel hakanud palvetama.“
„Vägeva palve teine relv on patukahetsus ehk meeleparandus. Olen märganud, et kui ma kiidan Jumalat kogu südamest, saan oma patust teadlikumaks. Kui ma näen püha Jumalat, näen ka oma puudusi. Mu südamest tõusevad ebakindluse tunded, hirmud, võitlused ja muud raskused. Tegelikult ma isegi kahtlen, kas kiidan Jumalat kogu südamest, kui seda ei juhtu!“4
Ellen White kirjutab: „Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. … Paulus ei soovinud end õigustada. Ta kirjeldab oma pattu kõige tumedamates värvides ega püüa vähendada oma süüd. Ta ei kõhkle kuulutada, et „Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina“.
Alandlik ja murtud süda, täidetud ehtsa patukahetsusega, hindab Jumala armastust ja Kolgata ohvrit. Nagu poeg tunnistab armastavale isale üles oma süü, nii toob õige patukahetseja kõik oma patud Jumala ette. Kirjutatud on: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“5
Palved
„Jumal kujundab maailma palve kaudu. Mida rohkem on maailmas palvet, seda parem on maailm, seda võimsamad on jõud kurjuse vastu...“ (E. M. Bounds) Daniel B. Lancaster kirjutab: „Vägeva palve kolmas relv on palumine (ehk küsimine). Paljude inimeste jaoks on palumine see, millele nad mõtlevad, kui mõtlevad palvest. Jeesus ütles Luuka 11:9: „Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse.“
Palumine on oluline, kuid nagu me oleme õppinud, ei ole see vägeva palve ainus osa. Meie palveelu satub hätta, kui me ainult palume; kui alustame oma palveid palumisega ja lõpetame need palumisega.
Mõelge kellelegi, kes alustab oma palvet palumisega, mitte kiitmisega. Tundub ebaviisakas. Sind on juhatatud universumi Kuninga ette ja sinu esimene vastus on hakata õnnistusi nõudma. Anna mulle. Anna mulle. Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga selline suhtumine ei tundu sobilik. Jumala kiitmine ja oma pattude kahetsemine asetab meie südame palju paremasse seisu.
Paljud inimesed imestavad, kas on õige paluda Jumalalt asju, mida nad vajavad. Kui inimesed kogu maailmas elavad äärmises vaesuses ja näljas, siis mis annab meile õiguse paluda seda, mida me vajame? Jumal ei ole piiratud nagu meie. Ta tahab, et me palvetaksime enda ja teiste eest, paludes Teda, nagu laps küsib armastavalt emalt. Probleem on selles, et keskendume palvetades iseendale – meil on isekas süda. Palvetame elu raputavate tormide vastu ja edu eest. Elame fantaasiamaailmas – maailmas, kus Jumal tegeleb meie igaühe isikliku kapriisiga ja mitte kellegi teisega.
Piibel räägib sellest, kuidas Jeesus palus (Jh 17:1–26). Ta palus Jumalalt oma vajaduste rahuldamist (s 1–8) ja Ta palus Jumalalt ka teiste vajadusi täitmist (s 9–26). Pane tähele, et teiste vajadustele pani Ta poole rohkem rõhku. Isaga palves veedetud aeg andis Talle teenija südame. Selle asemel et olla isekas, paludes vaid oma unistusi ja lootusi, ootab Jumal, et salgaksime ennast ja toetuksime Temale. Palves teenijaks saamine tervendab isekat südant. Meie isiklikud palved ei ole Talle teadmata. Jumal teab meid läbi ja lõhki: „Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad. Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe – sina, Issand, tead selle kõik ära.“ (Ps 139:1–4)6
Palumine on oluline, kuid nagu me oleme õppinud, ei ole see vägeva palve ainus osa.
Kui palume teiste eest, ei jäta Jumal meie hinge igatsusi kuulmata, need on Talle kallid ja Ta tegeleb nendega. Ta ei jäta palvesõduri tööd tasustamata.
Jumala tahtele alistumine, usk palutusse ja tänu
„Vägeva palve neljas relv on alistumine. Vägeva palve kolmanda relvaga palusime Jumalalt seda, mida vajame. Neljandas osas palub Jumal meil teha midagi, mida Tema soovib. Ma arvan, et me siseneme palvesse täielikult siis, kui oleme valmis kuulama ja Jumala tahtele kuuletuma. Jeesus andis meile eeskuju alistumisest, mida järgida, Luuka 22:42: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!“
Kui Jumal näeb inimest, kes on Tema tahtele alistunud, teab Ta, et saab seda inimest õnnistada, ja avab taeva lüüsid. Mul on kaks valikut: Jumala tee või minu tee. Kui toetun endale, muretsen; kui ma toetun Jumalale, leian kindluse. Kui ma alistun Jumalale, suudan armastada Teda ja teisi kergemini. Äkitselt annab minu kehv enesehinnang teed ehtsale eneseväärtusele.“7
Mulle tuleb ikka meelde Mārtińš Subatovičsi kõne Eesti noortele, kui ta nii ilmekalt oma pikkade dirigendikätega näitas, kuidas anname oma pihu sees palved Jumalale ära, usaldame, et need on Tema käes, ja usume, et Tema teeb, mis on kõige parem. Meie ei pea enam muretsema ega neid tagasi küsima, et neid järgmine päev jälle üle anda. Me peame alistuma ja uskuma, et Tema teeb kõik oma hea nõu kohaselt. „Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt.“ (Fl 2:13)
Lõpetuseks veel Ellen White’i kuulus üleskutse: „Pühenda end Jumalale hommikul – olgu see sinu kõige esimene töö. Olgu su palve: „Võta mind, oh Issand, olen täiesti sinu oma. Ma panen kõik oma plaanid Sinu jalge ette. Kasuta mind täna oma teenistuses. Jää minuga ja olgu kõik minu tööd tehtud Sinus!“ Ja nii iga päev. Igal hommikul pühenda end algavaks päevaks Jumalale. Anna kõik oma plaanid Tema hoolde, et need kas teostuvad või ei, nii nagu Tema eelhoolitsus seda suunab. Nõnda võid sa päev päeva järel anda oma elu Jumala kätesse ja nii kujundatakse su elu ikka enam ja enam Kristuse sarnaseks.“8
1 E. G. White „Tee Kristuse juurde“, lk 118, orig lk 93.
2 E. G. White „Tee Kristuse juurde“, lk 130, orig lk 102.
3 https://meet.google.com/coo-ieea-gwe
4 Daniel B. Lancaster „Powerful Prayers in the War Room“
5 E. G. White „Tee Kristuse juurde“, lk 50, orig lk 41.
6 Daniel B. Lancaster „Powerful Prayers in the War Room“
7 Ibid
8 E. G. White „Tee Kristuse juurde“, lk 88 orig lk 70.
