Emana olen mõistnud palju sügavamalt, mida kõike Jumal minu jaoks lapsevanemana teeb. Tal on alati käed valmis kallistama. Ta kuulab minu muret, rõõmu ja tänu. Ta annab mulle nõu, kui mul endal on mõistus otsas. Nagu paljud lapsevanemad, püüan minagi seda kõike oma pojale pakkuda. Täpselt nii nagu Jumal tahab minu iseloomu parimaks kasvatada, tahan mina seda saavutada oma poja juures. Jeesus kutsus Jumalat, oma Isa, abbaks (Markuse 14:36). Sõna abba tähendab isa, mida kasutab laps õrnalt ja hellitavalt oma isa kohta. Eesti keeles on abba sama, mis issi, inglise keeles daddy, vene keeles papa. Olen kuulnud, et kui lapsed (ka juba vanemas eas) kutsuvad oma vanemaid emmeks-issiks, siis see näitab, et nendevaheline side on tugev. Ma ei tea, kui õige või vale see teooria on, aga kindel on see, et Jeesus kutsus suure mehena oma Isa abbaks ja nendevaheline side oli väga tugev. Oled sa kunagi Jumalat issiks kutsunud? Palju loomulikum ja aupaklikum tundub ju Taevaisa või lihtsalt Isa. Aga Roomlastele 8:15 ütleb: „Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: Abba! Isa!“
Ka meil on see õigus hüüda Jumalat oma issiks ja olla Temaga sügavas, tugevas suhtes.
Nagu isad ja emad reageerivad oma lapse hüüde peale, pöördub ka Jumal kohe meie poole, kui Teda kutsume. Ta tahab olla meile juhatajaks ja käia meie kõrval.
Mõnikord tundub enda mõeldud lahendus või idee nii õige ja kõige sobivam, aga Jumal ütleb selle peale ei. Miks nii? Teame ju, et Ta tahab meie jaoks parimat, sest Ta andis meie asemel oma armastatud Poja. Järelikult on ka see ei meie jaoks parim. Tema näeb suurt pilti ja nii teab Ta meid kaitsta millegi või kellegi eest.
Võibolla oled tähele pannud või ise vanemana kogenud, et väikestele lastele öeldakse päris palju ei:
„Ei pane seda suhu. Ei roni sinna peale. Ei võta seda sealt.“ Sest nad ise ei taju veel, mis on ohtlik ja mis mitte. Neil on vaja vanemat, kellega on turvaline maailma tundma õppida. Eedenile meeldib väga hüpata. Enamasti teeb ta seda meie voodis või diivanitel. Üks diivanitest on meil paigutatud elutoa akna alla ja sellelt on hea minna aknalauale, et õues toimuvat jälgida. Ühel päeval, kui olime aknast välja vaatamise lõpetanud, tahtis ta alla tulla hüpates. Tema jaoks oli see äge ja tore mõte, aga mina nägin, et see on päris ohtlik ja nii võib väga haiget saada. Ma ütlesin tema ideele ei ja kaitsesin teda niimoodi võimaliku õnnetuse eest.
Mõni nädal hiljem jalutasime Eedeniga Tallinna kesklinna tänavatel. Oli soe päikseline ilm ja inimesi liikus palju. Seletasin Eedenile, et nüüd on vaja emmeissi käest kinni hoida, et ta ära ei kaoks, aga tal olid teised mõtted. Mitu korda lasi ta käest lahti ja hakkas oma teed minema või jäi lihtsalt seisma. Iga kord rääkisime talle uuesti käest kinni hoidmise olulisusest. Lõpuks oli vaja meil üle suure sõidutee minna, et bussipeatusesse jõuda. Kui olime peaaegu teisele poole jõudnud, tõmbas Eeden oma käe minu käest lahti ja jäi kangelt keset sõiduteed seisma. Uuesti tema käest kinni haarates tõmbas ta ennast jälle lahti. Sikutasin ta üle tee ja olin päris pahane. Bussis rääkisin talle, kui ohtlik see on, kui ta üle tee minnes emme-issi käest kinni ei hoia. Kui me olime koju jõudnud, siis trepist üles minnes tegi Eeden igal viimasel astmel hüppe järgmisele. Ta teadis ja oli kogu õhtu kuulnud, kui oluline on käest kinni hoida. Ja siis ühel astmel olles tõmbas ta käest lahti ja valmistus kükitades hüppeks, kuid siis kukkus, sai väga haiget ja pähe suure muhu. Kohe sirutas ta käed minu poole ja mina tema poole. Kallistasin süles oma armsat lapsukest ja lohutasin teda. Järgmisel päeval mõtlesin kõike uuesti läbi, püüdes mõista, miks ta ei kuuletunud ja mida oleksin mina saanud paremini teha. Selle käigus juhatas Jumal mu mõtted hoopis sellele, kuidas Tema oma isaliku armastusega hoiatab ka mind ohu eest. Mina kas kuuletun või ei kuuletu. Mõnikord Jumal saadab hoiatusi mitu korda, aga kui ma need kangelt kõrvale lükkan, siis saan lõpuks väga haiget. Aga isegi siis on Ta seal minu kõrval ja ootab, käed avali, et ma tuleksin Tema sülle lohutust otsima. Täpselt nii nagu mina haarasin oma trepile kukkunud nutva lapsukese järele, haarab Jumal minu järele. Täpselt nii nagu mina tundsin oma lapse valu, tunneb Tema minu valu.
Sõitsin autoga lauluproovi ja kuna ma olin üksi, kasutasin võimalust pühendada see aeg palveks. Too palve oli minu jaoks eriline, sest pöördusin Jumala poole, kutsudes Teda issiks. Kuna ma tean, kui sügav ja usaldav võib vanema ja lapse vaheline suhe olla, siis palvetasin hoopis teise hoiakuga. Rääkisin läbi pisarate kõik oma mure ausalt Issile ära ja nagu väike laps ütlesin: „Issi, aita mind, ma ise enam ei oska.“ Palusin Tema ligiolu ja armastuse väljendust. Emana tõttaks ma sellise palve peale kohe oma lapse juurde. Ja Jumal ka ei viivitanud. Lauluproovis laulsime ühte laulu, mille sõnadega Ta mind kinnitas: „Laps olen Sulle ma, mu Isa sa. Sina ju oskad mind armastada. Armastust rikkusest suuremat näen, kui Sinu juurde ma alati jään.“ Trepil kukkumise õhtul, kui Eeden oli lohutust saanud, küsisin talt, mida teinekord teha, et ta enam haiget ei saaks. Nuuksuv hääleke ütles: „Käest kinni hoida.“ Kui me vaid õppust võtaks ja oma Issi käest kinni hoiaks, siis jääks nii palju valu olemata!
