Mida on pääsemiseks vaja, kas
a) lihtsalt uskuda Jumalasse,
b) teha tegusid või hoopis
c) tegutseda usus?
Ikka ja alati tekib küsimus, kas ja mida on vaja teha selleks, et ma ka ise tunneks, et päästekindlus on olemas.
Kas selline tunne on vajalik või otsustame lihtsalt ära, et nii on?
Kas see igavikulise ajamõõtmega kindlustunne ei peaks olema kuidagi enesestmõistetav?
Mõne aasta eest kuulsin ühe vanema koguduseliikme suust üllatavaid sõnu, et „oh ma olen nii patune, kas minusugune üldse saabki taevasse“. Mina ei ole küll tema, aga ma ei kahtle kuidagi selle tänaseks juba puhkama läinud inimese päästekindluses. Küll aga on oht, et nimed, mis olid kunagi eluraamatus kirjas, võidakse sealt kustutada – sellele ohule viitavad näiteks psalmist ja apostel Johannes. Kui Psalmides ja Ilmutusraamatus räägitakse kellegi teise päästekindlusest, siis Mooses räägib üpris kindlas kõneviisis enda omast – ta oli veendunud, et tema nimi on eluraamatus kirjas. Moosesele mõeldes võib vaid arvata, et selline kindlustunne ei tulnud tühja koha pealt. Kontrastina luksuslikule elule vaarao õukonnas õpetas Jumal Moosesele enne Iisraeli rahva Egiptusest välja toomist nelja aastakümne vältel alandlikkust lambakarjusena ja veelgi enam Iisraeli rahvast nelikümmend aastat Siinai kõrbes karjatades.
Kas võib olla nii, et inimene on alandlik, aga samaaegselt ka enesekindel? Võtame näiteks Iiobi, kes vastuseks oma abikaasa nõuandele needa Jumalat ja hinge heita, kui perekonda oli tabanud katastroof, lausus Iiob sõnad: „Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?“ (Ii 2:10)
Iiob mõistis, et tema elu on täielikult Jumala kätes ning et Jumalal tema Loojana on täielik voli kõige üle, mis tema elus toimub.
Protesteerida selle vastu, mis oli juhtunud, oli Iiobi meelest lausa patt. Ii 1:21 ütleb Iiob: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!“, mis mõtestab täielikult lahti Iiobi meelsuse selle osas, kuidas ta Jumalasse suhtub. Need kaks salmi võtavad õigupoolest kokku alandlikkuse aspekti. Järgnev lõik Iiobi raamatu keskosast räägib enese- ja meelekindlusest, mis on õimalik ainult vankumatus usalduses Jumalasse: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, teda, keda ma ise näen, keda näevad mu oma silmad, aga mitte mõne võõra. Mul kõdunevad neerud sisikonnas.“ (Ii 19:25–27)
Usust üksi siiski ei piisa – ka Iiobi vaga elu saatsid teod. Kui piisaks üksi usust, poleks Jeesuse vend Jaakobus pannud kirja sõnu, mis kinnitavad, et isegi deemonid usuvad Jumalasse (Jk 2:19). Usk Jumalasse eeldab omaenda tahte alandlikku allutamist Tema tahtele – deemonid seda kohe kindlasti ei tee. Aga teod, kas neid polegi vaja? On ikka, sest muidu poleks meie usul ju mingit sisulist väärtust. Juba järgmises salmis viskab Jaakobus õhku poolretoorilise küsimuse: „Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud?“ (Jk 2:20) Jaakobuse kiri on puhas kuld, üks mu lemmikraamatuid Piiblis ja kutsun kõiki üles seda kirja salm-salmilt läbi töötama, see võtab umbes tund-kaks.
