Paar aastat tagasi rääkis üks ema mulle, kuidas tema lapsed on minu hüüdnimeks pannud Õnneseen, sest mind laulmas nähes on nad tähele pannud, et ma naeratan alati. Nii mõnigi inimene on mulle veel seda maininud, et lauldes ma naeratan. Minu jaoks on see nii loomulik, sest kui laulus on sõnad nagu „õnnelik olen, Jeesus mul on“ või „Sinu nime ülistan, Issand sind ma tahan kiita“, siis on mul väga raske laulda ilma, et laulu sõnum mind puudutaks.
Olen tähele pannud, et ka Piiblit lugedes ma naeratan tihti.
Paljud on minult küsinud, kas ma vahel kurb ka olen. Usu mind, olen küll. Tunda rõõmu ja kurbust on täiesti normaalne, sest meid on loodud tundelisteks. Üldiselt ma olengi rõõmsameelne inimene, kes näeb kõiges ja kõigis rohkem head kui halba. Mul on vaja vähe, et naeratus näole tuleks – lilleke tee ääres, ilus laul, lapse siiras pilk. Kui ma olen õnnelik, siis kogu hingega. Ja kui ma olen kurb, siis ka kogu hingega.
Piisab näiteks ühest halvast sõnast või ebaõnnestunud soengust ja mu rõõm variseb kokku.
Selliseid rõõmu ja kurbuse hetki võib mu päevas olla päris palju. Ma võrdleks seda aktsiagraafikuga, kuhu teatud aja tagant ilmub uus pügal: roheline, mis tähistab tõusu ehk rõõmu, või punane, mis on langus ehk kurbus. Mõni positiivne või negatiivne kogemus võib olla minu jaoks nii võimas, et tundegraafikule ilmub väga suur tõus või langus, mille kõrval väikesed üles-alla (rõõmus-kurb) kõikumised kahvatuvad. Mida rohkem on mu elus rõõmuhetki, seda õnnelikum ja rahulolevam ma oma eluga olen. Usun, et nii on ka sinuga. Olen leidnud end korduvalt koostamas nimekirja asjadest, mis võiks olla teisiti või mis on minu elust veel puudu, et olla tõeliselt õnnelik. Mitte paberi ja pliiatsiga, aga oma mõtetes, kuhu puudusi hakkab aina kogunema, kuni nimekiri on suurem kui mina ja ma tunnen end täitsa õnnetuna. Mõnikord taban end sellelt teelt piisavalt vara ja siis on minu valik: kas ma viskan need imelikud mõtted oma peast välja või lähen nendega kaasa ning annan nii ära oma rõõmu ja rahulolu. Ennast jälgides olen tähele pannud, et mida vähem ma veedan aega Jeesusega, seda rohkem tunnen puudust asjadest, mille kohta arvan, et need teeksid mind õnnelikuks. Tegelikult on mul vaja ainult üht, et olla õnnelik.
Aasta tagasi detsembri alguses külastasime oma koguduse noortega Kehra Kodu, kus elavad inimesed, kes vajavad ööpäevaringset erihoolitsust. Andsime neile väikese kontserdi ja jagasime Sõna. Pärast tuli üks naine minu juurde ja ütles, et tema usub ka Jumalalt, ja rääkis mulle oma ristimise loo. Tema jutust kõnetas mind nii väga see, kuidas ta ühel päeval tundis, et ta on kuidagi teistsugune kui varem – palju rõõmsam ja õnnelikum. Rõõm tema sees oli nii suur, et ta ei saanud aru, mis temaga toimub, ja ta läks oma emalt küsima. Ema vastas, et ta on nii rõõmus sellepärast, et Jumal elab tema südames. Sellest päevast alates on ta kogu aeg rõõmus ja õnnelik. Ja tõesti, sellest naisest lausa kiirgas rõõmu ja rahulolu.
Johannese 15. peatüki alguses Jeesus justkui palub mitu korda, et me jääksime Temasse, sest siis jääb Tema ka meisse. Kristlastena oleme ju kogenud, et Jeesusega koos on palju parem kui ilma Temata. 11. salmis Ta ütleb: „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks.“ Mõtle vaid – täielik rõõm! Seda on võimalik kogeda ainult koos Jeesusega. Kui mina olen Temas ja Tema on minus.
