Uue aasta algul on ikka kombeks lubadusi anda. Neid võib olla seinast seina. Enamus igatseb rohkem trenni teha või tervislikumalt süüa. Viimastel aastatel on aga üha populaarsemad lubadused, mis kõlavad umbes nõnda: sel aastal usaldan ennast rohkem, usaldan endas olevat väge ja sean esikohale iseenda heaolu. Ülemöödunud aasta oli minu jaoks väga eriline. Jumal kinkis meile pisikese poja, kelle nimeks sai Johann – Jumal on armuline. Öeldakse, et lapsed õpetavad meid ja minagi pean sellega nõustuma. Näiteks on Johanni eest hoolitsemine mulle õpetanud, kui oluline ja hea on usaldada Taevaisa, kui suur on palve vägi ning et iseenda heaolu on täiesti teisejärguline, kui kedagi väga armastan. Kui varem võis juhtuda, et mingites olukordades hakkasin juba täielikult vaid ennast usaldama, siis emaks saades see (õnneks) muutus. Juba pisikest imet endas kandes polnud võimalik ise teda „kasvatada“, südant lööma panna, kopse hingama jne. Omalt poolt sain teha tarku valikuid toidulaual ning püsida füüsiliselt aktiivne. Üle kõige pidin aga õppima usaldama Jumalat. Leian, et vaimulikus elus on sama – tuleb teha ustavalt oma osa ning usaldada ülejäänu Jumala hooleks. Saan ise valida igal päeval otsida Tema tahet ja ligiolu, uurides Piiblit ning püsivalt palvetades. Seejärel pean usaldama, et Tema kasvatab mind.
Minu osa on Jumal enda prioriteediks seada ja Tema osa – mind muuta.
On imeline, et võin teada, et Ta teebki seda, sest on seda oma sõnas lubanud. „Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame.“ (Hs 36:26) Kuna meie sees ja ümber on aga pidev võitlus, siis pean tõdema, et lihtsalt usaldamine pole alati nõnda lihtne. Jutluste kuulamine, Jumala juhtimise meenutamine, palve ning Tema Sõnaga enda mõtete täitmine teeb selle aga oluliselt lihtsamaks. Ja päeva lõpus pean alati tõdema, et parimad hetked siin elus on, kui mõistan, et ainus, mida saan teha, on usaldada Jumalat!
Ühel õhtul ei õnnestunud meil mitte kuidagi Johannikest magama saada. Mõistsime, et ta on lihtsalt väga üleväsinud. Uneajast möödus pool tundi, tund ja poolteist tundi. Ta oli ikka veel üleval ja endast väljas. Mitte miski ei lohutanud. Palvetasin, et Taevaisa annaks tarkust. Siis ütles Jumal mulle: „Palveta koos Johanniga!“ Langetasime kohe oma põlved elutoa vaibale ning palusin siira palve sõnadega, mis tundsin, et Johannike oleks tol hetkel öelnud, kui rääkida oskaks. Palvetasime koos läbi nutu ning võtsin seejärel taaskord lapse sülle. Paari minuti pärast lapseke magas, ja rahulikult varahommikuni.
Minu jaoks on selles kogemuses kaks huvitavat mõttekohta. Esiteks,
Jumal kuuleb palveid ka siis, kui me rääkida ei oska.
Meiegi täiskasvanutena ei oska ju alati enda muresid kaunilt sõnadesse seada, kuid Tema kuuleb ka meie sõnadeta ohkeid. Tuleb lihtsalt Tema ette minna. Teiseks soovib Jumal, et me igaüks isiklikult Tema poole pöörduks. Jumal küll teab, mis meie elus toimub, kuid palve kaudu avan oma elu ja südame Temale. Ainult siis saab Ta mind kõnetada, õpetada ja kasvatada. Üks armas koguduse õde kirjutas mulle kord nii: „Make sure your little one grows, knowing that prayer has power.“ (Veendu, et sinu pisike kasvaks üles teadmisega, et palvel on vägi.) See palvekogemus saab jääda Johanni mälestustesse vaid minu jutustuste kaudu. Palun igal hommikul Püha Vaimu, et julgustaksin oma tegude ja sõnadega iga päev Johanni tema kasvamise teel isiklikult koos Jumalaga käima ning kogema, et palvel on tõeline vägi. Soovin väga, et ta ei unustaks, et
Jumal kuuleb palveid alati ning ootab, et igaüks meist Temaga isiklikult suhtleks.
Ühel varahommikul, kui olin Jumalaga rääkimas ütles Ta mulle: „Oluline on ka teise inimese heaolu, mitte see, et vaid sina tunneksid end selles olukorras mugavalt.“ Ma olin parasjagu ühe võimaliku eesoleva ebamugava kohtumise osas enda südame kangeks teinud ning seetõttu teadsin täpselt, mida Jumal sellega mõtles. Järgmisel päeval toimisin Taevaisalt saadud juhiste järgi ning kardetavalt ebamugav kohtumine osutus koos Jumala armastuse ja andestusega südames üheks väga toredaks kokkusaamiseks.
Usun, et kui seaksime veidi sagedamini teiste heaolu enda omast ettepoole, oleksime hoopis õnnelikumad.
Kui mõtlen armastusele Johanni vastu, leian, et kõige puhtam armastus ja rõõm on teise jaoks olemas olemises ja tema heaolu esmaseks seadmises. Beebiga pole sageli ka teist varianti, kuid Jumalal oli võimalus mitte oma Poega siia maailma saata. Samuti oli Jeesusel võimalus mitte ristile minna, kuid Tema armastus meie vastu on nii hoomamatult suur, et Ta siiski otsustas seda teha. Jeesus ei seadnud esikohale iseenda heaolu. Kogu Tema elu siin maa peal oli kõike muud kui mugav, kuid Ta oli alati alandlik, lahke ja armastav.
Olgu Tema meie eeskuju ka selle populaarse mõttemustri murdmisel, et end alati esikohale seada.
Kuidas siis on enda usaldamise, eneses oleva väe ning iseenda esmaseks seadmisega? Olen kogenud, et saan end usaldada vaid siis, kui olen end täielikult Jumalale üle andnud. Mul puudub vägi, tarkus, sageli jõudki, et eluolukordadega toime tulla, kuid kõik vägi, tarkus ja jõud on minu armsa Taevaisa käes. Tema on alati valmis mind kuulama ja aitama, kui vaid Tema poole pöördun, Teda usaldan ja olen valmis isekusest loobuma. Võtame sel aastal eesmärgiks usaldada hoopis Taevaisa rohkem, hüüda lakkamatult palves Tema poole, kogeda seeläbi palve väge ning märgata kogu südamega kaasinimeste vajadusi. Jumal on kõiges selle tõotanud olla meie kõrval ning õnnistada ülirohkesti. Võtame selle lubaduse endaga igasse päeva!
