10. osa: Misjon Lääne-Aafrikas

Seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi (PK)
kommunikatsioonijuht Sam Neves ning arhiivi-, statistika- ja uuringutekeskuse
juht David Trim räägivad taskuhäälingusaates „Misjon 150“ adventkoguduse misjonitööst alates 1874. aastast, mil seitsmenda päeva adventistide kogudus lähetas välismaale oma esimese misjonäri – John N. Andrewsi Põhja-Ameerikast Euroopasse. Kõik sarja eelmised osad on ilmunud nii paberajakirjas kui ka ajakirja
kodulehel meieaeg.advent.ee.

Sam: Täna räägime Aafrikast. David, kes oli esimene seitsmenda päeva adventist Aafrikas? Ma eeldan, et alustame Lääne-Aafrikast, kuna see on Ameerika Ühendriikidele kõige lähemal.

David: Esimene adventist Aafrikas oli Hannah Moore, kellest me rääkisime sarja 3. ja 4 osas. Ta jäi Aafrikasse vaid paariks aastaks. Kuigi ta tegi head tööd, ei jätnud tema jõupingutused püsivat mõju.

Sam: Kui ma õigesti mäletan, ei olnud ta esialgu adventmisjonär, vaid sai selleks hiljem. Kas ma olen õigesti aru saanud?

David: Jah, see on õige. Ta naasis lühikeseks ajaks Ameerika Ühendriikidesse, kus ta pöördus adventusku. Kui ta läks Aafrikasse tagasi, hakkas ta kuulutama seitsmenda päeva hingamispäeva. See muidugi ei meeldinud konfessioonile, mis oli ta sinna saatnud, ja ta oli sunnitud lahkuma.

Sam: See oli enne seda, kui me Andrewsi Euroopasse saatsime, eks?

David: Täpselt. See oli 1860ndate keskel. Kuigi ta õpetas hingamispäeva ja seal tekkis ka väike grupp, näib siiski, et pärast tema lahkumist ei jäänud sinna midagi püsivat.

Huvitaval kombel oli ta selles piirkonnas juba enne ametlikku adventkoguduse misjonitegevust.

Sam: Kuidas see käis? Räägi temast.

David: Francis Dolphijn oli pärit Apamist, mis on tänase Ghana keskosas asuv rannikulinn. Arvatakse, et tema vanaisa oli hollandlane, kes töötas Briti võimu ajal Kullaranniku koloonias. Tema vanaema ja vanemad olid põliselanikud. Dolphijni varasest elust on vähe teada, kuid me teame, et ta oli kaupmees, kes tegeles kummi- ja palmitoodete, kulla ja puuvillakaupadega. Tema esimene kokkupuude adventismiga oli William Dawsoni, kaaskaupmehe ja metodistist kristlase kaudu. Dawson oli reisinud Ameerikasse, kus ta sai seitsmenda päeva adventistiks, ja nüüd jagas oma uut usku Dolphijniga. Esialgu ei olnud Dolphijn veendunud. Ta ei mõistnud, miks ta peaks lahkuma metodistikirikust selle pärast, mida ta pidas „ühe mehe koguduseks“. Kuid 1888. aastal sai ta ühelt kaptenilt traktaadi hingamispäeva kohta. Traktaat sisaldas aadressi ja Dolphijn hakkas selle allikaga kirjavahetust pidama.

Sam: Seega näeme taas kord meedia ja kirjanduse kasutamist misjonitöös. Kas need väikesed traktaadid olid sisuliselt samaväärsed tänapäevase pika Facebooki-postitusega?

David: Veidi, see on hea võrdlus! Kogudus trükkis ka raamatuid, kuid lühikesi brošüüre oli lihtsam üle maailma levitada.

Kui paljud kaptenid need pakid üle parda heitsid, seda me ei tea. Praegu tundub uskumatu, et keegi niimoodi pöördumisele tuli.

Sam: Kui tõhus see lähenemine oli?

David: Üllatavalt tõhus! Näiteks Barbadosel jättis üks kapten kõigile huvilistele sadamakai äärde hunniku voldikuid. Inimesed lugesid neid ja pöördusid. Me teame, et see oli tõhus, sest inimesed liitusid selle tulemusena adventkogudusega. Adventistid kasutasid parimat kättesaadavat meediat. 1870. ja 1880. aastatel olid kogudusel piiratud ressursid ja peamiselt keskenduti misjonäride saatmisele Euroopasse, Lõuna-Aafrikasse ja Austraaliasse. Laevakaptenite poolt levitatav kirjandus oli kuluefektiivne viis, et jõuda neist piirkondadest kaugemale.

Sam: Nii et siin oli mängus kaks peamist tehnoloogiat: trükitud traktaadid ja üleilmsed laevateed, mis laienesid tööstusrevolutsiooni ajal.

David: Täpselt! Tööstusrevolutsioon tõi kaasa uued kaubateed ja parandas merekaubandust. 19. sajandi keskpaigas kasutusele võetud aurujõud võimaldas liinilaevandust, muutes ülemaailmse võrgustiku usaldusväärsemaks ja laevade liiklemine oli reguleeritud ka ajaliselt, enne sõltus see väga palju tuultest. Siin on oma osa ka kolonialismil. Niisiis, Dolphijn luges traktaati ja pöördus. Pärast pöördumist hakkas ta innukalt oma usku jagama. 1890. aastal hakkas ta kirjavahetust pidama koguduse rahvusvahelise traktaadiühinguga, mis oli tänase kirjastamise tööharu eelkäija.

Sam: Ma ei teadnudki, et tollal olid tööharud.

David: Enne 1901. aastat tegutses kogudus sõltumatute seltside kaudu. Aastal 1901 korraldati need ühingud ümber tööharudeks, mis sidus need tihedamalt koguduse missiooniga. Dolphijn pidas kirjavahetust selliste inimestega nagu Jesse Wagoner ja pastor Lawrence Chadwick, kes saatsid talle traktaate, ajakirju ja raamatuid. Ta kasutas neid materjale oma pere, naabrite ja kõigi piiblitõdedest huvitatud inimeste õpetamiseks. Nad hakkasid kogunema hingamispäeviti.

Ta kirjutab, et saatke keegi, kes õpetaks meile rohkem tõde kui see, mida me loeme raamatutest või ajakirjadest.
See palve viis selleni, et sinna läheb pastor Lawrence Chadwick, kes oli siis rahvusvahelise traktaadiühingu president. 1892. aastal külastas pastor Lawrence Chadwick Lääne-Aafrika rannikut, reisides Senegalist Accrasse, Kullarannikule. Tema visiit oli siiski lühike, sest ta vaid läbis seda piirkonda. Sellest hoolimata tunnistas ta koju tagasi jõudes võimalust misjonitööks ja propageeris misjonäride saatmist sinna piirkonda.

Sam: Kui kaua selline reis kestis?

David: Mitu nädalat. Kõigepealt purjetas ta üle ookeani ja seejärel navigeeriti mööda rannikut. Sel ajal oli sisemaal reisimine raudteede puudumise tõttu peaaegu võimatu. Chadwick sõitis tõenäoliselt meritsi Dakarist Kullarannikule, sest maismaareis oleks võtnud kuid. Chadwicki seal viibimise ajal pöördus Francis Dolphijn tema poole palvega saata misjonärid, kes võiksid elada ja töötada nende seas.

Sam: Ja kuidas nad jõudsid välja misjonijaamade kontseptsioonini? Kas see oli laenatud varasematest katoliiklikelt või protestantlikelt misjonitelt?

David: Jah, adventistid laenasid misjonijaamade mudeli katoliku ja protestantlikelt misjonitelt. Idee oli luua baas usu levitamiseks ja kogukonnatööks. Lääne-Aafrikas, nagu ka Euroopas, ei alustanud esimesed ametlikud adventmisjonärid tööd nullist. Selle asemel liitusid nad väikeste usklike rühmadega, kes olid juba pöördunud, sageli adventkirjandust lugedes. Sama kehtis ka John N. Andrewsi kohta – ta alustas tööd inimeste seas, kes olid juba lugenud adventkirjandust ning jaganud seda oma naabrite ja sõpradega.

Sam: See paneb mind mõtlema, et see ei ole ju tavapärane, et sa loed ühte voldikut ja see muudab täielikult sinu elu. See on tähelepanuväärne, eriti kui arvestada, et adventism mõjutab igat eluvaldkonda. See viitab sellele, et pöördumine ei ole lihtne protsess, vaid hõlmab sageli pikka protsessi, see on üleloomulik protsess, kus Püha Vaim töötab juba kaua enne iga üksiku inimese juures, kusjuures brošüür toimib lõpliku tõukena.

David: Täpselt. Francis Dolphijn näiteks oli juba enne oma pöördumist pühendunud kristlane. Ta ei järginud Aafrika traditsioonilisi religioone, mida sageli nimetati aegunud terminitega nagu „pagan“. Ta otsis juba sügavamaid piibellikke tõdesid ja Püha Vaim töötas tema elus.
Selles piirkonnas oli moodustunud väike usklike rühm. Adventkogudusel kulus viis aastat, et sellele reageerida. 3. oktoobril 1895 – kolm aastat pärast Chadwicki külastust – saabus Cape Coasti, Kullaranniku sadamasse kuueliikmeline misjonäride rühm.

Sam: Miks see nii kaua aega võttis?

David: Viivituse põhjuseks ei olnud huvi puudumine missioonide vastu. 1880ndatel ja 1890ndatel olid adventistid huvitatud välismisjonist, kuid ressursid olid piiratud. Kogudus toetas misjonäre Euroopas, Lõuna-Aafrikas ja Austraalias. Lisaks oli Lääne-Aafrikal kurikuulus maine lääneriikide jaoks ohtliku kohana. 

1895. aastal saabunud rühma juhtis vanem Dudley Upton Hale ja sellesse kuulusid kirjandusevangelist G. P. Riggs, kaks meditsiiniõde George ja Eva Carr ning Carri kaks last. Õed olid sageli esimeste uutesse piirkondadesse saadetud misjonäride hulgas, mis peegeldab adventismi rõhuasetust meditsiinimisjonile.

Sam: Kas kogudus saatis tavaliselt pigem misjonäride meeskondi kui üksikisikuid? Kas me mõtleme misjonäride saatmisele ka täna meeskonnapõhiselt?

David: Jah, uut tööd alustades läksid misjonärid sageli meeskonniti, et üksteist toetada. Tänapäeval liitub enamik misjonäre juba loodud misjonitega, nad liituvad meeskondadega, kuid meeskondade saatmise põhimõte on endiselt asjakohane. Näiteks peakonverentsi algatus „Mission Unusual Tokyo“ ühendab kohalikke Jaapani töötajaid Brasiilia ja USA misjonäridega, et rajada kogudusi Tokyos – eriti keerulisel misjoniväljal. Meie eelkäijad olid selle väga hästi välja töötanud, kuidas on hea moodus uues kohas tööd alustada.

Sam: Kuidas läks see esimene misjonikäik Lääne-Aafrikas?

David: Kahjuks ei läinud see hästi. Nad kirjutavad koju: „Kogudusevanem Hale haigestus 20 päeva pärast saabumist musta uriini palavikku.“ Kuigi ta paranes, tabas neid varsti tragöödia. 1896. aasta keskpaigaks, kaheksa kuud pärast nende saabumist olid mõlemad Carri lapsed surnud. G. P. Riggs, kes põdes düsenteeriat, saadeti tagasi Inglismaale ravile, kuid ei paranenud. Ta suri Liverpoolis 8. jaanuaril 1897, vaid 15 kuud pärast Cape Coasti saabumist.

Sam: Kuidas kogudus sellega toime tuli? Nad uskusid, et selle töö taga on Jumal, et Ta on tervendaja, aga siin surevad misjonärid ja näib, et see ei toimi.

David: See on hea küsimus. Me teame, et varajased adventistid olid selliste raskuste suhtes tähelepanuväärselt sitked, nad kirjutavad misjoniraskustest ja sellest, et misjonärid surevad. Nad mõistsid misjonitöö riske, et inimesed läksid ohtlikesse kohtadesse, ja usaldasid Jumalat, isegi kui nad seisid silmitsi suurte isiklike kaotustega. Nad uskusid evangeeliumi levitamise tähtsusesse isegi ohtlikes ja keerulistes tingimustes.
Kui varased adventistid kirjutasid misjonäride surmajuhtumitest, väljendasid nad sageli kurbust ja küsisid, miks Jumal selliseid tragöödiaid lubab. Siiski pöörasid nad järjekindlalt tähelepanu sellele, et rõhutada vajadust jätkata misjonitööd, kutsudes koguduseliikmeid üles seda toetama ja julgustades teisi ette astuma, et asendada neid, kes olid langenud.

Sam: Nende misjonäride ohver ja usk innustasid uusi põlvkondi teenima.

David: Hoolimata haigustest ja surmast ei olnud kunagi puudus vabatahtlikest, kes olid valmis minema. See on tähelepanuväärne, arvestades, et koguduseliikmed lugesid neist tragöödiatest sellistest väljaannetest nagu Review and Herald (nüüd Adventist Review) ja Signs of the Times, mis mõnikord sisaldasid misjonäride kannatustest graafilisi üksikasju.
Lugejad peavad ammutama jõudu oma usust, tunnistades, et see on patune maailm, kus juhtub halbu asju. Nad usaldasid Jumala tõotust igavese elu kohta ja mõistsid, et need ohvrid ei saa tähendada töö lõppu – need olid väljakutsed, mida tuleb ületada.

Sam: Tõenäoliselt oli nende otsustavuse taustaks Jeesuse ohver. Inimlikust vaatenurgast tundus, et Jeesuse missioon lõpeb Tema surmaga – läbikukkumisega, kuid ometi sai sellest alus ülemaailmsele liikumisele. Kristlike misjonäride ja märtrite ajalugu tugevdas veelgi usku, et kannatused ja ohvrid võivad viia püsiva mõjuni.

David: Muidugi, pereliikmetele oli see raske hoop, kui keegi suri, aga kogudusele tervikuna oli see takistus, millega tuli tegeleda. Sellele lisandus teadmine, et Lääne-Aafrika on ohtlik piirkond. Peab ka lisama, et eeldatav eluiga oli tol ajal ka Läänes lühem, kuna puudusid antibiootikumid ja meditsiinialased teadmised olid piiratud. Inimesed olid rohkem harjunud kaotama lähedasi noores eas, mis võis muuta nad varase surma suhtes mõnevõrra vastupidavamaks.

Sam: Tänapäeval on Ghanas tugev seitsmenda päeva adventistide kogudus. Ma olen seal käinud ja näinud, et sealsed kogudused on elujõulised ja aktiivsed. Keegi pidi ju hiljem veel sinna minema. Arvestades esimeste misjonäride raskusi, pidi see kasv märkimisväärseid jõupingutusi nõudma. Mis sai pärast esimesi tagasilööke?

David: Esimene misjonäride rühm Ghanas seisis silmitsi korduvate tragöödiatega.

Dudley Hale oli esialgsest meeskonnast, kuhu kuulus neli täiskasvanut ja kaks last, ainus allesjäänud misjonär. Ta tundis end isoleerituna ja kirjutas koguduse juhtidele, kurtes, et ta „jäi tööga üksi“.  See pole läbinisti tõsi, sest seal oli endiselt kohal kohalikke usklikke, nagu Francis Dolphijn ja teised, kes olid juba pöördunud. Nad aitasid hoida kogukonda koos, levitasid kirjandust ja jätkasid jumalateenistusi, kuigi ametlik misjonitöö oli hetkel piiratud. Hale suutis nende kohalike usklike abil säilitada koguduse aktiivsuse ja kirjavahetuse välismaailmaga, mis võimaldas kogudusel jätkata kasvu ja tugevdada kohalolekut piirkonnas.

1898. aastaks oli koguduse juhtkond otsustanud saata uue meeskonna, seekord paremini ette valmistatud, arvestades piirkonna haigusohu ja varasemate tragöödiatega. Need uuemad misjonärid panid aluse püsivale adventkoguduse infrastruktuurile Lääne-Aafrikas, rajades koolid, haiglad ja kirikud, mis aitasid tugevdada kohalikke kogukondi ja edendada haridust.

Tänu kohalike usklike ja järjekindlate misjonäride pingutustele on Lääne-Aafrika tänapäeval üks seitsmenda päeva adventistide koguduse kõige elujõulisemaid piirkondi maailmas, kus misjonitöö on jätkuvalt aktiivne ja kogudus hõlmab tuhandeid liikmeid.

Sam: Ta soovis endale lisajõudu.

David: Just! 1896. aasta novembris külastas Hale Dolphijnit ja kutsus teda adventistide tööjõuga liituma. Tunnistades vajadust toetuda kohalikele usklikele, määras Hale 1. jaanuaril 1897 Dolphijni adventistide koguduse täistööajaga töötajaks. See on misjoniedu võti – koostöö kohalikega. Kui meil on koguduse 150 aasta pikkusest ajaloost võtta mõni õppetund, siis on kindel see, et tuleb mobiliseerida kohalikud inimesed. Hale ristis 27. märtsil 1897 Dolphijni koos teise kohaliku uskliku George Peter Grantiga, ja Dolphijni pojad Isaaci ja Fredi. Kuigi nad olid end juba üheksa aastat adventistideks pidanud, tähistas see nende ametlikku astumist kogudusse.

Sam: Miks nende ristimine nii kaua aega võttis?

David: Tõenäoliselt alahindas Hale esialgu kohalike usklike võimeid, mis oli tol ajal tavaline Lääne eelarvamus. Lisaks sellele oli ta silmitsi omaenda haiguste ja kolleegide surmaga, mis pidurdas tema jõupingutusi. Ka vahemaa Cape Coasti, kus Hale asus, ja Apami vahel raskendas regulaarset kontakti.

Sam: Nad ei kohtunud ju mitte igal nädalal ja ilmselt on ka selles põhjus, kuid siin on õppetund ka tänapäeva misjonäridele. Jumal juba tegutseb kohalikes kogukondades ja misjonärid peaksid tegema koostööd kohalike usklikega, mitte eeldama, et nad peavad kõike ise tegema.

David: 3. juuniks 1897 põdes Hale kroonilist malaariat ja naasis Inglismaale pärast vaid 21 kuud kestnud misjonäritööd. Ta paranes lõpuks ja teenis Briti Guajaanas (tänapäeva Guyana), kuid Lääne-Aafrikasse ei naasnud.

Sam: Mis siis edasi saab? Sest Dolphijn on nüüd üksi jäänud.

David: Kuue aasta jooksul jätkas Francis Dolphijn tööd peaaegu üksi. Ta juhtis Hale’i asutatud misjonifarmi ja kuulutas väsimatult oma usku. Kui Hale 1903. aastal lühiajaliselt Kullarannikule tagasi pöördus, halvenes tema tervis taas, mis sundis teda lõplikult lahkuma. Vaatamata oma raskustele näitas Hale märkimisväärset julgust ja pühendumust. Tollest ajast pärit foto paljastab, kui palju füüsilist koormust misjon oli nõudnud.

1905. aastal saabus Lääne-Aafrikasse, seekord Sierra Leonesse, mis oli suur Briti koloonia selles piirkonnas, uus misjonär, David Caldwell Babcock. Temaga koos tulid ta kolmas naine Wilhelmina ja nende lapsed.

Sam: Babcocki nimi on mulle tuttav. Nigeerias on tema nime kandev suur ülikool. Kas see on seotud sama perekonnaga?

David: Jah, on. Ülikool on nimetatud David Babcocki järgi. Ta oli varem viis aastat teeninud misjonärina Lääne-Indias, enne kui ta 1905. aastal Sierra Leonesse jõudis. Ta veetis Lääne-Aafrikas 12 aastat, kõigepealt Sierra Leones ja seejärel Nigeerias, mis selgitab, miks ülikool kannab tema nime. Kuigi ta ei elanud Ghanas, koordineeris Babcock adventmisjonit kogu Lääne-Aafrikas. Sel ajal tegutses adventkogudus peamiselt Briti kolooniates, kus inglise keel oli ametlik keel, mis tegi Ameerika misjonäride tegevuse lihtsamaks. Lääne-Aafrika Prantsuse kolooniates polnud kogudusel sel ajal esindatust.

1906. aasta jaanuaris sõitis Francis Dolphijn Sierra Leonesse, et abistada David Babcocki kui kirjandusevangelisti ehk kolportööri, nagu neid toona nimetati. See tähendas, et Dolphijnist sai esimene kohalik Lääne-Aafrika misjonär, kuna ta oli esimene välisriigis töötanud misjonär. Kuigi tema aeg Sierra Leones oli lühike, teenis Dolphijn hiljem tõlgina uutele misjonäridele, kes levitasid evangeeliumi Kullarannikul.

Sam: Mis saab Davidist ja tema abikaasast Wilhelminast? Kas neid tabasid samasugused tragöödiad nagu varasemaid misjonäre?

David: Hea uudis on see, et nad ei surnud, mis oli ajastut arvestades üsna tähelepanuväärne. Nad jäid 12 aastaks, mis on Lääne-Aafrikas tegutsevate misjonäride jaoks ebatavaliselt pikk aeg. Nad pidid olema tugeva tervisega ja võib-olla Jumal hoidis neid eriliselt. Siiski kannatas enamik Lääne-Aafrikasse läinud misjonäre raskete haiguste käes. Adventmisjonäre evakueeriti sageli ajutiselt Freetowni Sierra Leonesse ravile. Kuigi Freetown ei olnud eriti tervislik koht, olid seal sel ajal paremad meditsiinilised võimalused kui Kullarannikul või Nigeerias.

Tunnistades Lääne-Aafrika karmi kliimat, rajas Babcock Kanaari saartel taastumisjaama. Saared, mille kliima oli leebem ja tervislikum, pakkusid misjonäridele kohta, kus nad said puhata ja taastuda. Kuid mõned surid siiski. Riggs oli esimene, kes suri, kuid kahjuks ei jäänud ta viimaseks.

Mais 1908 võtsid kaks uut misjonäri, Thomas ja Catherine French, vastu kutse teenida Sierra Leones. Mõlemad olid õpetajad, see näitas misjonitöö mitmekesistumist – lisaks pastoritele ja meditsiiniõdedele saadeti nüüd ka õpetajaid, kes rajasid koole. Frenchid saabusid Freetowni 1908. aasta augustis. Vaatamata malaariasse haigestumisele jäid nad ellu ja töötasid kaks ja pool aastat, mille jooksul Thomas oli Freetowni koguduse pastor ja mõlemad koolitasid kohalikke misjonäre.

1910. aasta lõpus paluti neil kolida Kullarannikule, et juhtida Aximi misjonikooli. Varsti pärast saabumist 1911. aasta jaanuaris haigestus Catherine musta uriini palavikku ja suri 18. jaanuaril 1911, vaid päev pärast haigestumist. Just nii kohutavad olid need haigused.

Thomas kirjutas ajalehele Review and Herald järelhüüde ja lisaks sellele ka artikli pealkirjaga „Lääne-Aafrika üleskutse“. Selles väljendas ta oma kurbust ja leina, kutsudes samal ajal üles kodumaa adventiste seda tööd toetama. Ta kirjutas: „Kui ma paar päeva tagasi oma sureva kaaslase kõrval seisin ja mõistsin, et mu enda jõud on kiiresti raugemas, pöördus mu mõte segaduses olles koduste vendade ja õdede poole, kes on nii üllalt toetanud meie tööd oma palvete ja vahenditega. Ja mind valdas küsimus: mida see kriis tähendab? Kas meie kallis rahvas on unustanud hoida oma käsi Iisraeli armee kohal?“ See on viide 2. Moosese 17:12, kui Mooses pidi hoidma oma käsi palves üleval, et Iisrael võidaks lahingus.

Thomas kutsus adventiste üles tõsiselt Lääne-Aafrikas toimuva töö eest palvetama, pidades oma naise surma osaks misjoni suuremast eesmärgist. Ta jätkab: „Me pöördume oma inimeste poole kodus, et nad toetaksid meie töötajate allavajuvaid käsi selles võitluses paganamaaga. Vennad ja õed, otsige innukalt Jumalat, et Tema töö Lääne-Aafrikas võiks jätkuda.“

Sam: Seega, ta mõtestab seda misjonitööd oma naise surma kaudu – ja selle surma tõi naisele seesama misjonitöö. See on uskumatu. See on nii võimas tunnistus meile täna.

David: See on tõesti nii. Temas võib olla kibestumist Jumalas, kuid ta ei väljenda seda kuidagi. Nagu sa väga kenasti ütlesid: ta mõtestab misjonitööd selles kurbuses. Kuid abikaasa kaotamisest on raske üle saada. Üks kolleeg kirjeldas Thomast kui ülekoormuse ja naise kaotuse tõttu „tugevalt vähenenud elujõuga meest“. Ta oli füüsiliselt, vaimselt ja vaimulikult kurnatud.

Veebruaris 1911, vaid kuu aega pärast Catherine’i surma, lahkus Thomas Kullarannikult, et oma tervist taastada, ega tulnud enam kunagi tagasi.

Sam: See lugu annab tänastele misjonäridele väärtusliku õppetunni: usk ei kaitse meid traumade või nende tagajärgede eest. Trauma korral on hädavajalik asjakohane ravi, puhkus ja hoolitsus. Võib ju mõelda, et usk kannab läbi, aga kui ma ei kanna hoolt oma vaimu ja keha eest või ei lähe teraapiasse… Ka ustav olemine ei hoia misjonäre traumast saadud tagajärgede eest.

David: Toona ei olnud nõustamist. Thomas leidis tõenäoliselt lohutust füüsilise puhkuse, lähedaste emotsionaalse toetuse ja oma loo jutustamise kaudu.

Sam: Ja selle loo uuesti rääkimine ja sündmuste taaselustamine on nõustamise põhiolemus.

David: Sa tõid esile midagi väga olulist: me soovime ajuti olla kangelaslikud, kuid me peame mõistma, et väsimus ja trauma ja kehv tervis, psühholoogilised raskused kõik kulutavad meid ja Jumal soovib, et me saaksime kõik vajaliku, et sellest läbi tulla.

Sam: Ka Jeesus otsis Ketsemanis oma suurima ahastuse ajal oma jüngrite tuge. Verd higistades palus Ta oma lähimatel kaaslastel lihtsalt valvata ja koos Temaga palvetada, kuid nad jäid siiski magama. See tuletab meile meelde, et isegi usu puhul on inimese vajadus toetuse ja seotuse järele ülioluline. Aga kes siis veel Lääne-Aafrikasse läks?

David: Catherine Thomas Frenchi asendasid kaks ilmikmisjonäri, härra C. E. A. Thompson ja tema abikaasa. Kahjuks teame ainult härra Thompsoni initsiaale ja tema naise nimi ei ole teada. Thompson oli jamaikalane, mustanahaline, hästi haritud ja osav kirjutaja, kes andis oma panuse koguduse väljaannetesse. Stuudiofoto näitab teda kui stiilset riietujat. Ta teenis 1908. aastal Sierra Leones, enne kui ta saadeti 1909. aasta alguses Aximi Kullarannikule. Thompsonil oli oluline roll adventkoolide asutamisel ja õpetamisel Kullarannikul ja Sierra Leones.

Kuigi ta ei olnud ordineeritud, oli ta edukas jutlustaja. Märkimisväärne foto 1909. aasta oktoobrist, mis on tehtud Nsimba kirikus David Babcocki külaskäigu ajal, asetab Thompsoni Babcocki kõrval silmapaistvale positsioonile. See oli ajastu jaoks ebatavaline, sest varajastel misjonifotodel on tavaliselt ette keskele paigutatud valged misjonärid, kelle ümber seisid põliselanikud. Sellel fotol istub Babcock ees ja keskel, aga samal positsioonil on ka Thompson.

Misjonärid olid kuni 1920ndate ja 30ndateni valged, kui USAst hakati välja saatma afroameeriklasi, aga Thompson oli esimene mustanahaline misjonär, keda me teame.

Sam: Nii et aukohad olid mõeldud misjonäridele – neile, kes tööd juhtisid. Kas see innustas kohalikke, see, et nendesugune mustanahaline istub aukohal?

David: Me ei tea seda. Me ei tea isegi tema täisnime, vaid ainult initsiaale, sest selline nimi on tema tekstide all koguduse ajakirjas. Nii oli kuni 1970ndateni – adventiste teati ainult nende initsiaalide järgi. Me võime ette kujutada, et see innustas neid.

Thompsoni saavutuste hulka kuulus 30 pöördunu võitmine vähem kui aastaga pärast Aximisse naasmist 1910. aastal – märkimisväärne saavutus, arvestades tolleaegseid isikliku evangelisatsiooni väljakutseid. Ta oli usaldusväärne töötaja.

Ameerika Ühendriikides ordineeriti afroameeriklastest vaimulikke, kuid sama tunnustust ei saanud Thompson oma misjonitöös.

Thompson kannatas Bright’i tõve all, mis mõjutas tema neere, ja ta läks ravile Sierra Leonesse. Kahjuks suri ta Freetownis 25. märtsil 1912. Tema lugu on näide varajaste misjonäride ohvritest, kelle pingutused panid aluse tänapäeval Ghanas õitsvale adventkogudusele. Seda ei oleks ilma nende misjonäride ohvriteta.

Sam: Ja neid ohvreid ei saa mõõta nende töö esimeste aastatega, siis me ei rääkinud tuhandetest inimestest, vaid paarist siin ja seal. Lähme tagasi Francis Dolphijni juurde, kellest me alustasime.

David: Ta jäi pensionile umbes 1910. aastal. Ta pöördus tagasi Apami, elas oma tütre hoole all ja suri 1910. ja 1914. aasta vahel. Hoolimata piiratud andmetest on Dolphijni hingamispäeva pidavate inimeste rühm, kes alustas traktaatide lugemisest, tunnistatud seitsmenda päeva adventistide misjoni alguseks Lääne-Aafrikas.