Jaanus Riimets: Kui ma midagi siin maa peal usun, siis ma usun Jumala Sõna

Avaldatud 11.11.2025, autor Epp Randlepp

Keila koguduse liige Jaanus Riimets on oma otsused ja veendumused rajanud Jumala Sõnale, mida ta peab oma elu peamiseks juhtnööriks. Kuidas ta aga selleni jõudis, sellest räägib ta usutluses Epp Randlepale.

Milline oli sinu lapsepõlv? Kas usud, et lapsepõlvekogemused on mõjutanud sinu tänaseid väärtusi ja usku?
Otseselt ei ole mõjutanud, vähemalt positiivselt mitte. Aga see aeg mõjutas minu eksiteele minekuid selles mõttes, et meil olid kodus väga keerulised olukorrad, tülid ja nääklused ja karjumised. Kindlasti jättis see mulle terveks eluks jälje.

Sul oli seega raske lapsepõlv?
Ma ei ütleks, et see nii väga raske oli, ma arvan, et väga paljudes peredes oli nii. Ma ei tea ju täpselt, mismoodi teistes peredes oli. Ma olin väga tundlik ja see avaldas mulle negatiivset mõju. Ma ei tundnud ennast lapsepõlves õnnelikuna.

Sa oled praegu pime. Kas see on midagi, mis on sinuga sünnist saadik?
Mul on progresseeruv silmahaigus. See tähendab, et ma ei näinud juba pisikese lapsena normaalselt, kuigi nägin suhteliselt hästi. Aga see haigus tähendas seda, et iga aastaga läks nägemine mõnevõrra halvemaks, mis väljendus prillide miinusnumbris, mis esialgu oli 4 ja 20-aastaselt oli 21. Praegu ma ei näe üldse.
Sel ajal, kui ma nägin ise liikuda, sain ise ka tööd teha, see oli Vene ajal. Siis oli küll pingeline, aga sain hakkama. Aga siis, kui kaotasin töö ja nägemine pidevalt halvenes ja kui ma ei saanud midagi teha, siis mõjutas halb nägemine mind juba rohkem – kui ei ole tööd ja tulutoovat tegevust.

Mis tööd sa tegid?
Ma tegin pimedate ettevõttes lukusüdamikke ja elektrilüliteid.

Kuidas tuli sinu ellu usk? Kuidas leidsid oma tee kristlusesse ja mida tähendab usk sinu jaoks igapäevaelus?
Sellega oli niimoodi, et kui 1992. aastal meil Haapsalus pimedate ettevõttes töö kadus, siis üürisime oma maja välja kahele kristlikule asutusele. Üks oli kristlik trükikoda, mida juhtis metodistikiriku tollaegne pastor Urmas Rahuvarm, ja teine organisatsioon oli Samaaria Balticum Fond, mida juhtis baptistikoguduse pastor Jüri Nõlvak. Ja seal Samaaria fondis püüti aidata alkoholisõltlasi. Igal hommikul ja õhtul olid piiblitunnid ja ma hakkasin neis pidevalt osalema.
Siis sain Piibliga veidi tuttavaks, hakkasin ka ise Piiblit lugema ja külastasin adventkoguduse seminari. Ma teadsin, et seal peetakse hingamispäeva ja kuna ma olin raamatutest teada saanud, et õige hingamispäev on nädala seitsmes päev, laupäev, siis tahtsin sellesse kogudusse minna.
See kirik oli tol ajal Haapsalus mere ääres, see oli endine õigeusukirik. Adventistid remontisid selle kiriku ära ja seal peetigi seminari. Ma mäletan diapositiive; kuigi ma neid eriti ei näinud, siis jutt oli mulle väga huvitav ja ma sain väga palju Piiblist teada. Mulle väga imponeeris Taanieli raamatust see kiri seinal, et sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat. Mina siis tahtsin, et mind ei leitaks kerge olevat ja siis hakkaski väga pikki aastaid kestnud võitlus.
Mul oli kaks asja elus: usk Jumalasse ja alkohol. Need toimisid paralleelselt, aga kui ma alkoholi jõin, siis ma kirikus ei käinud, ja kui ma kirikus käisin, siis ma jälle ei joonud.

Mida tähendab usk sinu jaoks täna?
Usk on minu suhe Jumalaga ja Jumala imelise armastuse ja andestuse kogemine ja Jumala Sõna usaldamine. Kui ma midagi siin maa peal usun, siis ma usun Jumala Sõna.

Millised on olnud sinu elu suurimad väljakutsed ja kuidas oled neist üle saanud?
Mul on olnud positiivseid ja negatiivsed väljakutseid. Kui käisin tööl, siis olid mu töised tulemused väga head. Minu palk oli kõige suurem meie ettevõttes, kuna ma tegin väga pikki päevi ja käisin ka nädalavahetustel tööl. Kui töö ära kadus, siis valiti mind uue, vastloodud pimedate ettevõtte juhiks. See ettevõte haldas siis seda maja, kus need kristlikud organisatsioonid olid, asutused olid rentnikeks. Paljud pimedate ühingu inimesed ei toetanud seda ettevõtet, vähemalt hiljem mitte. Nad lootsid väga palju humanitaarabile, et nad hakkavadki sellest elama, aga nii ei läinud ja siis lisandus ka minu alkoholi tarvitamine. Siis tekkisid erimeelsused. Ma olen väga nõrga pingetaluvusega, maandasin end väga suurte alkoholikogustega ja siis võeti mind selle koha pealt maha. See oli detsembris 1992.

Kuidas sinu usk sind nendest raskustest läbi aitas?
Ma hakkasingi väga sageli kirikus käima ja uurima Jumala Sõna ja 1993. aastal mind ristiti. Aga ma ei suutnud alkoholist loobuda ja mõne aasta pärast mind lahutati kogudusest. Kuid ma jätkasin kirikus käimist, eelkõige Tallinnas – minu elukoht muutus, aga vahel käisin ka Haapsalus. Ja niimoodi see elu kestis kuni selle ajani, kui hakkasin käima Keila kirikus ja võib öelda, et minu lõplik pöördumine toimus Keila kirikus 2014. aastal, kui mind jaanuaris ristiti. Sellest ajast peale, kui ma olen Keila koguduses, ei ole ma tilkagi alkoholi tarvitanud.
Keila kogudusse tulemine ei sündinud seetõttu, et elasin Rummus, Keilast 18 km kaugusel. Sel ajal elasin veel mingil määral ka Virtsus, kust oli võimalik käia erinevates kogudustes, kus ma ka käisin. Kohtusime Margega (Marge Randlepp on Keila koguduse pastor, toim) täiesti juhuslikult Keila keskväljakul ja ta kutsus mind Keila kogudust külastama, kui juhtun ema juures olema. Siis läks mõni aeg mööda ja olin valmis uuesti kogudusega liituma, seekord Keila kogudusega. Seda protsessi juhtis hoolitsev käsi taevast.

Kas sul on olnud inimesi, kes on sinu elu või usuteekonda inspireerinud?
Neid inimesi, kes on mind eriliselt mõjutanud, on kaks, nad on olnud minu vaimulikud juhid minu usurännakul üsna algusest peale. Üks oli baptistikoguduse pastor Jüri Nõlvak, kes mind Jumala juurde aitas. Ja teine oli adventkoguduse pastor Aarne Kriisk, kes aitas mind Jumala juures hoida. Nemad näitasid Jumalat nii, nagu Jumal tegelikult on: halastaja ja armulise ja hella Issandana.

Milline on sinu igapäevaelu? Kuidas sa ühiskonnaelus osaled?
Ma osalen ühiskondlikus elus eelkõige arvuti kaudu või siis ka telefoni teel inimestega suheldes. Minu kaheks väljundiks ühiskonnas on see, et ma olen Põhja-Eesti pimedate ühingu juhatuse liige, tegelen seal kultuuriküsimustega, ja teiseks kirjutan erinevates väljaannetes artikleid. Minu hea sõber on Ivo Käsk ja temaga ma suhtlen päris tihti. Pimedate ühingu inimestega suhtlen enamasti telefoni teel, aga vahel saame ka kokku.
Ma loen heliraamatuid, tähendab kuulan neid ja kuulan ka audiopiiblit. Piiblit loen ma ka arvutiga kõnesüntesaatori abil, aga kuna mulle meeldib inimhääl rohkem, siis ma rohkem kuulan audiopiiblit ja kuulan väga palju vanu koguduse vaimulikke laule: Voldemar Rosin, Margot Toombre ja seal on mõned teised veel. Need laulud on mind väga palju viimaste aastate jooksul Jumalale lähemale toonud. Ka Klassikaraadiot kuulan pidevalt.

Milline roll on sinu elus perel ja kogukonnal?
Minu perekonnas on tegelikult peale minu kaks inimest: minu ema, kes on juba 85-aastane, ja minu vennapoeg, kes on 33-aastane. Ma elan emaga koos, tema aitab mind nendes toimingutes, kus on nägemist vaja. Kuigi ta on juba eakas, suudab ta mind veel aidata ja nii me tuleme toime.
Kogukond on minu jaoks väga oluline. Eks ma püüan nendes kogukondades, kuhu kuulun, ka ise kaasa aidata, aga ma ütleksin ikkagi, et kogukond annab mulle rohkem kui mina neile.

Kas on mõni piiblitekst, mis sind eriti inspireerib?
Üks minu lemmiktekste on Jeremija 31:3, kus on kirjas: „Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.“ See tekst räägib prohvetlikult sellest, kui Jumala rahvas tuleb vangipõlvest tagasi ja kuna mina olen ka vangipõlvest, alkoholi vangipõlvest, tagasi tulnud, siis see on minu jaoks tõotuse tekst.
Aga kristlikud väärtused on minu jaoks eelkõige need, mis on otseselt kirjas Jumala Sõnas, kuidas Jumala Sõna inimest kasvatab ja mitte ainult Sõna, vaid ka vaimulikud laulud ja koguduse osadus ja koguduse kooskäimised. Ja muidugi kuulan ma palju jutlusi koguduse kodulehelt, nii vanemaid jutlusi kui ka uusi.

Milliseid tarkuseteri või nõuandeid annaksid teistele, kes võivad seista silmitsi sarnaste olukordadega nagu sina?
Kõigepealt ei tohi mitte kunagi lootust kaotada. Ükskõik kui raske on olukord või kui väljapääsmatu see tundub, siis Jumalal on alati lahendus ja kõige raskem on, kui inimene langeb täielikku lootusetusesse. Mind on õnnistatud inimestega, kes on mind aidanud. Ma usun, et sellised inimesed on kõikide inimeste elus. Neid tuleb märgata ja mitte nõuda abi, vaid vaikselt paluda. Kui sa vaikselt küsid, siis antakse alati palju suuremat abi kui siis, kui sa nõudma hakkad.

Mis on sinu suurimad unistused ja eesmärgid? Kuidas näed end teenimas nii oma kogukonda kui ka Jumalat?
Ma olen aeg-ajalt Keila koguduses õppetükki juhtinud ja jutlust pidanud ja praegu kestab eelkõige pimedatele suunatud muistsete Israeli valitsejate seminar. Olen kirjutanud artikleid Meie Aega.
Mul on mõte avaldada koguduse Facebooki grupis iga päev üks tekst, mis on seotud mõne peatükiga Piiblist. Püüan avaldada oma mõtteid Jumala Sõna üle – see on minu jaoks kõige olulisem teenäitaja ja abistaja ja juhataja. Püüan ka teisi oma vaiksel moel Jumala Sõna juurde juhtida, sest ma olen sellest aru saanud, et Jumala ja Tema Sõna juurde ei ole kuidagi võimalik tulla sunniviisiliselt. See peab tingimata olema inimese südame soov. Ma usun, et see mõjutab paljusid, et nad hakkavad erinevate probleemide lahendamiseks otsima abi Jumala käest.
Tahan jätkata seda kirjutamise tööd, mis sobib mulle palju rohkem kui rääkimine, aga kas ma jõuan ka oma raamatuni… Loodan, et kunagi jõuan.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat