Keda armastad, seda ka karistad?

Mõni aeg tagasi juhtusin telefonis sirvima fotosid aastast 2017. See oli minu jaoks hirmkiire aasta, kus tööd oli palju ja töö viis igasugustesse põnevatesse kohtadesse ja seltskondadesse. Tol hetkel tundus see hirmus oluline. Nüüd, 8 aastat hiljem fotosid sirvides ei läinud pildid minu põnevast tööelust mulle endalegi ootamatult karvavõrdki korda. Ainukesed fotod, mis selles albumis minu jaoks väärtust omasid, on pildid perest, väikesest tütrest, koos olemisest, fotod kogudusest.

Nii kummaline kontrast selle vahel, mida ma toona küllaltki olulisena tajusin ja mis tänaseks enam mingit tähtsust ei oma. Nagu destillaadina on see ajaline distants alles jätnud ainult kõige olulisema – armsad inimesed. Muud saavutused on lihtsalt fakt, mis võib olla, aga võib ka olemata olla. Suhted on ja jäävad meie elus kõige olulisemaks. Sellega seoses lugesin hiljuti mõtet laste kasvatamise teemal, mis tõlkes võiks kõlada umbes nii: parandamine ilma ühenduseta tundub tagasilükkamisena (correction without connection feels like rejection). See ei kõla eesti keeles nii tabavalt kui inglise keeles, kuid mõte on selles, et kui me kedagi parandame, tema käitumist korrigeerime, siis tehes seda ilma läheduseta, ilma tõelise ühenduseta, jätab see tunde, nagu me hülgaksime või lükkaksime ta endast eemale. Loomulikult hakkas see lause minu jaoks kõnelema kõigepealt vanemluse kontekstis ja meelde tulid korrad, kui ma olen oma last korrigeerinud nii, et see tundus pigem eemaletõukamise kui taotlusena midagi parandada. Nende paljude kordade peale, kui mul oli liiga kiire ja sada „tähtsat tegemist“ käsil või ees, nii et polnud aega kõigepealt veenduda, kuidas on lood lähedusega. Mentaalne pildialbum lappas kappavas kiiruses läbi neid aastaid, kus nii palju asju tundus olevat läinud valesti. Sellele järgnes spiraalina muidugi enesesüüdistamine. Kristlasele omaselt on sellel loomulikult ka vaimulik mõõde – lihtsalt elu ära rikkumisele lisaks potentsiaal ka lapse igavene elu ära rikkuda, kinnistades temas pilti Jumalast, kes käitub samamoodi nagu tema ekslikud vanemad. Kas teil tuleb vaimusilmas ette Edvard Munchi maal „Karje“? See kujutab oma universaalsuses minu meelest tabavalt ka lapsevanemat, kes on aru saanud, kui valesti ta kõike teinud on.

Selles enesesüüdistuste marinaadis supeldes tuli mulle meelde üks salmi Õpetussõnade 3. peatükist: „/.../ keda Issand armastab, seda Ta karistab“. Ma pean tunnistama, et sel hetkel tundus see olevat eriti vale salm, mida meelde tuletada. Olen minagi oma elus kuulnud seda salmi õigustusena korrigeerivale kasvatamisele, mis jätab tähelepanuta ühenduse. Mul ei olnud mingit soovi tegeleda eneseõigustamisega, kasutades selleks kontekstist rebitud piiblisalme. Võttis aega, enne kui sain aru, mida Jumal selle salmiga ses hetkes päriselt öelda tahab.

Õpetussõnade 3. peatükis näeme Saalomoni isana õpetamas poega. Kas see oli suunatud tema lihasele pojale või kellelegi, kes pojana Saalomoni õpetust kuulas, ei saa tänasel päeval kindlalt väita. Kuid selge on see, et Saalomon jagab isalikku õpetust. Püüdes kolmanda peatüki teemad kokku võtta, koorub sellest välja midagi hoopis imetabast: Saalomoni palve usaldada, et suhe Jumalaga on kõige väärtuslikum ja see suhe ei kõigu ka siis, kui Jumal meid olukordade kaudu korrigeerib. Saalomon palub, et me tajuksime selle suhte sügavust kõigil meie teedel ehk siis absoluutselt igas olukorras. See suhe ei katke ka siis, kui Jumal meid kasvatab. Ehk siis – Jumal ei paranda ega kasvata meid kunagi nii, et Ta kaotaks sideme meiega, et suhe katkeks.

Ma pean tunnistama, et selle tunnetamine ei tule mulle loomulikuna. Põlvkondi, isegi aastasadu, ilmselt lausa tuhandeid – miks muidu peab Saalomon seda rõhutama – on suurem osa meist harjunud seostama korrigeerimist tõrjumisena: sa tegid midagi valesti, sellele järgneb tagajärg ja suhe katkeb kas mõneks ajaks, kui hästi läheb, või pikemaks, kui sa õppust ei võta. Mulle tundub, et see on pikka aega olnud kasvatuse nii olemuslik viis, et tuleb DNAga kaasa. Sellel hetkel aga kõnelesid Saalomoni sõnad mulle vajadusest minna lahendusega päris sügavale. Aastasadu või -tuhandeid on jätnud inimkonna närvisüsteemi ja lihasmällu jälje. Kuidas luua endas arusaam millestki, mida oled ise nii harva, kui üldse, kogenud? Kuidas anda seda edasi oma lapsele, et tema ei peaks kunagi enam tundma, et korrigeerimine võtab ära ühenduse?

Mul tuleb meelde üks ere mälestus lapsepõlvest. Ma arvan, et see on oma detailsuses üks tugevamaid mälestusi. Ma võisin siis olla neli või viis ning minu isa suhtus äärmiselt tõsiselt hambapesusse (tänan teda selle eest südamest). Kuid sel õhtul oli mul miskipärast paha tuju ja ma keeldusin hambaid pesemast. Isa ütles rangelt, et hambaid pesemata ma voodisse ei lähe. Mina aga ei soovinud mingil seletamatul põhjusel ses asjas alla anda ning teatasin, et ma lähen hoopis kodust ära. Läksin magamistuppa ning koukisin kapist välja kõik talvised õueriided. Panin end soojalt riidesse, endal süda värisemas, sest õues oli pime ja lumine, ning suundusin välisukse juurde. Välisuks käis meil väga raskelt lahti ning ma mäletan, kuidas ma mõttes palusin, et ma ei suudaks seda ust avada, sest mis ma siis ometi peale hakkan, kui ma tõesti peangi oma ähvarduse ellu viima ja kodust ära minema. Ajal, mil ma südame värisedes luku kallal pusisin, tuli isa minu juurde. Ma ei teadnud, mida oodata, olin ma ju täiesti selgelt ja igati teadlikult isale vastu hakanud. Isa võttis mu sülle, istus minuga esikupingile maha ja ütles hellalt: „Kallis laps, sa oled isegi sukapüksid karupükste alla pannud. Võtame need karupüksid ära ja läheme nüüd hambaid pesema.“

Ma mäletan seda tohutut kergendust, seda koormast vabanemise tunnet, sest isa, kellel oli igati õigus minu, väikese mässajaga, pahandada, ei võtnud minult sel hetkel ära oma poolehoidu. Ta valis isa ja tütre suhte. Mis te arvate, kas ma läksin hambaid pesema? Loomulikult läksin. Ja ma olin sellest ajast alates nii innukas hambapesija, et 20 aastat hiljem palus mu hambaarst mul harjamisega veidi tagasi tõmmata. Ja teate, mida ma taipasin – sellest ühest korrast piisab. Me ei ole isaga alati suutnud oma suhet hoida, kuid sellest ühest korrast, mil kasvatamine ei tähendanud suhte katkemist, piisab, et mõista, mida Saalomon öelda tahab. Meie Isa on alati selline. Igas olukorras. Ta ei karista ilma armastamata. Tema karistuses ONGI armastus, nagu minagi tol talveõhtul isa põlvel kogesin.

Ma ei pea hirmu tundma enda pärast suhtes Jumalaga ega ka kartma, et ma oma lapse elu ära rikkunud olen. Vahel piisab ühest korrastki, kuid Jumala armust on meil nii palju rohkem võimalusi.