Oleme mõtisklenud lapse usulise arengu üle. Aluseks olen võtnud teooria või uskumuse, et usulise arengu võiks jagada nelja etappi: kogetud usk, kuuluvuse usk, otsiv usk ja omandatud usk. Tänaseks oleme jõudnud lapse usulise arengu etappide kirjeldamisega neljandasse etappi. Selles etapis saame rääkida omandatud usust. Üldises plaanis oleme need neli etappi jaotanud lapse vanuse järgi, aga toonitan ikka, et usu areng ei sõltu alati vanusest. Kui rääkida usulisest arengust vanuse järgi, siis täiskasvanuks saades võiks usk kasvada kindlate uskumusteni ja veendumusteni. '
Omandatud usk võiks kaasa tuua kristliku kogemuse kogemise ja Jeesusega reaalselt suhestumise.
Ideaalis rakendub seejärel jüngerlus, oma usu tunnistamine ja jagamine.
Usu omandamine teadlikumalt algab teismeeas. Nagu eelmistes mõtisklustes mainisin, ei saa usu arenemist üldisest lapse psühholoogilisest-füsioloogilisest, emotsionaalsest ja sotsiaalsest arengu kontekstist välja rebida. Kui tahame rääkida usulisest arengust, siis peame rääkima, kuidas toimub kogu inimese areng antud elukaare perioodil. Kui laps kasvab tingimustes, kus tema vajaduste eest hoolitsetakse, siis areneb ka usk ootuspäraselt.
Kätte on jõudnud vanuseliselt väga tormiline aeg, teismeiga. Kindlasti oleme kõik kuulnud väljendeid „hormoonid möllavad“ või „ajutorm“ vmt. Selles vanuses toimub lapse arengus tõesti palju kummalist, mida kõrvalseisjal on raske mõista, aga ka noore inimese enda sees on asjad väga segased. Laps võib käituda ühel hetkel nagu täiskasvanu ja järgmisel nagu laps. Kuna lapsed jõuavad teismeikka erineval ajal, on selles vanuserühmas raske rääkida omadustest, mis kehtivad kõigi suhtes. Vaatamata sellisele laiale varieeruvusele on mõned omadused, mis kehtivad siiski kõigi puhul.
Teismelised hakkavad avastama oma sisemist identiteeti ja tegema otsuseid lähtuvalt oma identiteedist, mitte lapsevanema või grupi identiteedist. Kuigi ei saa alahinnata grupi mõju selles vanuses. Lapsed näevad oma identiteediotsingutega vaeva päris palju aastaid. Noored inimesed elavad läbi väga suuri muutusi. Me teame, et need muutused hakkavad toimuma mõnel juba enne 11. eluaastat või sellel ajal ning kestavad naistel 20ndate keskpaigani ning meestel 20ndate lõpuni. Ma ei hakka neid muutusi pikalt loetlema, aga kui nimetada mõnda, siis võib juba tunda kaasa isikule, kes sellises arengukeerises peab olema. Füüsilises plaanis muutub kogu välimus, pealaest jalatallani. Vaimses mõttes näevad nad ennast peeglist ühe isikuna, aga sisemiselt tunnevad hoopis kellegi teisena. Emotsionaalselt ei suuda nad ennast reguleerida, kuigi saavad kohati väga hästi aru, kuidas kõik peaks olema, et elus edasi liikuda. Sotsiaalselt tahaks olla mina ise, aga grupp avaldab vastupandamatut mõju. Madal enesehinnang, lootusetuse tunne, eraldatus vanematest, kaaslaste surve, tulevikueesmärkide puudumine, üldine teadmatus tuleviku ees ning väljakutsed koolis ja kodus on tegurid, mis võivad suurendada riskikäitumise esinemist.
Sellises ebastabiilses ja ootamatusi täis maailmas ei tahaks keegi olla vabatahtlikult, aga see on isiksuse arengus faas, mille iga inimene peab läbi tegema.
Kui me oleme seda ise kogenud ja arvestame teadlikult sellega, et meie lastel või õpilastel võivad need elukeerukused veel raskemad tunduda kui meil endil, siis saame noorte inimeste elu kergendamiseks ja ka usu arenemise toetamiseks väga palju ära teha.
Selle etapi usulist arengut toetab kõige enam, kui aju vasak ja parem poolkera hakkavad järk-järgult kokku sulanduma või n-ö koostööd tegema. Lõpuks suudab isik mõelda mõtlemisest.
Tekib loogika ja abstraktne mõtlemine ning sümbolid muutuvad arusaadavaks.
Millest aru saada, et isik on liikumas usulise arengu IV etapi suunas? Nad hakkavad küsimusi esitama. Iga asja kohta küsitakse „Miks?“. Saabunud on uus „mikside periood“. Selle asemel et sellest hoiduda, küsimist ignoreerida või põlata, on parim julgustada neid küsima, nii et erinevad teemad saavad turvalises keskkonnas läbi arutatud. Nad hülgavad ebaloogilised põhjendused või reeglid kiiresti. Kontrollivad väärtusi, millega üles kasvasid. Iga vaidluse alltekstina küsib teismeline tegelikult: „Kas sa armastad mind sellena, kes ma olen, kas sa hoolid minust? Kas saad aru, mida ma praegu tunnen? Kas sa suudad mulle kaasa tunda? Kas sa tahad ja suudad mind aidata, kui mul on raske? Kas sa oled alati minu jaoks olemas? Kas ma saan sulle loota?“ Samadele küsimustele tahavad nad vastust ka Jumalalt ja Jumala kohta.
Meie kõik saame midagi teha, et hoida ja toetada teismelisi oma kodus, koguduses või suhtlusringkonnas, sellega loome turvalise arengukeskkonna ning usk saab areneda.
Kuula, kui nad räägivad.
Meenuta oma teismeea kogemusi ja jaga neid sobival hetkel.
Säilita huumorimeel.
Ära reageeri üle. Teismelistele meeldib jagada vastuolulisi ideid selleks, et näha
sinu reaktsiooni!
Hooli neist tõeliselt. Korralda rühmategevusi väljaspool klassiruumi.
Tee tund aktiivne ja mitmekesine, et nende huvi hoida.
Aita neil peatuda ja mõelda läbi oma tegude ja valikute erinevad tagajärjed.
Koosta nendega koos ohutus- ja põgenemisplaanid (riskikäitumise korral või selleks, kui asjad lähevad halvasti).
Ole kohal, et neid toetada, kui nad eksivad.
Suurenda teismeliste iseseisvust järk-järgult peres või ka rühmatunnis osalemise ning panustamisega.
Anna neile teada, et oled nende jaoks alati olemas – olenemata nende eluvalikutest ja vigadest.
Piiride kehtestamine ja rakendamine on vajalik, kuid reeglid ilma sooja suhteta viivad mässuni.
Aita teismelisel mõista reeglite järgimise tähtsust – turvalisus, heaolu, tulevikulootused jne.
Kui asjad lähevad valesti, ole soe, aktsepteeriv, lohutav ja toetav. Räägi hiljem.
Aita neil meeleolumuutusi juhtida, näidates üles empaatiat, armastust, aktsepteerimist ja mõistmist.
Leia lõbusaid ja rahustavaid asju, mida koos teha.
Anna teismelistele mõista, et armastad neid alati, hoolimata sellest, mida nad teevad, ütlevad või kuidas nad välja näevad.
Usk, vastutus, head juhendajad ja positiivsed suhted ning hobid võivad aidata teismelist kaitsta.
Noored inimesed tahavad tegutseda ja seda, mis mõttesse tuleb, teha kiiresti ja kohe. Nad tahavad osaleda aruteludes, debattides. Abstraktselt mõtlemist on vaja näidete ja selgitustega veidi toetada. Enesekindlust ja eneseusku on vaja kõikidel usu arengu etappidel toetada, sest tuleb eluolukordi, kus kõhklused ja kahtlused lükkavad inimese usurajalt kõrvale. Samas on kõhklused ja kahtlused ka head sügavamalt otsimise, uurimise käivitajad. Kui usk on omandatud enne teismeliseks saamist või just teismeea alguses, siis selles vanuseastmes on väga iseloomulik tegutseda koos omavanuste grupis. Usukindlus lükkab vahelt ära vanusepiirid, nii ollakse valmis tegutsema ka eri vanuses inimestega, aga gruppi kuulumine on ikkagi väga oluline vajadus, mis käitumist ja usu arengut mõjutab. Noored vajavad praktilist religiooni, mille järgi elada. See toidab väga rammusalt usu kasvamist ja arenemist, kinnistab ja süvendab usku. Igas vanuseastmes ja usulise arengu etapis on vaja kogeda tunnustamist, saada võimalus avaldada oma arvamust, jagada oma isiklikke kogemusi ja rakendada usku praktiliselt ellu. Omandatud usk vajab pidevalt kinnistamist ja süvendamist, sügavamale kaevamist, selleks on hea külastada regulaarselt koguduse teenistusi või kristliku sisuga üritusi, kus tuletatakse meelde, et nad ei saa teha midagi, mis suurendaks või vähendaks Jumala armastust nende suhtes ja on olemas Päästja, kes on patu ja surma võitnud. Kus õpetatakse, kuidas andestada ja võtta vastu andestus, sest keegi ei suuda süütunde koormaga väga pikalt elada. Inimene leiab viisi, kuidas südant rahustada, aga see võib toimuda nii, et südametunnistus muutub tuimaks ja enam ei taju hea ja kurja vahelist piiri või ükskõiksus vallutab meeled ja tunded. Aga on võimalik jõuda ka arusaamani, et ma tean ja tunnistan, et olen patune, aga Jeesus on kinni katnud minu patu ja teeb inimese süütunde koormast vabaks. Kutsu ta kaasa või loo vastavasisuline aruteluvõimalus kirikumajast väljas.
Jumal andis tõotuse: „Ma olen sind armastanud igavese armastusega.“ (Jr 31:3) Tee sina sama nende noorte inimestega, kes sinu ellu on saadetud.
