Lapse areng on esimestel eluaastatel väga kiire, koolilapsel see areng veidi aeglustub, et siis murdeeas teha taas kiirem arenguspurt. Otsiva usu faas hakkab arenema kooliealistel lastel, üldiselt eluaastatel 7–11 (13), kuid võib kesta kaua, noorukiikka jõudmiseni, mõnel juhul jätkuvad otsingud isegi täiskasvanuna.
Kooliealine ja noorukieas laps hakkab otsima iseenda usku. Ta tahab kõike läbi proovida ja omal nahal kogeda. Ei piisa autoriteetide sõnadest. Iga lapse arengutempo on väga erinev, seetõttu võib mõne kümneaastase lapse kohta öelda juba nooruk, teist samaealist võime julgelt nimetada väikeseks nunnuks lapseks.
Umbes seitsmendast eluaastast kuni üheteistkümnenda eluaastani, mõnel juhul ka hilisema eani, keskendub lapse mõtlemine sellele, mis on konkreetne ja katsutav.
Kogetakse seda, mis on reaalne ja päriselt olemas. Kuigi täiskasvanud võivad kergendust tunda, sest laps on muutunud realistlikumaks, kaasneb sellega ka midagi, millega lapsevanem peab sihipärasemalt tegelema: laps hakkab otsima vastuseid. Kui reaalne on tegelikult see, mida kogetakse? Tõuseb esile küsimus, kas Jumal on päriselt olemas. Usu arengu III etapis otsivad lapsed õpitavale otsest kinnitust. Kui pastor räägib, et Jeesus on taevas meie eest vahendustööd tegemas, küsivad need lapsed: „Kui Jeesus on taevas, kuidas saab ta samal ajal aidata kodutut või vangi?“ See vanus on hea aeg informatsiooni talletamiseks.
See on iga, kus info meeldejätmine on kiire ja faktid jäävad kergesti pähe.
Piibliteemalised viktoriinid, Piibli mõõgadrill ja teised pühakirjapõhised võistlused on populaarsed. Selles vanuses laste jaoks tuleb „armastav“ Jumal sõnastada väga konkreetsete sõnade ja selgitustega. Kümme käsku võetakse hästi vastu, kuna need on nii otsekohesed ja konkreetsed, kuid mäejutlus koos kõigi oma tõlgendusviisidega on nende jaoks pisut segadust tekitav. Selles vanuses lapsed pole mitte ainult sõnasõnalised, nad kalduvad ka käsumeelsusesse.
Nende mõtted keerlevad pidevalt hea ja halva ümber, nad tahavad, et käitumine oleks sõnastatud reeglitena – mida nad siis rõõmuga teiste peal rakendavad.
Selles vanuses ei mõisteta sümboleid eriti hästi. Kui sa räägid kirglikult, mida rist sulle tähendab, siis otsiva usu etapis olevad lapsed võivad imestada, kuidas saab keegi paari puutüki pärast nii emotsionaalne olla! Nende kõige raskemad küsimused on, kas meil on taevas tiibu vaja ja kas meie koduloomad ka taevasse pääsevad. Aga küsimused ja taju muutub märkamatult, päris kiiresti. See võib juhtuda juba 11-aastaselt, kuid enamasti toimub see murdeeas. Lõpuks suudab laps mõelda mõtlemisest! Tekib loogika ja abstraktne mõtlemine ning sümbolid muutuvad arusaadavaks. Nad hakkavad küsimusi esitama! Selle asemel et lapse küsimusi ignoreerida või põlata, on parem neid julgustada küsima, nii et erinevad teemad saavad kodus või kirikus läbi arutatud.
Otsivale usule teeb n-ö ukse lahti kriitiline mõtlemine. Noorukile pole autoriteetide tsiteerimine piisav. Selles vanuses ei piisa vastusest: „See on nii, sest õpetaja ütleb nii“ või „See on nii, sest Piiblis on nii kirjas“. Nad tahavad kogu informatsiooni ise kontrollida. Selles arenguetapis on suurim vajadus oma identiteedi leidmine.
Nad uurivad ja kontrollivad oma uskumusi, elustiili, välimust, kõiki autoriteete ja kõike, millega nad ennast seostavad, püüdes seeläbi ennast määratleda.
Nad vajavad arusaamist, et peas olev religioon on sama mis südames ja seda on võimalik igapäevaelus rakendada. See sunnib noorukeid esitama otsivaid küsimusi, mis esitavad väljakutse täiskasvanute uskumustele. Nad kritiseerivad kõiki selgitusi, mis ei allu loogikale, tervele mõistusele ega teaduslikele uuringutele. Täiskasvanud peavad suhtuma nendesse küsimustesse nii, et noor inimene ei tunneks ennast ohustatuna; täiskasvanu ülesanne on teha lastega koostööd, et nad leiaksid oma vastused.
Noorukieas toimub usu kasvamine Piibli uurimise, arutelude, vestluste, misjonireiside, teenimisvõimaluste ja päris eluliste, isiklike kogemuste kaudu.
Täiskasvanud, kes on lapsega seotud, peavad olema lapse arengu toetamise võimalustest teadlikud, see on meie vastutus ja ülesanne – olla lapse jaoks tema usulise arengu toetajana olemas. Kui loome lapse arenguks parima, turvalise keskkonna ja usuliseks arenguks soodsad tingimused, siis võime näha lapse usukogemusi ja usulises arengus neid märke, mille kohta Piiblis räägitakse: „Sinu usk on suur, sündigu sulle, nagu sa tahad!“ (Mt 15:28)
Panen kirja mõned soovitused, kuidas toetada koolieas ja noorukieas lapse usulist arengut:
• Näita neile, kuidas nad saavad oma energiat Jumala teenimises rakendada! Organiseerige ja planeerige koos lastega koguduse juures või ka oma perega teenimisprojekte.
• Tee eesmärgistatud käsitööd, millel on praktiline väärtus ja seos praktilise elu ning õpetatava teemaga.
• Paku vestlustes mitmekesisust ja üllata lapsi aeg-ajalt, muutes kodus või hingamispäevakooli tunni rutiinis tegevuste järjekorda.
• Kasuta näidendeid, rollimänge ja lugusid, mis esitlevad olukordi või probleeme, mida nad peavad lahendama.
• Aita lastel tunda Jumala armastust. Tunnusta nende erilisi andeid ja valmidust tegutseda.
• Selgita reeglite mõtet. Looge koos mingi situatsiooni jaoks reeglid, kokkulepped.
• Selles vanuses poisid imetlevad jõudu ja võimu. Näita neile, kuidas Jumal andis Piiblis meestele ja naistele jõudu Jumala plaani elluviimiseks. Julgusta Piibli lugemist kui usku tugevdavat harjutust.
• Esitle jumalakartlike kangelaste lühikesi elulugusid, mida nad saaksid jäljendada.
• Lugege ja uurige koos Piiblit, kui laps on sellega nõus. Kui ta soovib seda eraldi teha, siis nüüd on selleks just õige aeg! Luba lapsel otsida ise omaenda usku.
• Organiseeri osadusgruppe või väikegruppe noorukitele, kus aruteluküsimuste abil usuga seotud mõtlemist avardada.
Otsige koos vastuseid Piiblist, aga püüdke olla taktitundeline ja ennast või oma teadmisi mitte peale suruda. Lastel hakkab arenema arusaam, et usk on veendumus, mida ei saa alati loogikaga seletada.
Lapsed hakkavad mõistma, et teise inimese usust ei ole nendele mingit kasu.
Innustage neid otsima ise teed Jumala juurde, aga ärge olge mingil juhul pealetükkivad. Lubage lastel endal avastada Jumal, panemata nendele pähe oma kujuteldavat Jumalat.
