Kuuluvuse usk – lapse usulise arengu teine etapp
Eelmises ajakirjanumbris rääkisin väikeste laste kogetud usust, mida nimetasin lapse usulise arengu esimeseks etapiks. Toetun artiklile lapse usulise arengu etappide kohta, kus usuline areng jaotati neljaks etapiks: kogetud usk (varane lapsepõlv), kuuluvususk (eelkooli- ja noorem kooliiga), otsiv usk (teismeiga) ja omaksvõetud usk (kindla vanuseta). (Westerhoff, John H. III. Will our Children Have Faith? New York: Seabury Press, 1976). Seekord jätkan selgitamist, kuidas eelkooliealiste ja nooremas koolieas olevate laste usulist arengut märgata ja toetada.
Kolmandast kuni kuuenda-seitsmenda eluaastani puuduvad lapse kujutlusvõimel piirid – lihtne pliiats või puutükk võib hetkega muutuda lennukiks, koeraks, banaaniks või langevaks täheks. Lapse mõtlemine pole eriti täpne. Ta ei mõista ruumilisi seoseid täielikult – kõrge on suur ja palju on väärtuslik.
Kui lasta valida USA 5- ja 10-sendise vahel, siis selles vanuses laps valib 5-sendise, sest see on suurem ja seega tema arvates väärtuslikum.
Selles arenguetapis on lapsele omane ka kergeusklikkus. Jõuluvana on päriselt olemas ja samuti hambahaldjas. Rääkides loomadest, ka ebarealistlikke lugusid, sobitub see selles arenguetapis lapse mõtteviisiga loomulikult. Usulise arengu teise etapi jooksul leiab laps, et Piibli lugu Bileami eeslist või suurest kalast, kes Joona alla neelas, on Jumala jaoks täiesti loogilised viisid suhtlemiseks.
Imed on nende väikeste mõtlejate jaoks täiesti usaldusväärsed.
Nende Jumala jaoks pole ükski probleem liiga suur – nad palvetavad absoluutse enesekindlusega. See on omadus, millele Jeesus viitas Mt 18:3: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!“
Selles vanuses võtab laps Jumala vastu kui tõelise isiku, võttes vastu ja tunnustades Tema armastust. Lapsed tahavad selles vanuses Jumalale meeldida ja võivad Jeesuse vastu võtta kui oma sõbra. Aga nad on ka väga sõnasõnalised. Seda illustreerib ühe poisi vastus arstile, kes küsis luba poisi südant kuulata: „Mul ei ole südant. Ma andsin selle Jeesusele.“
Kuuluvuse usuks nimetame lapse usku eelkoolieas ja nooremas koolieas just seetõttu, et laps on hakanud mõistma ja tajuma vajadust kuuluda gruppidesse, ühingutesse, kogukonda. Lapsed väljendavad seda vajadust julgelt, kuid alati mitte üheselt ja otseselt mõistetavalt.
Lapsevanem peab teadma, et see aeg on kätte jõudnud ja see vajadus võib panna lapse käituma nii, kuidas lapsevanem ei oota, et tema laps käituda võiks.
Mõnelt laste sünnipäevapeolt võib olla väga keeruline lahkuda, sest laps võitleb oma vajaduse eest kuuluda omaealiste gruppi nii kaua, kuni ürituselt lahkub viimane laps. Sellel teemal tasub siis lapsega vestelda ja kinnitada, et see on normaalne soov ja vajadus – olla koos oma sõpradega, aga selle jaoks on vaja teha oma kokkulepped. Kuuluvusvajadus saab ka üheks baasvajaduseks inimesele ülejäänud elu jooksul. Eelkooliealistel ja esimeste kooliklasside õpilastel on väga kindel arusaamine, kuidas asjad käivad. Nad on ka suurepärased „ühinejad.“ Nad tahavad kuuluda kogudusse, mis on suurem kui nende pere, ja klubidesse koguduse sees. Kindlasti on selles vanuses lastele vaja enda kõrvale omaealisi.
Selles arenguetapis on vaja võimaldada lapsel tajuda autoriteedi olemasolu. Neile sobib, kui nende miks-küsimustele vastatakse: „Sellepärast, et Piibel ütleb nii“ või „Sellepärast, et õpetaja koolis ütleb nii“. Selles vanuses hakkab väga selgesti ilmnema kogukonna tunne, lapsed teavad väga täpselt, kuhu nad kuuluvad.
Lood sellest, kuidas Jumal Piibli aegadel ja ka nende tänase koguduse rajamisel töötas, toidavad lapse kasvavat usku.
Vajalik on luua olukordi, kus lapsed saaksid kogeda imetlust ja aukartust, mis on ju osaliselt ülistus. Õpetage laps ülistama ja tooma Jumalale au, see on väga oluline komponent lapse ja Jumala vahelises suhtlemises. Väga tähtis on pakkuda lapsele tunnet, et teda vajatakse koguduses, et ta on oma õpetajate ja eakaaslaste poolt aktsepteeritud ning et tema puudumist märgatakse. Usu kasvamine toimub, täites eelkirjeldatud vajadusi lugude, näidendite, kunsti ja loovate jumalateenimise kogemuste soojas ja aktsepteerivas õhkkonnas.
Täiskasvanud saavad igas vanuses laste usulist arengut toetada, siin on ainult mõned soovitused eelkooliealiste ja nooremas koolieas olevate laste toetamiseks:
planeeri erinevaid tegevusi, vaheldades aktiivseid tegevusi vaiksemate mõtisklemise aegadega;
õpeta rollimängu kaudu – lapsed õpivad tegutsedes;
rõhuta Piibli tõdesid jagamise ja aitamise kohta. Näita, kuidas nad saavad heategude kaudu Jeesusele heameelt valmistada;
kohanda vanematele lastele teenimisprojekte nii, et lapsed hakkaksid teiste teenimist ja heategevust seostama sellega, mida nad teevad või jätavad tegemata Jeesusele (Mt 25:40 ja 45);
õpeta neile väljendama oma rõõmu ja kiitust Jumalale laulu, muusika, kunsti, käsitöö, meisterduste, luuletuste, piiblisalmide või lugude jutustamise kaudu;
paku lastele võimalusi mõelda! Anna neile probleem ja lase neil see lahendada nende arusaamise tasemel; anna aega vastus leida ja siis lahendust selgitada;
esitle seda, mida soovid lastele õpetada, nii et õpilased saavad ennast loo sisse panna – seo teemad ja õppetükid nende igapäevase eluga.
Täiskasvanu järjepidevus, teadlik tegutsemine, eeskuju ja lapse kaasamine kasvatusprotsessi on oluline, et lapse usuline areng toimuks stabiilselt ja nii, et võiksime näha ka soovitud tulemusi.
