Me loeme Piiblist väga sageli sõnu „Sinu usk on sind aidanud!“ või „Sinu usk on sind päästnud!“. Loeme inimestest, kes paluvad, et Jeesus aitaks nende uskmatust või kasvataks nende usku“ Inimesed nendes lugudes tahavad omada usku.
Väikesed lapsed vajavad oma ellu usalduslikku ja armastavat täiskasvanut.
Meie tahame selsamal põhjusel, et ka meie lapsed kogeksid usku, et nad hakkaksid uskuma Jumalasse ja näeksid, mis võib usu kaudu inimeste elus sündida. Kui me seda tahame, siis hakkame kuskilt pihta. Mina lugesin hiljuti küll juba väga vana artiklit lapse usulise arengu etappide kohta, kus jaotati usuline areng neljaks etapiks: kogetud usk (varane lapsepõlv), kuuluvususk (eelkooli- ja noorem kooliiga), otsiv usk (teismeiga) ja omaksvõetud usk (kindla vanuseta) (Westerhoff, John H. III. Will our Children Have Faith? New York: Seabury Press, 1976). Seda teadmist, mida sealt välja noppisin, püüangi edasi anda ja siduda seda veidi oma isiklike kogemustega, mida olen kogunud oma lastega koos kasvades ja teiste lastega töötades.
Piiblist ei saa lugeda väga palju Jeesuse varase lapsepõlve kohta, aga ometi oleme saanud näha paljude beebide sirgumist suureks inimeseks, kes kasutavad oma elus usku. Samal ajal oleme lugenud väga palju arvamusi laste üldise arenemise kohta. Nii on peaaegu kogu maailm nõus sarnaste seisukohtadega, mida arengupsühholoogid on mitmesuguste uuringute tulemusena teooriaks kirjutanud. Kui ma vaatlen oma laste arengut nende teooriate valguses, siis on väikesel beebil tõepoolest kõige enam vaja usaldust, hoolitsust, armastust ja heakskiitu.
Väikesed lapsed vajavad oma ellu usalduslikku ja armastavat täiskasvanut.
Vahel pakuvad seda usaldust ja heakskiitu, mida hõivatud vanematel pole aega anda, loomad. Aga on kindel, et selles vanuseetapis toimub lapse normaalne areng ainult siis, kui laps kogeb hoolitsust, soojust, väga palju vanemate lähedust, kallistusi, aktiivset suhtlemist ning üle kõige tingimusteta armastust.
Mis on siis nii väikese inimese usu arenemiseks vajalik? Mis on üldse usk? „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.“ (Heebrealastele 11:1) EKI ühendsõnastik 2024 selgitab, et usk on kindel sisemine arusaam, mis ei vaja põhjendamist; tõestamata või tõestamatu veendumus, täielik kindlustunne kellegi või millegi suhtes.
Mina olen endale seletanud usku nii, et see on kindel veendumus asjade kohta, mida ei nähta.
Võime sõnadega mängida kui palju tahes, kuid lapsevanematel on enamasti sama arusaamine, et laste usku Jumalasse oleks vaja kasvatada või arendada.
Selleks, et üks väike inimene hakkaks üldse maailma tajuma ja enda jaoks kuidagi mõtestama, et tal tekiks mingi sisemine arusaam, mis tema ümber toimub, mida ta ise tunneb või elust arvab, on vaja kasvada ja kogeda seda tavapärast elu, millest mõni rida eespool juttu oli. Usk Jumalasse areneb ja kasvab selle kõige käigus: kogemise, kuulmise ja suhtlemise kaudu. Piibel kinnitab seda meile nii. „Usk tuleb kuuldust ja kuuldu Jumala sõna kaudu.“ (Roomlastele 10:17)
Üks lihtne ülesanne, mille lapsevanem täitma peab, on tutvustada lapsele Jumalat. Räägi lapsele Jeesusest. Ja seda tuleb teha kohe, kui beebi sünnib, sest ta saab aru rohkem, kui me arvame.
Varases lapsepõlves jõutakse kogetud usuni peamiselt vaatluse ja reaktsiooni kaudu.
Lapsed jälgivad armastust ja usku kokkupuutes täiskasvanutega ja reageerivad vastavalt kogetule.
Selles etapis on nad liiga noored, et teadlikult usust mõelda või seda kuidagi sõnastada, aga nad näitavad üles vankumatut usku ja usaldust oma vanematesse, hooldajatesse. See näitab, et nad on võimelised uskuma ja usaldama ka Jumalat, kui nad Teda kuidagi kogeks.
Kuidas lapsele Jumalat tutvustada? Selles tuleb meile jälle appi Piibel, kus Jeesus rääkis oma jüngrist sõbraga: „Nii kaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa. Kuidas sa siis ütled: Näita meile Isa!?“ (Johannese 14:9) Ja veel: „Uskuge mind, et mina olen Isas ja Isa on minus. Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu.“ (Johannese 14:11)
Lugege ja jutustage ka beebile Jeesusest, nii tutvustate talle Jumalat.
Laenan lapse arengu ja sealjuures ka usulise arengu selgitamiseks näiteid Šveitsi arengupsühholoogilt Jean Piaget’lt, kes aitas mõista, kuidas inimesed kognitiivse arengu eri etappidel mõtlevad.
Esimesel kahel eluaastal on laps võimeline mõistma ümbritseva maailma uurimise kaudu, kasutades oma meeli.
Laps õpib esemeid tundma neid suhu pannes, kokku lüües või maha visates. Laps vaatab, kuidas esemeid ruumis liigutatakse, ja jälgib, kas esemed jäävad samaks või muutuvad. Istumine, roomamine, kõndimine, ronimine ja jooksmine on samuti eri uurimisviisid. Selles arenguetapis töötleb lapse taju vaid seda, millele meeled on keskendunud. Kui tahad lapsevanema, hooldaja, õpetaja või hoidjana kaasa aidata usu tekkimisele, siis saab nendesse tegevustesse luua seose Jumalaga.
Planeeri füüsilisi tegevusi, näiteks jalutamine looduses, jutustades samal ajal, kes selle maailma teinud on.
Paku lastele esemeid puudutamiseks. Need peaksid olema piisavalt suured, et laps neid alla ei neelaks. Esemeid saab tutvustada koos piiblilugude jutustamisega.
Paku lapsele aktiivsemaid tegevusi vaheldumisi vaiksete kuulamist nõudvate tegevustega.
Paku lastele mitmesuguseid materjale ja tekstuure, millega tegeleda.
Kasuta tuttavaid materjale, et laste tähelepanu püüda. Seo ese või kogemus vaimuliku kontseptsiooniga, nt Jumala armastus, loomine või kiitus ja tänu.
Jää igas olukorras rahulikuks. Räägi vaikselt, väldi kiirustamist. Mine edasi laste tempos.
Ole lastele eeskujuks ja näita, kuidas oma tundeid Jumalale väljendada. Näita erinevaid lilli ja siis palveta: „Jeesus, me täname sind lillede eest.“ Tee väike palve lastega koos, kasutades lapse käsi ja hoides last enda süles.
Anna selge sõnum, korrates lugusid täpselt samade sõnadega. Kasuta näitlikke materjale ja tegevusi laste tähelepanu hoidmiseks lool.
Räägi ja/või laula Jeesusest kui sõbrast. Aita lapsel tema armastuses kindel olla.
Psühholoogid väidavad, et iga järgneva positiivse omaduse või oskuse saavutamine sõltub eelnevate ülesannete täitmisest.
Varsti saabub arengu teine etapp, mida nimetan John H. Westerhoffi kirjutisele toetudes kuuluvuse usu etapiks. Hea oleks, kui esimese arenguetapi ajal on tehtud juba sissejuhatus usu arenemiseks. Aga alati saab ka alustada siis, kui lapsevanem selleks valmis on.
