Aastaid tagasi lubasin pikemalt kodunt ära minnes ühele tuttavale, et kirjutan talle kindlasti. Kindlapeale! Kirjutasingi, kuid kiri seisis pikalt laualambi najal ärasaatmist oodates. Kord unustasin, kord lükkasin kirja postipanekuks kaasavõtmise teadlikult edasi – küll jõuab.
Ja siis tuli telefonikõne. Sain teada, et see minu tuttav on surnud. Minu kiri seisis ikka veel laual ja nüüd polnud mul seda enam kellelegi saata. Olin reetnud. Olin head tagasi hoidnud ja nüüd polnud enam võimalustki tehtut heastada. Kas ma sellest midagi ka õppisin? Loodetavasti. Vähemalt tean nüüd, et lubaduse täitmist edasi lükates võib see tähendada võimaluste kaotamist. Sestsaati püüan helistada või kirja teele panna võimalikult ruttu, kui olen seda lubanud või kui tuleb pähe mõte, et peaks helistama või kirjutama. Head tehes ei tohi viivitada, sest see võimalus võib käest kaduda. See on minu jaoks üks osa ustavusest pisiasjades.
Head tehes ei tohi viivitada, sest see võimalus võib käest kaduda.
Abielu on Jumala seatud liit, mis nõuab mõlemapoolset ustavust. Tihti arvatakse, et truudus tähendab üksnes abielurikkumisest hoidumist. Kuid Piibel õpetab meile, et ustavus – ka abielus – algab väikestest asjadest – igapäevastest hoiakutest, sõnadest ja tegudest. Seda saame lugeda Luuka 16:10: „Kes on ustav pisimas, see on ustav ka suures, ja kes on ülekohtune pisimas, see on ülekohtune ka suures.“
Olen kuulnud inimesi mõtisklemas selle üle, kuidas nad kriisiolukordades jäävad oma lähedaste kõrvale, kuidas nad raskustes ennastsalgavalt hoolivad ja hoolitsevad ning siis armastust väljendavad. See on kindlasti hea plaan, kui mõtisklegem hetkeks. Kas armastuse ja hoolimise tegusid rasketesse aegadesse edasi lükates ei riski me sellega, et ühel hetkel pole meil seda kõike enam kellelegi demonstreerida? Ja kas oleme kindlad, et kui me ei armasta ja ei hooli headel päevadel, praegu, et siis üldse oskame enam armastavad ja hoolivad olla? Ja kas meie armastust ja hoolivust siis enam tahetaksegi, kui kogu elu kuni raskusteni on olnud armastuse ja hoolimiseta kannatuste rada?
Võibolla oleme selleks hetkes jõudnud oma kooseluga sellisesse kriisi, et seda ei õnnestugi lahendada, ehkki nüüd oleks justkui õige hetk raskustes üksteise kõrval seista. Ehk siis – enda tekitatud raskustes tahan ma ustavaks jääda või? Kõlab absurdselt.
Eesti keeles on abielul hea nimi. See koos elamise vorm peaks olema abiks. Rõõmuks. Elu kergemaks muutmiseks. See peaks olema nagu oaas keset maailma ebakindluse, vaenulikkuse ja reetlikkuse kõrbe. Abielu peaks toetama seisma jäämist nii headel kui halbadel päevadel. See peaks kasvatama meie usku ja ühendust Jumalaga ja üksteisega ning pakkuma kosutust väsinule ja leevendust haigetsaanule. Paraku näeme liigagi tihti, kuidas abikaasa eest tööle hingama pagetakse või pereringis kõige rohkem haiget tehakse ja saadakse. Ja see pole kindlasti olnud Jumala plaan abielule algust pannes.
Ustavus ei alga katastroofiolukordade lahendamisest või elude päästmisest. See algab pisiasjadest, algab igapäevasest suhtumisest. Sõnadest, näoilmest ja hoiakust. Algab vastastikusest lugupidamisest, avatud jagamisest ja südamega ärakuulamisest, mõistmissoovist ja kaasaelamisest, tähelepanust ja soojusest. Ja kui me seda ei jaga igapäevaselt, pole usaldust, ustavust ja armastust ka rasketel päevadel kusagilt võtta. „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!“ 1Jh 3:18
Kas armastuse ja hoolimise tegusid rasketesse aegadesse edasi lükates ei riski me sellega, et ühel hetkel pole meil seda kõike enam kellelegi demonstreerida?
Nii võiks iga päevas olla hea sõna, tunnustus, lugupidamise väljendus. Igas päevas võiks olla hea tegu, mis kaasale rõõmu toob. Igas päevas võiks olla hell pilk ja sõbralik naeratus. Igas päevas võiks olla südamest südamesse jutud ja üksteisega ka pisiasjade – mitte üksnes faktide, vaid ka mõtete, tunnete, kahtluste ja kartuste – jagamine. Igasse päeva võiks mahtuda hoolimise ja armastuse avaldamine. Igasse päeva võiks kuuluda teise soovide küsimine ja nendega arvestamine. Igas päevas võiks leiduda lembehetk ja õrn puudutus. Iga päev võiks olla täis andestust ja armulikkust, rõõmu ja helgust.
Aga ei ole ju! Vahel on raske. Ja vahel oleme väsinud. Ja vahel oleme pahased või solvunud. Nii ongi. Seepärast tehkem need päevad, kus see on vähegi võimalik, oma abielu ja armastuse kindlamaks muutmise päevadeks. See ei juhtu iseenesest, see on valik. Valik olla abiks ja koorma kergendajaks headel, rikastel, tervisest pakatavates päevadel. Valik olla armastav abikaasa täiesti tavalistel hetkedel, suuri väljakutseid ootamata. Ja siit täiesti loomulikult edasi ka mitte nii headel päevadel.
Ustavus algab pisiasjadest, igapäevasest suhtumisest.
See on nagu talveks valmistumine – me varume kuuri alla ahjukütet ja keldrisse aiasaadusi, me teeme mahla ja moosi ning topime kinni praod ja otsime välja soojad riided. Ja kui oleme talve üle elanud, hakkame valmistuma uueks talveks – me külvame, rohimme ja kogume taas. Pisiasjad on need, mida teeme – ikka selleks, et end raskematel aegadel hoida ja hakkama saada.
Nii on ju ka meie usuga – igapäevaselt Jumalaga käies ei pea me kartma homse pärast, ei pea olema hirmul keerukate aegade ees ega ärevates teadmatuse olukordades. Kindel panus meie raskete aegade jõuvarudesse on ühine Jumala teenimine – ühised palved, ühised arutelud, ühine osalemine koguduse töös. Kuid see ei asenda panust abielusuhtesse ega laiemalt peresuhetesse. Kui Jumala teenimise juures abikaasa või teised pereliikmed tagaplaanile jäävad või neist üldse ei hoolita, pole ka usu nimel pingutusest kasu – sest meid on kutsutud koos Jumala esiplaanile seadmisega iga ligimest nagu iseennast armastama, saati siis abikaasat.
„Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat.“ 1Jh 4:7
Ja niisamuti on meie abieluga. Igal päeval teineteisest hästi mõeldes, vastastikku head öeldes ja head tehes ei pea me rasketele aegadele isegi mõtlema. Kui need peaks tulema – olgu siis keset eluprobleeme, vaesuses või terviseprobleemides – meie ühiselt jagatud elu, selle rõõm ja kergus kannavad Jumalale toetudes ka sellest läbi. Kindlapeale!
