1933. aasta teises ajakirjanumbris on mitu artiklit, mille keskmes on saladused ja mõistatused. Näiteks küsitakse, mis päästab maailma, mida arvata inglitest ja missugused on vaimudemaailma saladused. Selle artikli autor arutleb inimese igavikuliste küsimuste üle, mida on esitatud aastatuhandeid.
Lugu on täis mõistatusi ja saladusi. Kuhu meie silm vaatab, meie kõrv pöörab ja meie vaim tungib, seal kohtame mõistatusi ja imesid. Looduse imed, ajaloo imed, igapäeva imed! Mõistatusline on elu ja tema mitmekesised nähtused, mõistatusline on surm oma kannatustega ja kohutavusega.
„Kogu maailm on suur mõistatus!“
„Kas on olemas Jumal, kes seda kõike loonud? Ime! On see kõik iseenesest kujunenud? Ime veelgi! On ta igavikust saadik kellestki loomata? Ka see oleks ime.“ (Better.) Maailm on olemas ja meie elame oma elu temas.
„Aga mis on see? On see, nagu Schopenhauer õpetab, ainult tahe ja ettekujutus? On see, nagu Büchner ütleb, jõud ja aine? On see, mis temast sünnib, kõikumata vajaduse raudse seaduse järele või valitseb selles vabadus?“ (Blau.)
Ja kui on olemas maailm – milleks ta on? Kas on olemas maailma otstarvet? Milleks on kõik olemas, kui ometi kõik lõpuks hukkub ja sureb? Kas on olemas mingit elu pärast surma? Kus ja kuidas? Niisuguseid küsimusi on palju. Inimese vaim katsub neid mõistatusi lahendada, ta otsib vastust paljudele tumedatele küsimustele; ta tahaks meeleldi mõista ja seletada kõiki imesid.
Kuhu meie silm vaatab, meie kõrv pöörab ja meie vaim tungib, seal kohtame mõistatusi ja imesid.
Peale nende mõistatuste piinavad inimest veel teised probleemid ja küsimused. Miks peab inimene niipalju kannatama? Miks laseb Jumal nõnda, et just head ja õiged inimesed peavad kannatama nii tihti ülekohut? Miks on Jumal üldse lubanud kurjuse, patu, langemise? Miks on ta loonud kuradi? Miks ei ole ta kuradile otsa teinud? Miks lubab ta, et hõelatel hästi läheb ja nad usklikkude üle valitsevad?
Nende küsimustega on tegemist teinud püha luuletaja. Ta on tihti sellele järele mõelnud. Ta ei saanud kaua leida rahuldavat vastust, ta oli isegi mõnikord meeleheitel. Kuula tema tunnistust: „Minu jalad oleksid pea kõrvale läinud, mu tallad nii kohe libistanud. Sest ma kahetsesin neid, kes hullusti hooplesid, kui ma hõelate rahupõlve nägin… Vaata, need on hõelad, ja neil on vaikne asi siin ilmas ja nemad kasvatavad varandust. Aga ilma asjata olen ma puhastanud oma südant ja ilmasüüta tööga oma käsi pesnud? Ja ma olen vaevatud olnud igapäev ja mind noomitakse iga hommiku. Kui ma oleksin mõelnud: Ma tahan nõnda rääkida kui nemad; vaata, siis oleksin ma pettust su laste soo vastu teinud. Seepärast nõudsin ma seda ära mõista; aga see oli mu meelest üks vaevaline asi seni kui ma sain Jumala püha paika ja panin tähele nende viimist otsa.“ (Laul 73, 1–17.)
Nii siis Jumala pühas paigas leidis laulja vastuse oma piinavatele küsimustele. Heinrich Heine otsis vastust oma küsimustele väljaspool püha paika. Ja nüüd kuula, millisele otsusele tuli tema:
„Noormees seisab öisel ajal mere kaldal, rind täis valu ja pea täis kahtlust ja süngeil huulil küsib laentelt: Lahendage mulle elumõistatus, see piinav igivana mõistatus, mis vaevanud hirokliivmütsides, turbanides, mustades parettides, parukates ja tuhandeid teisi vaeseid higistavaid inimesepäid, ütelge mulle: Mis tähendab inimene? Kust on ta tulnud? Kuhu ta läheb? Kes elab seal üleval kullastel tähtedel? – Igavesti kohisevad merevood, puhub tuul, jooksevad pilved, säravad tähed tardunult ja külmalt. Ja üks narr ootab vastust!“
On olnud suuri mõtlejaid ja mehi, kes on teinud katset seda mõistatust lahendada. Nende mõtlemise tulemused leiame filosoofias. Üks õilsamaid vanast ajast tunnistab: „Ma tean, et ma midagi ei tea!“ Ja just seda seadmist nimetas ta suurimaks teadmiseks ja sügavaimaks tundmiseks. Sama tunnistuse saame ka uuematelt. Goethe ütles kord Eckermannile: „Ja siis! Mis teame meie ja kui kaugele jõuame meie siis kõige oma teravmeelsusega! Inimene ei ole sündinud selleks, et maailmamõistatusi lahendada, küll aga otsida, kust probleem algab ja siis end mõistetavuse piirides hoida. Et universumi tegevust mõõta, selleks ei jätku tema võimetest, ja mõistust püüda kõike maailma viia, see on tema madalalt seisukohalt väga asjatu püüe. Inimese mõistus ja Jumala mõistus on kaks iseasja… Seda toon ma ette kui näidet, kui vähe me teame ja et jumalikesse vabadustesse tungida ei ole hea.“
Emanuel Geibel ütleb: „Uuri ja ära seisa, sa ei jõua kaugele oma otsustega. Kõige filosoofia tulemus on, teada, et peame uskuma.“ Ja just usk viib meid püha paika. Seal on maailma looja ja lunastaja, seal on omanik ja valitseja – seal on Jumala Tall, kes on ära tapetud maailma algusest, kes on väärt võtma pitseeritud raamatut Isa käest ja oma pitsatit peale vajutama. Minevik, ütleb Goethe, on raamat seitsme pitsatiga. Olevikust mõistame ka vaevalt midagi. Tulevik on alles õieti pitseeritud ja kinnistatud raamat, tume ja arusaamata inimese mõistusele. Ainult Issand võib meile need saladused avada. Ta avaldab, mis on sügavad ja peidetud.
Jumala pühast paigast tuleb valgus, mis tumedaid mõistatusi valgustab. Pühast paigast leiame vastuse kõigile oma küsimustele, mis käivad meie õndsuse kohta. Sel võimalusel tahan ma seletada mõned küsimused ja nende vastused välja minnes pühast paigast.
Ja just usk viib meid püha paika. Seal on maailma looja ja lunastaja, seal on omanik ja valitseja.
1. Miks võivad hõelad karistamatult teha kurja? Kõigekõrgemat teotada? Tema pühasid raskeste vaevata? Aega ja käsku muuta? Suureks ja vägevaks saada? Tõde maha tallata?
– Mine püha paika ja vaata, mis seal sünnib! „Ma nägin seda kui aujärjed sinna pandi ja Vana päevist istus maha; kuub oli kui valge lumi ja ta juuksed kui puhtad villad, ta aujärg oli tuleleegid, tema rattad kui põlev tuluke. Tule jõgi voolas ja läks välja ta juurest, tuhat kord tuhat teenisid teda ja kümmetuhat seisid tema ees; kohus istus maha ja raamatud tehti lahti.“ (Tan. 7, 9.10.)
2. Miks ei saa õiguse tegemine oma palka kätte siin selles maailmas? Kas ta üldse saab õiglase palga? Millal see saab olema? Ja kuidas see sünnib?
Kristus trööstis oma jüngreid: „Teie süda ärgu ehmatagu mitte; uskuge Jumala sisse, siis usute ka minu sisse. Minu Isa majas on mitu eluaset. Mina lähen sinna teile aset valmistama. Ja kui ma saan läinud ja teile asemele valmistanud, siis tulen mina jälle ja tahan teid enese juure võtta, et teie ka olete, kus mina olen.“
3. Kristus on pühas paigas. Ta on Jumala ette ilmunud meie pärast. Ta kaitseb meid, ta on meie eestkostja Isa juures.
Kes kord usu läbi on läinud püha paiga sisse, kes kord on kindlas lootuses, adventlootuses, hakanud mõistma eesteki tagust, kuhu meie eelkäija on läinud, see saab kätte suure teadvuse ja usaldavuse. Pühas paigas on ta õppinud „siiski“. „Siiski olen ma ikka su juures! Sa hakkad kinni mu paremast käest. Oma nõuga juhatad sa mind, võtad mind viimaks auga vastu. Kui ma sinu juures olen, ei himusta ma ühtegi siin maa peal. Kui mu liha ära lõpeb ja mu süda ka, siis oled sa, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.“ (Laul. 74, 23–26.)
Pühas paigas on ta aru saanud, et elu kõrgemad varad ei ole mitte maised varandused ega elu ise. Seal on ta näinud igavikku ja kadumata pärandust, seal on ta saanud õiguse, mis Jumala ees maksab. Siin on ta leidnud koha, kus elu-, kannatuste- ja surmamõistatused leiavad täieliku lahenduse.
