Tänapäeval näeme, kui väga on tõeks saanud piiblisalm, mida loeme kirjast roomlastele: „Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel.” (Rm 1:25)
Aasaegses ühiskonnas on väga laialdaselt levinud loodu kummardamine. Olgu selleks siis erinevate kivide käe ja kaela ümber riputamine või näiteks nn puude kallistamine. Puudel arvatakse olevat elujõud, neid emmatakse ja austatakse, kuid ei mõelda Loojale, kes annab puule toitaineid ja lubab sel suureks sirguda.
Kividele omistatakse väge, mis on tegelikult ainult nende Loojal. Lootus pannakse imekaunitele Jumala poolt loodud kivikestele, et terveneda, olla hoitud ja kaitstud ning armastatud. Justkui kinnituseks ja meeldetuletuseks on need alati ja igal pool kaasas: käe peal, kaelas, sõrmes jne. Kuid Looja on unustatud.
Fookus on loodul ja selle teenimisel.
„Nende ebajumalad on hõbe ja kuld, inimeste kätetöö. Suu neil on, aga nad ei räägi; silmad neil on, aga nad ei näe; kõrvad neil on, aga nad ei kuule; nina neil on, aga nad ei tunne lõhna; käed neil on, aga nad ei katsu; jalad neil on, aga nad ei kõnni; nende kurk ei kõnele. Nende sarnaseks saavad nende tegijad ja kõik, kes nende peale loodavad. Iisrael, looda Issanda peale, tema on teie abi ja teie kilp!” (Ps 115:4–9)
Nendest salmidest kumab läbi, miks on meie ühiskonnas nii palju kurbust, üksindust, elutust. Inimesed justkui elavad, aga puudu on elurõõmust, headest suhetest ja südamerahust. On vaid kest, just nagu kivil ja puul, puudus on elavast veest. Kui loodame kividele ja iseendale, ei oskagi sageli lausuda õigel ajal õigeid sõnu, ei märka enda silme ees toimuvat, ei kuule ega märka teisi inimesi, rääkimata Jumala kõnetust. Fookuses on enese mina.
Üsna lihtne on mõelda, et ma ju kividesse ei usu ja puid ei kummarda, ju siis on minuga kõik hästi.
Vaid Kristusele vaatamine ja isiklik suhe Loojaga annab eluhinguse, elurõõmu. Juues igal hommikul elava vee allikast, saame vajalikku jõudu ja ka sära alanud päevaks. Püha Vaim kingib õiged sõnad õigel ajal, suutlikkuse märgata kaasinimeste vajadusi ja neid aidata. Võime kuulda Jumala kõnetust ja kogeda Jeesuse Kristuse vere läbi patu väe murdumist oma elus.
Antud salmide põhjal on aga üsna lihtne mõelda, et ma ju kividesse ei usu ja puid ei kummarda, ju siis on minuga kõik hästi. Tegelikult on kohe 4. salmis öeldud „inimeste kätetöö” ehk siis see hõlmab palju enamat, kui esmapilgul võib paista. Elu fookuse ja ebajumala näitavad väga selgelt ära meie prioriteedid. Kas nendeks on meie (käte)töö, asjade ostmine ja omamine või hoopis aeg meelelahutuseks? Ja kellele siin elus kõige rohkem loodan? Kas Issanda peale või tegelikult rohkem ikkagi iseendale?
On väga lihtne vastata: „Jumalale”, aga sageli hoopis raskem Teda päriselt esimeseks seada ning igas eluhetkes usaldada. Pavel Goia ütles ühes jutluses tabavalt: „Kõik see, mis on mulle Jumalast olulisem, on tegelikult minu elu (eba)jumal.”
Kas minu igapäevaelu ja valikud näitavad, et teenin Loojat või olen peaaegu et märkamatult hakanud austama rohkem seda maailma? Kas kogun taevaseid aardeid või rühin selle nimel, et kõik kätetöö oleks laitmatu? Kas alustan päeva uudiste või Jumala Sõna vaatamisega? On mul Jeesuse jaoks aega igal hommikul ja ka selle päeva kestel või on Tema minu prioriteetide nimekirja lõpus?
Meie Loojal on suu, mis räägib, silmad, mis näevad, kõrvad, mis kuulevad.
Nii nagu ebajumalate sarnaseks saavad need, kes nende peale loodavad, siis hea uudis on see, et meie võime saada Issanda sarnaseks, kui loodame Tema peale!
Tema soovib meid enda sarnaseks muuta, olla isiklikuks Päästjaks, juhiks ja abiks igas hetkes. Jumal annab meile elurõõmu, rahu ja andestuse, mis on heade suhete aluseks. Ja nii nagu maailm võtab endaga igale poole kaasa kivikesed, võiksime meie võtta endaga igale poole kaasa Jumala. Ja kui on tunne, et kuhugi me Teda kaasa võtta ei saa, siis võib-olla polegi tarvis sinna minna?
„Iisrael, looda Issanda peale…” (Ps 115:9a) Meie Loojal on suu, mis räägib, silmad, mis näevad, kõrvad, mis kuulevad. Ta on igal hetkel meie kõrval, valigem olla ka Tema kõrval ning näidata seda oma elu, valikute ja suhtumisega.
