Lastekasvatuses pannakse tihti ülemeelik või rahutu laps aja maha võtmiseks toolile istuma, kus ta saab olukorra üle mõtiskleda. Ma ei tea, kui õige see tehnika on ja oma lapsega pole ma seda proovinud, aga mulle tundub, et sellel võib oma iva sees olla.
Mõnikord on aega maha võtval lapsel vaja ka täiskasvanu suunamist, et ta oskaks märgata probleemi erinevaid külgi ja saaks abi lahenduse leidmisel. Kui laps on rahunenud ja selgusele jõudnud, saab ta murest vabana oma tegevuse juurde tagasi pöörduda.
Täiskasvanutel ei ole kõrval enam kedagi, kes neid aja maha võtmise toolile saadaks. Mõnikord saame ise aru, kui oleks vaja paus teha, aga siis tähtsustame kõike muud nii palju, et ei luba seda endale. Tänapäeva kiires elutempos on meil aga hädasti vaja kedagi, kes meile aeg-ajalt meelde tuletaks võtta see hetk, et rahulikuks jääda ja lihtsalt olla. Ühendada end taas maa ja taeva Loojaga.
Harjutasime Ootuse kooriga kord ühte kiiret ja rütmilist laulu. Koorijuht katkestas meid päris mitmel korral, sest me hakkasime rütmiliselt loksuma, kuna iga häälerühm laulis oma tempos.
„Kõik on väga ilus, mis te teete, aga selleks, et kokku saada, laulame nüüd minu tempos,” palus dirigent.
Keegi bassidest lausus siis naljatledes vastu, et nendel on ju soolo ja solistid valivad ise tempo. Saime kõik kõhutäie naerda, kuid päev hiljem seda olukorda meenutades tekkis mul sellega sügav vaimulik seos.
Jumal on dirigent ja meie oleme lauljad. Igal lauljal on oma häälepartii ehk oma roll täita. Kui ma otsustan, et nüüd on minu soolo ehk tuginen iseenda tarkusele, siis ma jään Jumal juhtimisest maha või torman hoopis ettepoole. Võib juhtuda ka nii, et ma jälgin hoolega oma partiid, et kõik sõnad ja noodid õigesti ära laulda, aga kui unustan seejuures vaadata dirigendi kätt, ei pruugi tulemus ilus olla. Ma võin omalt poolt teha kõike väga hästi ja õigesti, aga kui mu pilk pole Jumalal, on see tühine pingutus ning iseenda vaevamine.
Kuidas on lood sinuga – elad sa Jumala tempos, arvad, et sul on soolo, või püüad kõigest väest, et kõik saaks õigesti tehtud?
Sügisel hakkasin Piiblit uuesti algusest lõpuni läbi lugema. Kui ma jõudsin Ajaraamatutesse, siis muutus lugemine ebameeldivaks, sest seal on palju nimekirju sugupuudest ja inimestele jagatud ülesannetest ning palju Kuningate raamatute kordamist. Tolle aja nimesid oli küll huvitav veerida, aga ega see mulle juurde midagi ei andnud. Olin juba mitu päeva kuivalt lugenud, igatsedes saada vaimselt kastetud.
Ühel hommikul palvetasin nii: „Isa, Sina oled lasknud selle siia kirja panna ja ma usun, et Sina saad teha kuivana tunduva teksti mulle elavaks veeks. Ma palun, ava see minu jaoks ja kasta mind täna!”
Alustasin oma järjega tookord 2. Ajaraamatu 10. peatükist ja Jumal täitis mu palve: kõik oli nii põnev ja ma leidsin oma eluga palju paralleele, mille üle mõtiskleda. Eriti kõnetas mind 14. peatüki kuues salm:
„Ehitagem neid linnu ja ümbritsegem need müüriga, tornide, väravate ja riividega, niikaua kui maa veel meie päralt on! Sest me oleme otsinud Issandat, oma Jumalat, oleme otsinud ja tema on meile ümberkaudu rahu andnud. Siis nad ehitasid ja see läks neil korda.”
Ma ei tea, kuidas sina Piiblit loed, aga mina püüan loetut võimalikult palju oma eluga seostada, et Sõnast muredele ja probleemidele lahendust leida.
Uurime seda salmi nüüd natuke lähemalt. Tegevus toimub rahuajal, sest inimesed on Jumalat otsinud – otsinud Tema tahet igas elutegevuses. Võiks lausa öelda, et nad on käsnad, mis imevad Jumalat endasse nagu vett.
Aga raske aeg võib tulla ka kõige kindlamale kristlasele. Võtame näiteks Iiobi. Piibel ütleb, et ta oli vaga ja õiglane, kartis Jumalat ja hoidus kurjast, kuid sellest sõltumata juhtus tema elus halbu asju. Seega, kristlaseks olemine ei garanteeri, et nüüd enam midagi halba ei juhtu ja elu on nagu lill. Meil kõigil tuleb ette häid ja raskeid aegu.
Aga ehitada ja kindlustada oma suhet Jumalaga on rahuajal palju turvalisem. Sõda ja raskused on need, mis lõhuvad, aga kui müürid, tornid, väravad ja riivid on hoolega paigaldatud ning pidevalt hooldatud, siis mured, õnnetused ja ootamatused vaid riivavad, need ei pääse sügavale hävitama.
Kui aga ehitus on seiskunud või kaitsemüür hooldamata ja hingevaenlane on juba sisse tunginud, siis ei jää muud üle kui kogu südamest Jumalat appi hüüda:
„Ja hüüa mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au!” (Psalm 50:15)
Soovin teile kõigile rahu, et võtta aeg maha Jumala otsimiseks, Temaga suhte ehitamiseks ja hooldamiseks!
