Ps 119:89 on kirjutatud: „Igavesti, Issand, jääb püsima sinu sõna taevas.”
Avatähenduses tähendab sõna harilikult lause osa, kui just ei ole tegu ühesõnalise lausega, mida tuleb ka mõnikord ette. Lisaks sellele kasutatakse sõna „sõna” ka avaramas tähenduses. Näiteks kõnekeeles kasutatakse seda sõnumi kohta, kui teate saatmist paludes öeldakse: „Saada sõna!” Ka kuulekuse kohta kasutatakse sõna sõnakuulmine, mille tähendust mul pole vist tarvis lähemalt selgitada. Sõnakuulmise vastand on sõnakuulmatus. Mõnikord kasutatakse ka Piiblis sõna lause osana, aga selle kõrval sageli või isegi enamasti kogu Jumala saadud ja inimeste poolt kirja pandud või ka mitte kirjapandud sõnumi sünonüümina. Johannese evangeeliumi alguses kasutatakse sõna „sõna” hoopis eri tähenduses – Jumala Poja kohta.
Enamasti kasutatakse Piiblis väljendit Jumala sõna just Jumala räägitu ja inimeste poolt kirja pandu ehk Pühakirja kohta.
Sageli kasutatakse Piiblis Jumala või Issanda sõna kogu Jumala poolt öeldu kohta. Näiteks, kui Ps 33:6 öeldakse, et „Issanda sõnaga on tehtud taevad ja tema suu hingusega kõik nende väed”, siis öeldakse sellega, et „tema ütles, ja nõnda see sai; tema käskis, ja see tuli esile” (Ps 33:9). Enamasti kasutatakse Piiblis väljendit Jumala sõna just Jumala räägitu ja inimeste poolt kirja pandu ehk Pühakirja kohta. Kui Paulus ütles, et ta kuulutas Jumala sõna, siis ilmselt tähendas see seda, et ta tsiteeris Jumala sõnaks nimetatud Pühakirja ehk tema ajal siis Piibli Vana Testamenti ja selgitas seda.
„Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on – Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute.” (1Ts 2:13) Pauluse kuulutustöö kohta on öeldud Ap 18:28, et „ta kummutas osavalt juutide väited, näidates avalikult Pühakirjast, et Jeesus on Messias.”
Tegelikult võib õigusega nimetada Jumala sõnaks ka Pauluse ja teiste Pühakirja selgitamist ja kirju, mis olid Pühast Vaimust inspireeritud või saadud Issandalt ilmutuse kaudu. Selle kohta, kust pärines evangeelium, mida Paulus kuulutas, teatas ta: „Sest ma teatan teile, vennad, et evangeelium, mida ma olen kuulutanud, ei ole inimestelt, sest mina ei ole seda vastu võtnud ega õppinud inimeste käest, vaid Jeesuse Kristuse ilmutuse kaudu.” (Gl 1:11–12) Tähelepanuväärne on ka mõtteke Pauluse esimest kirjast korintlastele, kus ta andis nõu abieluküsimustes.
Paulus tegi selge vahe selle vahel, mida ta teadis olevat Issanda öeldu, ja selle vahel, mille kohta ta ütles, et see on tema, Pauluse nõuanne, kuna Issand polnud talle selle kohta midagi öelnud.
Tsiteerin: „Aga abielus olijaid ei käsi mina, vaid Issand: Naine ärgu mingu mehest lahku; kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära. Ja mees ärgu hüljaku naist. Aga muude kohta ei ütle Issand, vaid mina: Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest.” (1Kr 7:10–12) „Neitsite kohta mul ei ole Issanda käsku, aga ma annan nõu nagu see, kes on saanud usaldatavaks Issanda halastuse kaudu.” (1Kr 7:25)
Ka Jeesus nimetas Pühakirja Jumala sõnaks, kui mõistis hukka Pühakirja eiramise ja sellega vastuolus olevate pärimuste järgimise. „Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega.” (Mt 15:6) Selle kohta, mida Jeesus rahvale rääkis, öeldakse, et „Jeesus kõneles neile Jumala sõna.” (Mk 2:2) See võis tähendada nii Pühakirja ehk Tema ajal siis Vana Testamendi otsest tsiteerimist ja selles kirjutatu selgitamist kui ka midagi rohkemat, sest Jumala Pojana sai Jeesus rääkida Jumalast, Tema tahtest ja plaanidest palju enam, kui oli kirja pandud.
Jumala Pojana sai Jeesus rääkida Jumalast, Tema tahtest ja plaanidest palju enam, kui oli kirja pandud.
Nii nimetas ka 119. psalmi autor Jumala räägitud ja inimeste poolt, võib-olla eriti just Moosese poolt kirja pandut Jumala sõnaks, kui esitas retoorilise küsimuse „Kuidas hoiab noor inimene oma teeraja selge?” ja vastas sellele „Kui ta seda peab sinu sõna järgi.” (Ps 119:9) Samuti: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Tänapäevaselt oleks see: „Piibel on mu jalale lambiks” jne.
Nüüd aga Ps 119:89 juurde, kus öeldakse, et „igavesti, Issand, jääb püsima sinu sõna taevas”. Piibel, sealhulgas Moosese raamatud on inimeste käes maa peal, mitte taevas. Mida tähendab, et Issanda sõna jääb püsima taevas?
Kõigepealt seda, et Jumal on inimestele teada andnud põhimõtted, mis kehtivad ka taevas ja mis iialgi ei muutu ning jäävad igavesti püsima, sest Jumal ei muutu. Jaakobus kirjutas Jk 1:17: „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.” Selles tähenduses jääb Jumala sõna taevas kindlasti püsima igavesti.
Kas Jumala öeldu ehk Jumala sõna on ka taevas kirja pandud kujul, raske öelda, aga iseenesest miks mitte. Maa peal oli oluline Jumala sõna kirja panna esmalt seetõttu, et inimesed unustavad ja ei pruugi millalgi kuuldut enam hiljem kas üldse või täpselt mäletada. Taevas ilmselt seda probleemi pole.
Teine ja võib-olla isegi olulisem põhjus oli ja on eksitaja olemasolu ja tegevus. „Suur lohe heideti (taevast) välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.” (Ilm 12:9) Kurat ehk saatan eksitab kogu ilmamaad! Jeesus ütles tema kohta, et ta on valetaja ja vale isa. (Jh 8:44) Seetõttu manitses ka Johannes oma kirja lugejaid: „Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma.” (1Jh 4:1)
Kui Jeesus rääkis midagi, mis polnud kirjutatud Jumala sõnas kirjas, siis oli see ikkagi sellega kooskõlas.
Kuidas vaimu ehk vaimu ilmutatut läbi katsuda? Eks ikka Jumala kirja pandud sõna abil, kas see on Jumala sõnaga kooskõlas. Ütles ju Jumal ka prohvet Jesaja läbi, Js 8:20: „Õpetuse ja tunnistuse juurde! Kui nõnda ei kõnelda, siis ei ole koitu.” Keegi võib öelda, et ta mäletab, et Jumal ütles nii, aga keegi teine, et hoopis teisiti. Võimalik, et üks mäletab õigesti, aga teine mitte. Samas on võimalik, et mäletab küll õigesti, aga valetab, öeldes, et tema mäletamist mööda ütles Jumal teisiti. Kellel on õigus, selgub, kui öeldut kontrollida kirja pandud Jumala sõnaga.
Piibel räägib, et taevas on olemas nii mõndagi ka nii-öelda kirja pandud kujul, raamatutena.
Kui Jeesus rääkis midagi, mis polnud kirjutatud Jumala sõnas kirjas, siis oli see ikkagi sellega kooskõlas. Kuna saatan alustas Lutsiferina oma eksitavat tegevust taevas, siis on mõeldav, et Jumala sõna on taevas ka salvestatud ehk nii-öelda kirja pandud kujul, võimaldades vajaduse korral eksitaja valet ümber lükata.
Piibel räägib, et taevas on olemas nii mõndagi ka nii-öelda kirja pandud kujul, raamatutena. Johannes räägib taevasest kohtupidamisest: „Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.” (Ilm 20:12) Millisel kujul need raamatud on, ei tea. Võib-olla on need ka videosalvestused. Pole võimatu, et kõik, mida Jumal ütleb, ka salvestub automaatselt ja nii esineb kogu Jumala öeldu ehk Jumala sõna ka taevas salvestatud kujul, ja see püsib igavesti.
Jumal olgu tänatud, et Issanda sõna püsib igavesti ja et kellegi pole põhjust kahelda, kas eile öeldu kehtib ka täna. See kehtib!
