Eelmiste jõulude paiku sattusime perega vaatama ühte tõelist pühadeaja kinoklassikat – 1946. aasta filmi „It’s a Wonderful Life“, eesti keelde tõlgituna „See imetabane elu“. Tegu on südamliku draamaga, mis räägib George Bailey’ist – heasüdamlikust mehest, kes loobub oma unistustest, et aidata teisi oma kodulinnas Bedford Fallsis. Ühel päeval meeleheites aga mõtleb George enesetapule, kui tema päästmiseks saadetakse taevast alla ingel Clarence. Valjuhäälselt ütleb George, et ta soovib, et ta poleks sündinudki, mille vastuseks näitab ingel George’ile, milline oleks maailm olnud ilma temata – kuidas tema head teod lapsepõlvest kuni täiskasvanueani on mõjutanud paljude elu. Lõpuks mõistab George oma elu väärtust ja saab tuge kogukonnalt, keda ta ise on kogu elu jooksul aidanud. Olgugi et tegu on muinasjutuga ning inglid ei pea tegema mingeid erilisi heategusid, et „tiibu välja teenida”, nagu tolles filmis, jääb filmist kõlama siiski mitmeid kristlusele omaseid põhimõtteid ning miks George’i elu lõppkokkuvõttes nii imetabaseks osutus.
Lõpuks mõistab George oma elu väärtust ja saab tuge kogukonnalt, keda ta ise on kogu elu jooksul aidanud.
Toon välja viis läbivat põhimõtet, kus omaenda näilise heaolu ohvriks toomine toob kokkuvõttes südamerahu ja tõelise heaolu.
1. Ohvrimeelsus ja teenimine
George loobub korduvalt oma isiklikest unistustest (näiteks maailmaränduriks saamisest või kolledžis õppimisest), et teenida kogukonda ja hiljem oma perekonda.
„Keegi ei armasta rohkem kui see, kes annab oma elu oma sõprade eest.“ – Johannese 15:13
2. Kaastunne ja ligimesearmastus
George kohtleb inimesi väärikuse ja lugupidamisega, isegi kui see talle endale kasu ei too. Ta seisab väikeste inimeste eest võimsa ja iseka härra Potteri vastu.
„Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ – Markuse 12:31
3. Ausus ja õiglus
George juhib oma isa asutatud ehitus- ja laenufirmat ausalt, hoolimata kiusatustest ja olukordadest, kus ta oleks võinud käituda risti vastupidi. Ta keeldub koostööst Potteri plaanidega, mis oleksid talle isiklikult kasulikud olnud, kuid kahjulikud kogukonnale.
„Tee, mis on õige ja õiglane – see on Issandale meeldivam kui ohver.“ – Õpetussõnad 21:3
4. Lootus ja usaldus Jumala plaani vastu
Kui George satub meeleheitesse, tundub talle ta enda elu mõttetu, kuid lõpuks taipab ta, et igal inimesel on väärtus ning et ka tema elul on olnud sügav mõju. Clarence’i sekkumine on justkui taevane palvevastus.
„Sest ma tean, millised mõtted mul on teie kohta, ütleb Issand, mõtted rahust, aga mitte õnnetusest, et anda teile tulevik ja lootus.“ – Jeremija 29:11
5. Pere- ja muude inimsuhete väärtustamine
George väärtustab sügavalt oma pere, sõpru ja kodulinna. Ta ei ela iseendale, vaid teiste heaks.
„Ärgu keegi otsigu oma kasu, vaid teise kasu.“ – 1. Korintlastele 10:24
Võideldes kogu hingest teiste inimeste heaolu eest, koges George Bailey keerulisi aegu, pannes oma enda heaolu ootele, kuid lõppeks saabus hingerahu – parim asi siin patuses maailmas.
Usalda Jumalat, järgi Jeesuse eeskuju nii sõnas kui teos ja Tema kannab hoolt.
Jumalat on lihtne usaldada, elades täielikus majanduslikus heaolus või külluses – kas siis ongi tegu üldse Jumala usaldamisega? Oluliselt raskem on usaldada Jumalat, kui meie käsutusse polegi näiliselt nagu suurt midagi antud. Jeesus õpetab meile siiski midagi muud: usaldama Jumalat igas olukorras ja kutsudes igaüht kasutama talle antud aega, andeid ja vahendeid maksimaalselt teiste teenimiseks ja seeläbi ka Tema riigi töö tegemiseks. Usalda Jumalat, järgi Jeesuse eeskuju nii sõnas kui teos ja Tema kannab hoolt – selline võikski olla retsept imetabaseks eluks.
