„Me palume õnnistust, head käekäiku, me palume leevendust, tormides vaikust. Me palume päikest siis, kui pilves on taevas ja palume, ära et võtaksid vaevad. Kuid kui õnnistus on peidetud vihmas ja keset tormist merd on ootamas võit, kui pisarate taga on lootus ja katsumustes peidus Jumala armastus. Ja kukkumine aitas sul leida, et oled Tema süles ja Tema käes ongi kõik.”
See on katkend Timo Lige laulust „Õnnistus on peidetud vihmas”. Võibolla tunned sinagi vahel, kuidas raskused suruvad maadligi, päevade viisi sajab paduvihma ja torm tundub olevat lõputult sünge. Siiski on meil kindel teadmine Jumalast, kelle lubadused on lootust täis. Õnneks peab Tema alati oma lubadustest kinni ja seetõttu saame Teda usaldada. Usun seda ka enda kogemuste tõttu. Ma olen viimasel ajal sellises olukorras olnud ning jagan ka sinuga. Loodan, et selle looga õnnestub julgustada kasvõi üht inimest.
Käisin haiglas operatsioonil ning järgmisel päeval lubati mind kodusele järelravile. Olin mitu nädalat kodus – võimlesin, tegin süüa, rääkisin Isaga ja püüdsin rahulolev olla. Katkised peresuhted olid juba pikemat aega haiget teinud. Proovisin enda sees olevast pettumusest ja valust üle olla. Rääkisin oma pereliikmega korduvalt ning lootsin, et ta mõistab minu vajadusi ja tundeid. Kahjuks purunesid mu ootused igal katsel. Jõudsime korduvalt minu ja Jumala suhteni, mis oli tema meelest probleem. Isa juhtis mind Piiblist lugema: „Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja Tema armastus on saanud meis täiuslikuks… Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.” (1Jh 4:12, 20)
Jäin mõtlema: kuidas saab olla nii, et mina armastan seda inimest kogu püüdlikkusega, kuid tema ei tunne seda armastuse, vaid pealetükkivusena. Kas järelikult armastan teda katkise armastusega? See mõte ehmatas mind ja lõikas mulle südamesse. Olin ahastuses ja otsustasin loota üksnes Isale. Panin fookuse Isale, sest Tema lubas (Ps 139): • mõista kaugelt ära meie mõtted, • meid ümbritseda eest ja tagant ning panna oma pihu meie peale, • juhatada meid ja hoida meid kindlalt, • me oleme kardetavalt imeliselt loodud, • Ta kudus meid ema ihus imeliseks, • mõelda meie peale rohkem, kui on liiva.
Tema lubadused on mõeldud meie jaoks. Need on meie tugevus nõrkustes ja valgus pimeduses. Kukkumine teeb tihti haiget, kuid tagasi vaadates näeme, kuidas Isa on hoidnud meid enda süles või käinud meiega käsikäes. Tajusin Isa õrna armastavat kohalolu siis, kui seda kõige enam vajasin. See oli täis imelist rahu ja kindlust.
Tööle minekuni oli jäänud veel viimane kodune nädal. Käisime koguduse noortega kaugemal metsas nädalavahetust veetmas. Tagasiteel kuulsin, kuidas auto teeb kummalisi hääli. Palusin sellegi Isa kätesse. Usus läksin järgmisel päeval autoga uuele vajalikule kohtumisele. Tagasi kodus, oli auto ebaloomulik hääl veel tugevamaks muutunud. Seetõttu palusin abikaasal proovisõidule minna ja kuulata, mis võiks viga olla. Tagasiteel tegi auto viimased korinad ja seiskus lõplikult. Nüüd sai selgeks, et uueks nädalaks on mul uut autot vaja. Õnneks pakkus isa mulle oma autot, kasvõi ajutiselt. Kasutan seda tänini rõõmuga.
Selle autoga on üks mure. Kunagi olevat võõras sinna sisse murdnud, mistõttu võti ei ava ega sulge enam ühtki ust. See võti sobib veel ainult auto käivitamiseks. Märkasin võrdlust inimese südamega. Mulle tundub, et inimese süda on justkui see autolukk. Kui keegi on püüdnud lihaliku jõuga muukides inimese südamesse sisse murda, siis lõhutakse lukk ära. Enam ei pääse sinna sisse millegi muu kui Jumala armastusega. Üksnes Tema räägib ja mõistab sama armastuse keelt, mida räägib katki murtud inimene.
Seetõttu on kõige olulisem alati esmalt palvetada inimeste eest, kes on meie kõrval või kes jälgivad meid eemalt. Alles seejärel saavad meie sõnad ja teod neid puudutada. Palugem endale Püha Vaimu kogu südame ja hingega, sest Jumala armastus avab iga südame siis, kui see on valmis. Ainult tingimusteta ja täiuslik armastus saab südame avada. Jumal üksi teab, kui kaua aega iga inimene vajab, et lubada Temal oma elus tegutseda.
Kahjuks õppisin mina seda alles iseenda valusa kogemuse kaudu. Olin püüdnud korduvalt muukida oma pereliikme südant. Seejuures veendunult, et ajan õiget asja. Kuid alles siis, kui ta näitas, kuidas temas on tekkinud vastasseis minu Jumala suhtes, sain enda veast aru. Ka mina olin olnud ta südame muukija lihaliku jõuga, kiirustades ja survestades. Iga inimene suudab armastada nii, nagu tema ise on armastust kogenud. Inimese armastus on puudulik, vahel liigse survega lämmatav, kontrolliv või toore jõuga lömastav. Üksnes Jumal, meie Isa, armastab täiuslikult. „Tema armust piisab meile, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” (2Kr 12:9) Uskugem Isa lubadust, sest usk on me võidujõud.
