Ühes lauludest, mida me jõuluajal tihti kuuleme, on sõnad „üks Laps on täna sündinud“ ja ehkki piibliuurijad on jõudnud järeldusele, et Jeesus ei sündinud detsembri lõpus, ei vähenda see ometi Tema sünni tähendust. Sest eks meiegi tähista oma sünnipäevi vahel mitte päris meie sünni kuupäeval? Seekordses kotikeses räägime ka laste sündimisest ja just vaimulikus mõttes. Oma teest Jumala juurde ja sündimisest Jumala laste perekonda jutustavad seekord sellel aastal „sündinud“ ja Pärnu kogudusega ühinenud Jaanus Tilk ja Laura Koop.
Jaanus Tilk: Tänu meie Isale taevas! Kes otsib, see leiab! Kes koputab, sellele avatakse! Üks inimene ei ole Jumala silmis teisest parem. Eks Tema armastus kestab igavesti igaühe suhtes. Jumala armastus ei lõpe siis, kui inimene sellele ei vasta. Kui me Talle selja pöörame, vaatab Tema meile kurvastusega ja igatseb, et pöörduksime taas Tema poole. Me ise ei saa teha midagi muud kui Talle vastata ja öelda: jah, Jumal, mu Looja! Ma tahan selle valikuvabadusega, mille Sa mulle oled andnud, valida Sind!
Ärgu ükski sõna pehmendagu seda kurjust, mis minu sees oli! Ma olin tujukas, ärritusin kergesti, mõistsin inimesi hukka just nii, nagu mulle õige tundus. Teised said ainult siis head olla, kui mul oli hea tuju. Ma olin viis aastat pornograafiasõltlane. Selle peale kulus enamus mu ajast. Kui ma sellega just hetkel ei tegelenud, keerlesid mu mõtted ikkagi selle ümber. Mu elu oli sellega niivõrd seotud, et peale söömise tundus see olevat järgmine tegevus, mis mulle kõige enam meeldis. Ma olin proovinud sellest vabaneda. Ükskord suutsin kaks kuud sellest eemal olla, aga siis langesin uuesti. Üritasin sellest sõltuvusest palju kordi tulutult vabaneda. Üks järjekordne katse seda võita oli kestnud juba nädal aega, kui ma kohtusin Lauraga ja ma olen sellest tänaseni vaba. Tänu olgu Jumalale! See oli minu jaoks nagu Egiptusest vabastamine. Sellest, kuidas me Lauraga kohtusime, võiks kirjutada teise sama pika artikli ja me ei tahaks seda siia lühidalt kokku võttes poolikuks jätta.
Sellest ajast hakkas meie elu muutuma. Jumal vabastas meid järjestikku paljudest pahedest. Teineteise kõrval hakkasime endi juures märkama iseloomujooni, mida enne ei osanud tähele panna, kuid mis olid suurteks puudusteks.
Mina olin sellel ajal Lääne-Nigula luteri koguduse liige, kogu mu lapsepõlv oli möödunud kristlikus ja armastavas peres (mu perekond pole mind kunagi maha jätnud). Kuna töötasin Tallinnas, siis oli mul koguduse koosolekutel raske käia, sest vahemaa oli natuke alla 100 kilomeetri ja mul endal liiklusvahendit ei olnud. Mõni aeg sai jumalateenistustel käidud sõprade autodega. Peaaegu igal nädalavahetusel tuli rongi-, bussi- või kellegi autoga läbida pikem vahemaa. Pikapeale aga väsitas selline reisimine ära. Peale väsimuse oli mul ka probleeme teistest inimestest arusaamisega ja ma solvusin üpris tihti. Mitme sellise teguri koosmõjul otsustasin jääda nädalavahetustel Tallinnasse ja käia pühapäeviti mõnes sealses kirikus.
Kirikus käimisest üksi aga jäi väheks. Kui ma varem olin kasutanud internetti igasuguse ülekohtu tegemiseks, siis nüüd veetsin ma endiselt suure osa oma ajast arvutis, kuid eesmärgiga otsida vaimulikku toitu. Uksed tundusid kui üksteise järel avanevat ja ma olin ülirõõmus. Enamuse ajast külastasin Eesti Kristlikku Foorumit (foorum.usk.ee). Seal otsiti abilisi, kellel oleks kodus arvuti, internet ja nädalas mõned tunnid vaba aega, et tegeleda vaimuliku tööga virtuaaltasandil. See tundus mulle tööna, mida Jumal tahtis, et ma teeksin. See on kiri, mille kirjutasin Eesti Kristlikule Foorumile:
Siin ma olen. 11.01.2009 kellaaeg: 01:39
Ma tahan ennast Jumala kasutusse anda.
Minu elus on praegu selline aeg, et mul on õhtuti peale tööd nii palju vaba aega, mida ma viimasel ajal järjest rohkem ja rohkem olen kasutanud Jumala Sõna uurimiseks ja tundmaõppimiseks. Olen tundnud Jumala juhtimist viimase poole aasta jooksul rohkem kui kogu elu jooksul kokku. Mu silmad on TÄNU JUMALALE avanema hakanud. Olen Talle nii tänulik selle selguse eest. Tunnen samuti, et olen nii kogenematu ja iga uus avastus Jumala juures on midagi võrratut. Tunnen tugevat indu anda kõik, mis mul on, Tema teenistusse. Eesti Kristliku Foorumi kaudu olen Jumala armu ja juhtimist kogenud. Kõik, mis ma nüüd teha tahan, on Tema riigi tööd.
Mul on arvuti, internet, vaba aeg ja tuline soov. 28. veebruaril on küll tervise ülevaatus ajateenistuse tarvis ja praegu ei näi mul olevat takistusi, miks ma ei peaks sinna minema, kuid kui ma midagigi saan teha, siis siin ma olen.
Jaanus Tilk
vanus: 21
Sealt vastati mulle rõõmuga ja anti ka esimene ülesanne, milleks oli traktaadi “Kiri Sinule” arvutisse trükkimine. See kõneles Piiblist ja selle tõelisusest ja tõenditest, et Piiblit võib usaldada, ja ma olin nendest mõtetest väga huvitatud. Seega ma ainult ei trükkinud ümber, vaid olin mõttega asja juures. Kusjuures eriti pakkus mulle huvi, millist piiblitõlget lugeda, kuna teatavasti erinevad tänapäevased tõlked üksteisest kohati nii palju, et mõni Piibel on nagu ümberjutustus, kuhu on segatud tõlkija enda arusaamised ja mõtted. Niisiis soovitati selles traktaadis lugeda võimalikult originaalilähedast Pühakirja. Kohe hakkasin internetist otsima, milline on see originaalilähedane Pühakiri ja sattusin leheküljele, mis reklaamis Piiblit, mis oli tõlgitud algkeeltest. Selleks oli ingliskeelne versioon King James Version (KJV). Õega nendest asjadest rääkides tuli välja, et meil oli korteris olemas üks inglisekeelne Piibel ja minu suureks üllatuseks oli see just King James Version. Alguses ma seda palju küll ei lugenud, sest ingliskeelsed väljendid olid võõrad ja ma ei saanud paljust aru, aga mul oli selle avastuse üle nii hea meel. Ma tundsin selles Jumala juhtimist ja Tema tõotuste täitumist ka väikestes asjades: kes otsib, see leiab!
Jätkasin otsinguid sellel samal internetileheküljel ja sattusin lugema artiklit, mis väitis, et keegi on avastanud Noa laeva arheoloogilised jäänused ning mere põhjast kaariku rattaid, mis viitasid Jumala võimsale imele, kui Ta viis iisraellased läbi Punase mere, Egiptlaste sõjaväe aga samasse vete alla mattis. Mõte sellest, et ammu kirjapandud piiblijutustused leiavad praegusel ajal arheoloogilisi tõendeid, oli väga innustav ja otsustasin asja lähemalt uurida. Peagi sattusin kodulehele, kus neid ja veel teisigi arheoloogilisi leide oli pikemalt ja põhjalikumalt tutvustatud koos videode, piltide ja muude tõendusmaterjalidega.
Minu usk Piibli tõelisusesse sai kooliaastail tugevasti kahjustatud. Minu vähene huvi Pühakirja vastu lõi võimaluse eksitavate teooriate küüsi langemiseks. Kaua vaevas mind evolutsiooniteooria ja kuigi tunnistasin sõnadega kindlalt, et ei usu seda, siis südames pani see mind Piibli paikapidavuses kahtlema. Ma ei olnud enam kindel, et need lood maailma loomisest, veeuputusest ja teistest sündmustest ei ole lihtsalt müüdid. Nüüd aga olin leidnud tõendusmaterjali ja see innustas mind väga. Ma lugesin suure huviga ja mind hämmastasid need faktid väga. Minu huvi Piibli vastu kasvas jõudsalt. Mida enam ma uurisin ja süvenesin, seda enam sai kinnitust mu usk, et need lood ei olnud lihtsalt müüdid.
Ükskord avastasin, et sellel leheküljel oli lisaks neile avastustele ka Õppeteemad. Ma ei kahelnud enam Piibli tõesuses ja Pühakirja uurimine paelus mind nüüd enam kui kunagi varem. Eriti huvitasid mind prohvetikuulutused. Nimelt uskusin sellel ajal, et tuleb seitsmeaastane viletsusaeg ja et kristlased, kes on enne seda valmis, võetakse üles Jumala juurde ja ülejäänud peavad minema läbi kannatusaja ning kes ustavaks jäävad, võivad ka siis veel pääseda. See teema oli mulle aga natuke segaseks jäänud ja just sellepärast valisingi antud teemade nimekirjast lugemiseks ka järgmise: “Ülesvõtmine ja Iisraeli tulevik”. Lugedes mõistsin korraga, et 7 aasta teoorial ei ole Piibli alust, sest see 7 aastat on üks osa 70 aastanädala ettekuulutusest Taanieli raamatus ja seega juba ammu möödunud. Nüüd oli mu sees palju segadust. See pani mind palvetama ja seda asja Jumala ette kandma. Ma uurisin edasi ja hakkasin enne iga uurimist palvetama tõe pärast, sest teadsin, et mina ise ei suudaks õigel ja valel vahet teha. Nii suure huviga otsides venisid kõik mu õhtud poolde öösse. Ma palvetasin ja uskusin, et Jumal avab tõe. Sealsamas õppeteemade hulgas oli ka üks videoseeria, mis osutus nii paeluvaks, et otsustasin igal päeval vähemalt ühe ära vaadata. Ma ainult vaatasin ja imestasin: see prohvetikuulutuste teema muutus korraga nii selgeks ja sisemine segadus kadus. “Kui te püsite minu sõnas, siis olete te kindlasti minu jüngrid; ja te tunnete tõde ja tõde teeb teid vabaks” Jh 8:32. Ma ei teadnud siis, et informatsioon, mida sellelt lehelt sain ja teistega jagasin, pärines adventistide õpetusest. Ma polnud neist peaaegu mitte midagi kuulnud.
Peale sellist usuretke soovisin järjest enam Jumala Sõnasse süveneda. Ka tööpostil olid mu mõtted pidevalt Piibli õpetuste juures. Ma üritasin kõik oma elus seada selle järgi, kuidas olin mingist asjast aru saanud. Uusi teemasid uurima hakates palvetasin igal korral tõe valguse pärast. Peagi tundsin soovi saada ristitud nii, nagu ma Piibli õpetusest aru sain – vee alla kastmisega.
Kuna Lääne-Nigula asus minu elukohtadest suhteliselt kaugel, siis tekkis ka mõte vahetada kogudust. Tundsin vajadust olla selle koguduse liige, kus mul on võimalik regulaarselt kohal käia ja täita oma kindlat ülesannet ning rakendada Piibli õpetusi nii, nagu olen Jumala Sõnast aru saanud. Oma tulevase elupaigana nägin ma maakodu Vakil Pärnumaal. Tulevikule mõeldes tundus, et kõige lähem kogudus, mis oleks kõige enam kooskõlas Laura ja minu arusaamistega Jumala Sõnast, on üks baptistikogudustest. Me rääkisime ka pastor Joosep Tammoga ristimisest ja sellest, kui oluline on seda teha võimalikult sarnaselt Piibli õpetusele. Tundus, et baptistikogudus on sobiv kogudus, millega liituda. Me ei otsustanud veel sellega ühineda, sest ühest asjast ei olnud me veel aru saanud.
Siiamaani olin ma üle läinud sellistest teemadest, mis sisaldasid sõna sabbath (hingamispäev). Algul ei tundunud see oluline, aga nüüd, kui tulemas oli juba kogudusevahetus, tahtsin selleski asjas selgust saada – igaks juhuks. Küsimus oli selge: mis tähtsust on sellel, kas hingamispäeva peetakse pühapäeval või laupäeval? Vastus aga ei tundunud veel nii selget olevat. Arusaadav oli, et Piibli järgi peaks ju hingamispäev tegelikult olema nädala seitsmes päev – meie kalendri järgi laupäev. Mõne ajaga jõudis mulle kohale, et laupäev on ikkagi õige hingamispäev, aga miks täpselt, sellest ei saanud ma aru. Ainus põhjus tundus olevat selles, et Piiblis on selgelt nii kirjas ja kuna mu eesmärk oli elada võimalikult kooskõlas Jumala Sõnaga, siis mulle sellest piisas. Teistele aga ei suutnud ma ära seletada, miks peaks nii täpselt järgima Piibli juhiseid hingamispäeva pidamise kohta. Tekkis palju küsimusi, millele ma vastust ei teadnud, ja nii ma otsisin edasi.
Ühel ööl – kell oli umbes kaks – sattusin ma oma otsingutes lugema ingliskeelset virtuaalraamatut “Rahvuslik pühapäevaseadus” (“National Sunday Law”). Olin päris väsinud, aga see oli huvitav ja ma ei suutnud pooleli jätta. Kui olin jõudnud raamatus teatud maale, siis justkui ühe hetkega avanes mu mõtteis maailma kõige suurem pettus. Metsalise märk! Ma olin vapustatud selle lihtsusest, kuid olin ka hämmastunud – kuidas on võimalik seda nii hästi maskeerida ja tähelepanuorbiidilt kõrvale jätta. Ma olin täiesti sõnatu. Läksin akna juurde ja kiitsin oma südames Jumalat. Hommikul helistasin Laurale ja teatasin avastusest. Järjekordselt: kes otsib, see leiab!
Nüüd sai juba kiiresti selgeks, et see on adventkogudus, kuhu me minna tahame. Me ei olnud väga kursis, kuidas käib kogudusega liitumine, ja mõtlesime, et sellest piisab, kui helistan ja ütlen, et sooviksime saada ristitud ja kogudusega liituda. Hiljem tuli aga nii välja, et enne ristimist käisime mitmeid kordi koosolekutel ja tutvusime inimestega, kes osutusid väga sõbralikeks, nii et kohanemisega meil raskusi ei tekkinud. Ristimine toimus 26. juunil 2009.
Enamus jutustus on meist mõlemast korraga. Kuigi Laura on siin suhteliselt märkamatuks jäänud, siis kõigi nende läbielude sees on just tema olnud see, kes mind on toetanud. Jumal teab täpselt, kui palju ja kelle tuge me vajame. Tema ise annab meile sobiva kaaslase. Oleme õppinud oma muresid Jumala ette tooma ja Tema on meile vajalikku lohutust andnud. Siin on ka Laura isiklik tunnistus:
Laura Koop: Ma olen sündinud ja kasvanud mittekristlikus perekonnas. Usk Jumalasse aga on minus olnud nii kaua, kui mäletan, siiski mitte nii palju, et oleksin end kristlaseks nimetanud. Küll aga sosistas mingi hääl mulle ikka ja jälle kõrva, et nii kuidagi ikka ei saa elada. Nädal enne Jaanusega kohtumist otsustasin oma elus suurpuhastuse teha. Viskasin minema kõik tarbetuna tunduvad esemed, sulgesin ebavajalikud suhtlusportaalikontod, koristasin ära kogu maja ja korrastasin oma mõtteid. Peale Jaanusega tutvumist vestlesime Piibli-teemadel ning mõistsin, kui vähe ma tegelikult neist asjust teadsin. See innustas mind ka ise Piiblit lugema ja uurima. Ma hakkasin maailma hoopis teisiti mõistma ning peagi kutsusin Jeesuse oma südamesse. Peale seda, kui Jaanus oli avastanud need kuulsad videoseeriad, huvitusin ka mina neist ning vaatasime neid tihtipeale ka koos. Oli selge, et kuigi olin arvanud, et hakkan Piiblit juba jagama, vajasin veel palju, palju Jumala armu, et asju õigesti mõista. Tänu Jumalale, et ta avas mu südame ja aitas mul kõike seda uut vastu võtta!
Meid küll ei intervjueerita, aga esitaksime endile ise ühe küsimuse:
Mis on meie jaoks kõige suurema tähtsusega muutused, mis meis toimunud on?
Jaanus: Ma olen aru saanud, et Jumal armastab kõiki inimesi võrdselt ja meil ei ole õigust kellegi üle kohut mõista. Armastus ongi see, kui enda mina tõeliselt igas mõttes ära salgame ja tasu ootamata teisi teenime.
Laura: Ma tõesti näen maailma teistmoodi ja tunne on palju kindlam kui varem!
