Misjon 150: adventmisjoni juhtimine tänapäeval

Seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi (PK)
kommunikatsioonijuht Sam Neves ning arhiivi-, statistika- ja uuringutekeskuse
juht David Trim räägivad taskuhäälingusaates „Misjon 150“ adventkoguduse misjonitööst alates 1874. aastast, mil seitsmenda päeva adventistide kogudus lähetas välismaale oma esimese misjonäri – John N. Andrewsi Põhja-Ameerikast Euroopasse. Kõik sarja eelmised osad on ilmunud nii paberajakirjas kui ka ajakirja
kodulehel meieaeg.advent.ee.

Sam: Täna on meiega dr Gary Krause, peakonverentsi (PK) Adventist Missioni (adventmisjon) juht.

David: Mõned meie kuulajad võivad küsida, miks on PK-s misjoni jaoks eraldi asutus. Kas misjon ei ole midagi, millesse panustab terve kogudus? Kas mitte igaüks ei peaks olema misjonisse kaasatud?

Gary: Jah, absoluutselt. Igaüks peaks olema 100% misjonisse kaasatud.

David: Kas meil on siis tõesti vaja Adventist Missionit?

Gary: Kuigi me ei vastuta terve koguduse misjonitöö teostamise eest, on meil siiski oma roll selles, et hoida misjonit tähelepanu keskmes. Seepärast ei nimetata meid tööharuks – sest misjon ei ole ainult ühe rühma vastutusala. Meie roll on varustada, inspireerida ja kutsuda kõiki tööharusid, üksusi ja teenistusi jääma misjonisse. Näiteks kui Global Mission alustas, ei olnud ka see tööharu, sest misjon on midagi, millega kõik peaksid tegelema. Adventist Mission on olemas selleks, et pakkuda ressursse, edendada misjonit ja toetada misjonipüüdlusi kogu maailmas.

David: Gary, räägime sõnast misjon. See on adventringkondades nii oluline sõna, kuid seda kasutatakse ka nii erinevalt.

Gary: Jah, see on tõsi.

David: Kas oleks kasulik teha vahet evangelismil, millega peaks tegelema iga kohalik adventkogudus, ja misjonitööl, mida tehakse piirkondades, kus on väga vähe adventkogudusi või kus neid ei ole üldse? Või seal, kus teavitustegevus on raskendatud eeskirjade või valitsuse piirangute tõttu?

Gary: Ma arvan, et sellisest sõnaseletusest on abi. Üks meie väljakutse on see, et sõna evangelism on mingil määral kaaperdatud. Pean silmas seda, et enamik adventiste mõtleb selle all kohe kuulutamisele – evangeeliumi sõnumi jagamisele jutlustega. Ja kuulutamine on evangelismi oluline osa. Sõna evangelism tuleb sõnast evangelion, mis tähendab heade uudiste jagamist. Kuid misjon, mida Jeesus maa peal näitas, on palju laiem kui kuulutamine. See ei seisnenud ainult teabe jagamises. Seega, kui me räägime misjonist, peaksime mõtlema sellest terviklikumalt. Misjon ei ole ainult see, mida kohalik kogudus oma kogukonnas teeb – see on kõigi inimesteni jõudmine, eriti nendeni, kellel pole kunagi olnud võimalust head sõnumit kuulda.

David: Seega on evangelism tegelikult misjoni üks osa?

Gary: Kindlasti. Evangelism on oluline osa misjonist, kuid misjon ise on laiem. Need kaks sõna ei ole omavahel asendatavad.

David: Enne kui me läheme edasi, Gary, uurime natuke rohkem sinu kohta. Me oleme rääkinud Adventist Missionist ja uurime seda veel, kuid sina ise teenid praegu misjonärina, eks ole? Sind kutsuti Austraaliast Põhja-Ameerika „džunglitesse“!

Gary: See on naljakas – mõnikord ütlevad ameeriklased naljaga pooleks: „Me vajame siia misjonäre!“

David: Nad ütlevad, et Ameerikast on saanud nii ilmalik, jumalakartmatu riik, et ta vajab rohkem jumalakartlikke austraallasi, kes appi tuleksid. Aga kas sul ei ole veel varasemat kogemust Adventist Missioniga?

Gary: Jah. Minu vanemad olid misjonärid Fidžil, Vaikse ookeani lõunaosa saartel. Toona läksid nad laevaga Fidžile – see ei olnud kiire lend nagu tänapäeval. Minu isa oli õpetaja Fultoni kolledžis, ja seal ma tegelikult sündisin. Ma kasvasin üles kodus, kus misjon oli prioriteet. Palvetasime iga päev perekonna teenistuse ajal saarte misjonäride eest. See oli lihtsalt tavaline osa meie elust ja see juurdus minus, et misjon on oluline, et misjonärid vajavad eestpalvet ja et me peaksime alati misjonile mõtlema.

David: Nii et misjon oli osa sinu igapäevasest rutiinist – kuni selleni välja, mida sa hommikusöögi ajal röstsaia peale panid?

Gary: Jah! Meie kodus oli ainult Marmite, sest seda tootis Sanitarium, seitsmenda päeva adventistide ettevõte. Sanitariumi kasum aitas rahastada koguduse misjonitööd, nii et kui me oleksime ostnud Vegemite’i – konkurendi tooteid, oleks see olnud peaaegu nagu misjonäride väljaviimine põllult!

David: Vau – see on pühendumine misjonile igal tasandil! Milline oli sinu karjäär Austraalias enne PK-sse tulekut?

Gary: Minu tähelepanu keskendus kommunikatsioonile. Kui olin laps, elasime siis Uus-Meremaal, kirjutasin divisjoni ajalehe South Pacific Record toimetajale kirja ja küsisin: „Mida ma pean tegema, et saada teie juures tööle, kui ma suureks saan?“ See toimetaja oli Bob Parr ja ta saatis mulle väga toreda kirja vastu. Alustasin oma tööd kirjastuses Signs Publishing Company toimetajana. Siis sai minust loovjuht adventistide meediakeskuses Sydneys.

Sam: Nii et sa oled tõesti käinud minu rada – kommunikatsioonis!

Gary: Jah, me oleme vennad kommunikatsioonis.

Sam: See seletab, miks sa oled nii hea suhtleja.

Gary: Sa oled väga lahke.

Sam: Ma kuulsin sind esimest korda kõnelemas GAINi konverentsil. Akronüüm GAIN tähendab Global Adventist Internet Network. See on iga-aastane üritus, mis keskendub interneti kasutamisele misjonis. Sel aastal möödub GAINi algusest 19 aastat ja järgmisel aastal on 20. aastapäev. Mäletan, et kuulasin sind konverentsil misjoniteemalises loengus ja mõtlesin, et vau – ta on võimas esineja! Olid korraga kaasahaarav, naljakas ja mõjus.

Gary: Sa oled väga lahke. Peaesineja, kelle me olime planeerinud, ei saanud viimasel minutil tulla ja nad palusid mul asendada.

Sam: Kui sa Austraaliast PK-sse kolisid, siis mis oli siin sinu esimene roll?

Gary: Tol ajal töötasin ma meediakeskuses Sydneys. Ühel päeval läksin koju lõunatama ja kontrollisin oma automaatvastajat. Seal oli sõnum Mike Ryanilt PK-st, ta ütles, et tal on vaba ametikoht, ja ta soovis teada, kas ma olen huvitatud.

David: Kuidas ta üldse sinust teadis?

Gary: Ma kujutan ette, et ta küsis mõnelt austraallaselt, kes juba PK-s töötas.

David: Nii et sulle helistas ootamatult keegi, kellega sa polnud kunagi varem rääkinud?

Gary: Ma olin tema nime kuulnud, kuid ei olnud temaga kunagi isiklikult rääkinud.

Sam: Ja milline oli see ametikoht?

Gary: See oli Global Missioni kommunikatsioonijuht. Global Mission oli sel ajal veel üsna noor ja nad otsisid kedagi, kes juhiks kommunikatsioonitegevust. Mäletan, kuidas ma helistasin emale ja ütlesin: „Ema, see on nii kaugel!“ Tekkis pikk paus ja siis ütles ta: „Noh, kui me Fidžile läksime, sõitsime paadiga. Meil ei olnud telefone ega internetti.“ Ma sain aru – see polnud mingi ohver võrreldes sellega, mida mu vanemad olid teinud.

David: Kas teie tütar oli sel ajal juba sündinud?

Gary: Ei, ta sündis siin USAs. Jah, see oli tegelikult seiklus, milleks me tundsime end kutsutud olevat.

David: Sa mainisid enne Adventist Missionit ja nüüd Global Missionit. Räägi meile veidi need nimed lahti.

Gary: 1980ndate lõpus tulid kogudusejuhid üle maailma kokku. Nad panid maailma kaardi lauale ja palvetasid nende kohtade pärast, kus kogudust veel ei olnud. Seejärel sõnastasid nad mõned plaanid ja hakkasid mõtlema, kuidas jõuda nende inimgruppideni, kelleni varem polnud veel jõutud.

David: See oli radikaalne muutus.

Gary: See oli radikaalne – täielik keskendumine misjonile. Nagu sa hästi tead, David, kui me vaatame adventkoguduse ajalugu ja selle demograafiat, siis enamik meie kasvust on tulnud teistest kristlikest konfessioonidest ja animistidest. Kuid järsku mõistsid koguduse juhid, et on veel suured maailmareligioonid, mida olime vaevu puudutanud. Oli terveid territooriume, kus me polnud tööd isegi alustanud. Seal olid suured linnad, kus meil oli ajalooliselt olnud raskusi tugeva koguduse loomisega. Seega tekkis küsimus: mida me teeme? Kuidas kasutada oma ressursse ja keskenduda? Nad hakkasid välja töötama globaalset misjonistrateegiat. See pidi olema ülemaailmne misjonistrateegia, see kannab pealkirja „Seitsmenda päeva adventistide koguduse ülemaailmne strateegia“ (The Global Strategy of the Seventh-day Adventist Church). See dokument on mul ikka veel arvutis ja ma viitan sellele regulaarselt, sest näen seda globaalse misjoni eeskujuna. Siis, 1990. aastal Indianapolises toimunud PK töökoosolekul hääletati Global Missioni algatuse käivitamise poolt.

David: Ja mis oli Global Missioni fookus?

Gary: Eesmärk oli uute usklike rühmade loomine seni kättesaamatutel aladel ja kättesaamatute rahvusrühmade seas. See tähistas olulist muutust, sest ajalooliselt olime alati rääkinud misjonist geograafilises mõttes – riikide ja piirkondade kaupa. Me kaldusime mõtlema selle põhjal, kas mingis riigis oli adventistide kohalolek või mitte. Lubage mul tuua üks näide. Ma võin teid viia Myanmari (end Birma). Adventkogudus on seal olnud juba üle 100 aasta. Meil on tuhandeid liikmeid, seminar, palju kogudusi ja aktiivseid teenistusi. Aga kui te vaatate lähemalt, siis umbes 99% meie koguduse liikmetest Myanmaris on pärit vaid kahest või kolmest väikesest etnilisest rühmast: karenite ja tšinide rahvusest. Samal ajal on Birma budistliku elanikkonna enamust meie sõnum vaevu puudutanud. Seega on Myanmar geograafilises mõttes saavutatud riik, aga kui me mõtleme inimrühmade kaupa, siis on pilt hoopis teistsugune. Siinkohal muutis Global Mission meie mõtlemist: selle asemel, et keskenduda ainult kohtadele, hakkasime mõtlema inimrühmadele.

David: See oli suur muutus, sest adventistid ei olnud enne 1980. aastate lõppu tegelikult inimrühmadest rääkinud. Evangeelsed kristlased hakkasid seda lähenemist kasutama 1970ndate keskel või lõpus, eks?

Gary: Jah, ma usun, et jah.

David: Mis täpselt on inimrühm?

Gary: See sõltub sellest, millise vaatenurga keegi võtab. Mõned määratlevad inimrühmi keele, teised aga kultuuri või rahvuse alusel. Minu jaoks võib inimrühm olla nii lihtne nagu rühm rulatajaid. Neil on oma kultuur, oma kõneviis. Kuid tavaliselt, kui me räägime inimrühmadest misjoni kontekstis, keskendume kahele peamisele tegurile: religioonile ja keelele.

David: See muudab selle kontseptsiooni vähem võõraks. Iga koguduse pastor on juba harjunud oma koguduses erinevate rahvusrühmadega tegelema. Eriti linnapiirkondades puutuvad pastorid loomulikult kokku mitme kultuurirühmaga.

Sam: Gary, ma arvan, et sa käisid mul kord Wimbledonis külas. Ma kasvasin üles Inglismaal ja minu internaatkoolis oli õpilasi umbes 60 eri rahvusest. See aitas mind hiljem pastorina. Mäletan, et ühes oma kirikus rääkisin parklas ühe zimbabwelasest diakoniga, mida autodega ette võtta. Ta soovis rohkem minu juhatust selles osas, kuidas autosid parkida. Kui ma küsisin tema arvamust, vastas ta: „Mida sa tahad, et ma teeksin?“ Ja ma ütleksin, et pargime autod siia ja sinna. Aga kui ma pöörduksin Borise, saksa rahvusest diakoni poole ja küsiksin tema arvamust, ootaks ta kõigepealt arutelu. Ta ei täidaks lihtsalt käske, ilma et mõistaks nende põhjendusi. Linnaelu sunnib tegelema mitme kultuuriga, sageli juba lihtsa poes käimise ajal.

David: Jah, ja see sobib ideaalselt inimrühma määratlusega. Näiteks Londonis elavad zimbabwelased on omaette inimrühm. Nad erinevad Zimbabwes elavatest zimbabwelastest, sest nende kogemused välismaalastena on neid oluliselt muutnud – mõnikord nii, et neid on raske määratleda.

Gary: Kindlasti. Ja see on oluline missioloogilises võtmes. Kui me tahame inimestega tõhusalt suhelda, peame tunnistama, et erinevad rühmad kuulevad asju erinevalt. Küsimus ei ole tõe lahjendamises. See ei tähenda kompromisse ega sünkretismi. Asi on selles, et me peaksime veenduma, et see, mida me jagame, on mõttekas, arusaadav ja asjakohane inimestele, kelleni me püüame jõuda.

Sam: Kas panid tähele, et Gary definitsioon misjoni kohta on sügavalt seotud kommunikatsiooniga? Kui vaatate adventpioneere, siis kogu nende vaatenurk misjonile oli üles ehitatud kommunikatsioonile. Meil oli prohvetlik kutsumus: te peate jälle prohvetlikult kuulutama. Me uskusime, et meil on sõnum, mis peab jõudma iga inimeseni. Juba enne seda, kui meil oli organiseeritud struktuur, oli kogu meie misjon kommunikatsiooniprotsess. Kui me ei suuda suhelda, siis me ebaõnnestume – nii lihtne see ongi. Niisiis, sinu määratluse järgi on inimrühm grupp inimesi, kes mõistavad asju teatud viisil. Meie kui misjonäride roll on olla alandlikud, et õppida, kuidas nendega suhelda, ja olla siis julged, et seda tegelikult teha. Sellega on seotud ka mõte tagasilükkamisest. Uue keele või kultuuri õppimisel tahame loomulikult, et meid aktsepteeritaks. Me teeme kõvasti tööd, et suhelda, sest me tahame kuuluda. Aga mis juhtub siis, kui sõnum, mida me jagame, on ebapopulaarne? Näiteks: „Kartke Jumalat ja andke talle au, sest tema kohtumõistmise tund on tulnud.“ See sõnum võib esile kutsuda tagasilükkamist. Kuidas me siis liigume sellel pingeväljal, mis tekib, kui tahame kuuluda ja edastame sõnumit, mis võib meid välja tõrjuda?

Gary: Ma pöördun alati tagasi Kristuse eeskuju juurde. Ellen White väljendas seda kõige paremini, kui ta kirjeldas Kristuse meetodit. Ta ütles, et ainus viis tõeliselt inimesteni jõuda on suhtlemine, sümpaatia näitamine, vajaduste rahuldamine, usalduse võitmine ja seejärel kutsuda neid järgima Teda. Võti on usalduse võitmine. Kui keegi teid usaldab, on sõnum, mida te jagate, hoopis teistsugune kui siis, kui te lihtsalt külmalt neile läheneksite. Mul on palju lihtsam jagada oma usku kellegagi, kes selle kohta küsib, kui et ma lihtsalt hakkan neile kutsumata jutlustama. Kui nad küsivad, ei ole neil kedagi muud süüdistada kui iseennast! Nii et kontekst on oluline. Oluline on platvorm. Usaldus, mida ehitate, on oluline. Kui ma lihtsalt lähen kellegi juurde ja ütlen: „Kartke Jumalat, sest Tema kohtumõistmise tund on tulnud“, on nende esimene reaktsioon tõenäoliselt: „Kes on Jumal? Milline kohus? Miks just nüüd?“

David: Mõnes kultuuris, näiteks teatud moslemi kogukondades, ei ole Jumalast või kohtumõistmisest rääkimine probleem – nad on selle mõistega juba tuttavad ja nad tahaksid sellest isegi rohkem kuulda. Kuid lääne ühiskondades ei pruugi inimesed Jumalasse isegi uskuda, rääkimata kohtumõistmisest.

Gary: Täpselt. Kui räägite meie moslemitest õdedele-vendadele sellest, on nad vastuvõtlikud, mitte tingimata kristlikule vaatele, vaid üldiselt. Kui te ütlete Londoni investeerimispankurile, et Jeesus Kristus maksis teie pattude eest, võib ta vastata: „Kellele maksis? Millise hinnaga? Mis pattude eest? Ma olen hea inimene.“ Nii et kui inimesed ei saa aru, mida me ütleme, siis me lihtsalt raiskame aega.

David: Ja seepärast mõistis kogudus 1980ndate lõpus, et meil on vaja globaalset strateegiat. Adventkogudus oli olnud väga edukas teiste kristlasteni jõudmisel – inimesteni, kes olid juba rahul piibliõpetuse ja selle tõdedega. Me olime hästi jõudnud ka animistideni, kellel on tavaliselt lihtsam arusaam vaimsest reaalsusest. Karda Jumalat? Jah, absoluutselt. Ma kardan Jumalat kogu aeg. Kuulda uudist Jumalast, kes armastab sind ja suri sinu eest – see on tõeliselt hea uudis. Aga suurte maailmareligioonide – hinduismi, islami, budismi – puhul olime vaevalt mõju avaldanud. Seepärast käivitati Global Mission, et mõelda ümber, kuidas me jagame oma sõnumit väga erineva taustaga inimestega. Me pidime leidma viise, kuidas jõuda inimesteni, kelle jaoks oli vaja sõnumit täiesti erinevalt lahti mõtestada.

Gary: Samal ajal hakkas teatavates maailma osades vähenema nende inimeste arv, kes jagasid meie usaldust Piibli vastu. Sellistes kohtades nagu Lääne-Euroopa, Austraalia ja Uus-Meremaa – ja nüüd üha enam ka Põhja-Ameerikas – ei saanud me enam eeldada, et inimesed aktsepteerivad Pühakirja autoriteeti. Varem võis öelda: „Hei, me mõlemad usume Piiblisse.“ Nüüd peame astuma sammu tagasi, mitte ainult ühe või kaks sammu, vaid mõnikord neli või viis sammu, enne kui me üldse Piiblini jõuame. Ja mõnel juhul isegi rohkem – eriti näiteks moslemitega rääkides.

Sam: Meil on adventkoguduse struktuuris üks põhimõte, nimetame seda tõusva vastutuse põhimõtteks. See toimib järgmiselt: kui kohalik kogudus näeb võimalust rajada samas linnas uus kogudus, lasub vastutus selle uue koguduse rajamise eest sellel kohalikul kogudusel. Nad võivad alustada väikegrupiga. Aga kui samas piirkonnas on veel üks linn, kus ei ole adventistide kohalolekut, siis läheb vastutus üle liidule. Liit, mis saab kümnist ja annetusi, võib öelda: „Asutame sellesse linna koguduse.“ Kui laienetakse veelgi suuremale piirkonnale, siis läheb vastutus üle unioonile. Ja lõpuks, kui on terveid maailma piirkondi, mis jäävad suures osas kättesaamatuks, siis muutub see PK vastutuseks. Ja just see juhtus 1980ndatel aastatel. PK vaatas maailmakaarti ja ütles: „Oodake hetk – kui me tahame misjonitöö lõpule viia, kui me tahame jõuda iga rahva ja rahvusrühmani, siis vajame ülemaailmset strateegiat.“ Mulle meeldib see ja me elame siiani selles kontekstis. Kuid nüüd on tekkimas uus liikumine, kus maailma eri piirkonnad võtavad vastutuse misjonitöö eest teistes maailma osades.

Gary: Selle nimi on Mission Refocus. See on uus algatus, kuigi paljuski on see tegelikult vaid 1990. aasta Global Missioni põhimõtete kordamine. Idee on suunata meie misjonärid, ressursid ja tähelepanu mitte ainult meie enda kogukondade vajadustele, vaid ka misjoniprobleemidele mujal maailmas. Mission Refocus ei tähenda ainult seda, et kohalikelt üksustelt või institutsioonidelt palutakse otsest vastutust teiste territooriumide eest. Selle asemel on tegemist nende piirkondade eest vastutavate tööharude toetamisega. Maailm on jagatud divisjonideks ja mõningaid divisjone on õnnistatud suuremate rahaliste vahendite, suurema personali ja parema infrastruktuuriga, samal ajal kui teised peavad sellega vaeva nägema. Mõnes piirkonnas, kus on kõige suuremad misjoniprobleemid, on kõige vähem rahalisi vahendeid ja töötajaid.

David: Ja see oli osa sellest, mida 1980ndate lõpus tunnistati. Mõnel piirkonnal – nagu Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Inter-Ameerika ja osa Aafrikast – on piisavalt ressursse, et oma territooriumi evangeliseerida. See ei tähenda, et neil ei ole probleeme, kuid neil on vahendeid, et misjonitööd rahastada. Mujal maailmas on olukord teistsugune. Asi ei ole ainult selles, et ühel kohalikul kogudusel või liidul puuduvad vahendid – kogu divisjonil ei ole piisavalt ressursse, et tõhusalt kogu territooriumini jõuda. Seda tunnistasid juhid juba 1989. aastal ja seda tunnistame ka täna.

Gary: Nii et nüüd palutakse Mission Refocuse raames maailma eri piirkondadelt: mida te saate teha, et aidata mõnd teist piirkonda? Võtame näiteks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika liidu (MENA). Koguduse juhid küsivad sellistelt piirkondadelt nagu Lõuna-Ameerika, Vaikse ookeani lõunaosa või Põhja-Ameerika: kas te saate teha lisatööd, et toetada misjonit selles piirkonnas? Mitmes mõttes on see tegelikult tagasipöördumine meie minevikku, kas pole? Kui te vaatate näiteks varaseid adventmisjonäre, kes läksid Koreasse, siis neid ei rahastanud PK. Neid saatis Lõuna-Dakota liit Põhja-Ameerika divisjonis.

David: 20. sajandi alguses rahastasid Ameerika Ühendriikide üksikud liidud oma misjonäre ise, selle asemel et saata raha PK-le ja oodata, et see eraldaks raha. Mõned liidud pidasid misjonäre oma palgalehel, makstes neile otse palka. Nii suutsime tegelikult Hiinas nii kiiresti kogudust kasvatada. See ei olnud ainult PK rahastamine, vaid kohalikud liidud ütlesid, et me toetame rahaliselt misjonäri.

Sam: Ja sellel lähenemisviisil on mõned tõelised eelised, kas pole? Üks meie koguduse mure on alati olnud see, et PK ei muutuks liiga suureks või tsentraliseerituks. Adventistid on alati olnud mõnevõrra allergilised selle vastu, et liiga palju võimu või raha koonduks koguduse tipptasemele. Seepärast jääb suurem osa kümnist kohalikule tasandile ja ainult väike osa liigub kõrgematele tasanditele. Kui PK üritaks ise võtta enda peale kõik maailma hõlmamata ja raskesti ligipääsetavad territoriumid, tekiksid meil probleemid. Kui aga liidud, unioonid ja divisjonid võtavad igaüks otseselt vastutuse konkreetsete misjonivaldkondade eest, saab rahalisi vahendeid tõhusamalt jaotada.

Oletame, et liit otsustab sponsoreerida kuut misjonäriperet, kes teeniksid seni hõlmamata territooriumil. Nad saavad kindlaks määrata konkreetsed vajadused – võib-olla vajab piirkond näiteks juhtimist hariduse valdkonnas. Ja nad võivad öelda: „Meil on keegi, kellel on aastatepikkune kogemus hariduses, saadame ta appi.“ Selline sihipärane misjonitöö on uskumatult tõhus ja see võimaldab sügavamat kaasamist. Rääkisin hiljuti ühe sinu kolleegiga ja ta mainis, kui tähtis on, et misjonit juhiks mitu põlvkonda. Te alustate esimese põlvkonna uutest usklikest, siis tekib teine põlvkond juhte, siis kolmas. Kuid alles neljandas põlvkonnas juurduvad asjad – siis on täielikult kontekstualiseeritud misjonitöö koos tugeva kohaliku juhtkonnaga. Seepärast on Mission Refocus muutnud mängu.

David: Ja põnev on see, et mõned divisjonid ütlevad: „Me võtame selle misjonipiirkonna enda peale.“ See loob ka isiklikuma seose koguduseliikmete ja misjonitöö vahel. Praegu liigub kümniseraha süsteemi kaudu ülespoole ja jõuab lõpuks PK-sse, mis seejärel rahastab ülemaailmset misjonitööd. Kuid enamik üksikuid koguduseliikmeid ei tunne otsest seost nende vahenditega. Kui aga kohalik liit sponsoreerib misjonäre otse, saavad liikmed tegelikult näha, kuhu nende kümnis ja misjonipanused lähevad. Selmet lihtsalt kuulda: „Teie kümnis toetab misjonit maailmas“, saavad nad öelda: „Ma tean täpselt, milliseid misjonäre minu annetused aitavad.“ See muudab misjoni isiklikuks ja see on inspireeriv. Ma tunnen seda inimest, see inimene on seal, sest mina ja minusugused inimesed minu kohalikus liidus on andnud ja ohverdanud, et toetada seda tööd.

Gary: Eelmisel nädalal helistas mulle üks liidu esimees, kes ütles: „Me tahame sponsoreerida kahte koguduste rajamise meeskonda 10/40 aknas.“ Ta ütles, et see on väga oluline. Kas te kujutate ette, milline mõju on selle liidu koguduseliikmetele? Nad hakkavad nende koguduste rajamise meeskondade vastu huvi tundma. Nad hakkavad kuulama aruandeid. Nad kuulevad lugusid. Nad kuulevad raskustest. Kas te kujutate ette, kuidas nende huvi misjoni vastu kasvab, kui nad näevad oma toetuse otsest mõju?

Sam: On üks müüt, väga surmav müüt. Ma nimetan seda kohalikuks fookuseks. Idee on, et kui ma kogudusejuhina võtan vastu julge otsuse investeerida misjonisse väljaspool oma kohalikku territooriumi, siis liikmed ja valijad ärrituvad, öeldes: „Sa ei tohiks seda teha. Meie ressursid on meie jaoks. Meie koolid on hädas. Meie kirikud on hädas. Ja te võtate meie piiratud ressursid ja saadate need mujale?“ Aga ma usun, et see on müüt, Gary. Sest minu kogemuse kohaselt unistab keskmine seitsmenda päeva adventist misjonitöö lõpetamisest. Nende nägemus ei ole seotud ainult kohalike vajadustega. Nad tahavad viia evangeeliumi kõikjale. Kõik tõendid näitavad, et kui juhid teevad selle ususammu ja investeerivad misjonisse väljaspool oma territooriumi, toetavad liikmed neid. Kas ka sina näed seda?

Gary: Ma näen just täpselt seda. Tegelikult näen ma vastupidist – kui kogudused keskenduvad väljapoole, kogevad nad ise kasvu ja õnnistust.

David: Ellen White rääkis misjoni reflektiivsest mõjust. Mida see tähendab? Ta kirjutas, et „kodumisjoni õitseng sõltub suuresti kaugetes riikides tehtud töö reflektiivsest mõjust“. Teisisõnu, kui me keskendume pigem väljapoole kui sissepoole, siis me kasvame. Ainult iseendale keskendumine on tegelikult isekus. Aga kui me õnnistame teisi, siis õnnistame ka iseennast.

Gary: See on kristlik aluspõhimõte: kui sa õnnistad, siis sind õnnistatakse.

David: Ja ajalugu tõestab seda. 1900. aastate alguses uskusid mõned juhid Põhja-Ameerikas, et neil on piisavalt ressursse, et keskenduda kas kohalikule või välismisjonile, aga mitte mõlemale. Nad arvasid: „Meil on piiratud vahendid. Me ei saa endale lubada raha saatmist välismaale.“ Aga mis tegelikult juhtus? Kui te vaatate koguduse ajalugu pärast seda perioodi, siis näete, et mida rohkem raha andsid põhja-ameeriklased ülemaailmsele misjonile, seda rohkem raha oli neil ka kohalikuks misjoniks. Seega oli Ellen White’il õigus ja kahtlejatel mitte. Neil oli piisavalt ressursse, et teha mõlemat, sest kui nad investeerisid ülemaailmsesse misjonisse, õitses ka kohalik töö.

Sam: See on põnev, kuidas Jumala matemaatika erineb meie omast, kas pole? Mõnikord mõtleme asju üle.

David: Aga nagu sa ütlesid, usun, et koguduseliikmed vaimustuvad, kui nad näevad, et nende kohalik liit võtab vastutuse välismisjoni eest. Muidugi, alati leidub ka vastalisi, aga enamik inimesi toetab seda ja tegelikult kasvab nende entusiasm ka kohaliku misjoni suhtes. Nii et kui liidud ja unioonid võtavad vastutuse konkreetsete misjoniprojektide eest – olgu selleks siis koguduste rajamise meeskonnad või misjonäride saatmine –, on sellest suur kasu.

Sam: Kui mõni juht kuulab, siis soovitan järgmist: alustage palvega. Kui te ei ole veel valmis ressursse eraldama, alustage lihtsalt palvega. Külastage misjoniterritooriumi, mille Jumal teie südamele paneb. Kutsuge oma liidu või uniooni liikmeid üles, et nad hakkaksid selle territooriumi eest palvetama. See on kõik - lihtsalt palvetage. Palvetage paar kuud ja vaadake, mida Jumal teeb. Sest kas pole mitte tõsi, et iga edukas misjonitöö algab palvega? Misjon on üleloomulik protsess. On oluline meeles pidada, et misjon ei ole ainult strateegia. See on üleloomulik protsess. Gary, me mõlemad oleme pärit kommunikatsiooni- ja turundusalasest taustast. Meil on lihtne mõelda: kui meil on vaid õiged strateegiad, õige meedia, õiged kampaaniad, siis misjon õnnestub. Kuid tegelikult on misjon vaimne võitlus. Iga kord, kui keegi otsustab anda oma elu Kristusele, on see üleloomulik sündmus. Ja seepärast hõlmab misjon alati vaimulikku võitlust. Mul ei ole kunagi olnud au ristida kedagi, ilma et ma oleksin enne nende eest mingi vaimse võitluse läbi teinud. Mõte, et me saame lihtsalt luua digitaalse vahendi, mis viib inimesed maagiliselt ristimisele, on ebareaalne. Jah, digitaalne teavitustöö on oluline, kuid sellega peab kaasnema vaimulik pühendumine – nii nende inimeste poolt, kes jagavad sõnumit, kui ka nende poolt, kes seda vastu võtavad. Seepärast ongi palve võtmetähtsusega.

David: Aamen selle peale! Kuid tuleme tagasi Global Missioni juurde. Global Mission loodi spetsiaalselt koguduste rajamiseks, eks ole? Enne seda oli üks teine amet – misjoniteadlikkuse büroo. Mis see oli ja mida see tegi?

Gary: Hea küsimus. Kui te vaatate andmeid, siis näete, et annetused misjonile on vähenenud. Ehkki kogupanus on inflatsiooni ja liikmeskonna kasvu tõttu suurenenud, on misjoniannetuste osakaal kümnise kogusest oluliselt vähenenud. 2000. aastate alguses mõistsid kogudusejuhid, et midagi tuleb ette võtta. Nad pidid suurendama teadlikkust misjonist – mitte ainult ülemaailmsest misjonist, vaid ka kõigist teistest misjoniga seotud algatustest: haiglad, koolid, misjonärid, vabatahtlikud, ADRA, AWR, meediateenistused ja palju muud. Seega lõid nad 2004. aastal misjoniteadlikkuse büroo, mis on Global Missionist eraldiseisev üksus. Sel ajal töötasin ma Global Missioni kommunikatsioonijuhina, see keskendus koguduste rajamisele seni tundmatutes piirkondades. Siis, 2005. aastal, otsustasid nad mõlemad bürood ühe katuse alla koondada: selle nimeks sai Office of Adventist Mission. Tänapäeval on sel kaks peamist ülesannet: 1. ülemaailmne misjon – see jätkab strateegilise misjoni keskendumist koguduste rajamisele seni hõlmamata piirkondades; 2. misjoniteadlikkuse tõstmine – koguduseliikmete innustamine, et nad toetaksid ja osaleksid misjonis jutustamise ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu. See tähendab, et minu kommunikatsioonimeeskond teeb mõlemat: Global Missioni edendamine – koguduste rajamine kättesaamatute rahvastikurühmade seas ja teadlikkuse tõstmine kõigist teistest hämmastavatest asjadest, mis toimuvad kogu maailmas. Näiteks anname välja ajakirja Mission 360, mis hõlmab kõike alates ADRAst kuni AWRi ja meditsiinilise misjonitöö ning haridusalgatusteni ja seejuures on Global Mission alati esiplaanil. Me peame hoidma seda tasakaalu, sest me vajame ikka veel annetusi, et rahastada sadu koguduste rajamise projekte. Kui keegi küsib meilt raha kirikuhoone jaoks, siis ütleme: „Kirikuhooned on tore, aga meie fookus on koguduste rajamine.“ See on meie misjoni tuum.

David: Gary, aitäh tulemast! Et rohkem Adventist Missionist teada saada, külastage kodulehte adventistmission.org. Ja kui olete huvitatud misjonivõimalustest, külastage lehte vividfaith.com.