MARCEL GHIOALDA: Noorte ellu kaasatud olla on privileeg

Mai alguses said Tartu kirikus kokku noored, et koos Piiblit uurida ja toredasti aega veeta. Seekordse piiblikooli külaline oli Trans-Euroopa divisjoni uus noortejuht Marcel Ghioalda, kes intervjuus Tiina Rätsepsole rääkis enda noorusest ja tööst
noortega.

Kuna me soovime sind veidi tundma õppida, siis räägi palun, milline on sinu taust ja sinu lugu?
Ma olen sündinud Rumeenias, kasvasin seal ka üles. Rumeenias on väga tugev kogudus. Ma kasvasin üles umbes 400-liikmelises koguduses. See oli väga tugev ja loominguline kogudus. Seal toimus palju. Enamik minu sõpru käis muusikakoolis, nad laulsid või mängisid pilli, mina ei teinud seda. Mina käisin võimlemas. See tähendab, et igal hingamispäeval osalesid nad koorides ja orkestrites. Ja mina istusin kõrval, sest ma ei osanud poodiumil tagurpidi saltosid teha. Nii et ma tundsin end sellest vaatenurgast vaadatuna väga autsaiderina. Siiski oli meil koguduses üks hämmastav koorijuht, kes tõmbas mind kaasa ja ütles, et tule ja laula koos meiega. Kuigi ma ei lugenud nooti, kuna ma ei osanud, nõudis ta seda. Ja ma olin teismeline, väga-väga haavatavas eluetapis. Aga ta käis siiski peale, et tule laulma. Tänu temale jäin ma kirikusse. Ma jäin Jumala lähedale. Kõik muu, mis järgnes, juhtus sellepärast, et keegi nägi mind üksi istumas ja ütles, et tule kaasa. See on hämmastav.

Nii et tegelikult on sul loomulik talent laulmiseks?
Ma laulan. Ma varjun väga hästi kooris või kvartetis, ja mulle meeldib laulda, aga mitte soolot, vaid alati grupis.

Sa rääkisid meile eile, et sa põgenesid Rumeeniast ja ma olin imestunud. Ma mõtlesin, et mida sa sellega mõtled. Mis lugu siin peidus on?
Niisiis, 1989. aastal kukkus kommunistlik idablokk kokku. Kõik tahtsid vabadust ja mina põgenesin Rumeeniast. Ma olin siis otsustavas vanuses, 21, ja ma tahtsin vabadust. Tahtsin suuri unistusi. Poliitiline olukord muutus ja ma ei tundnud, et minu jaoks oleks seal piisavalt võimalusi.

Kas sa läksid mujale õppima?
Ei, ma läksin tööle. Olin lihtsalt tööline. Ma läksin Iisraeli.

Ja pärast seda Lõuna-Aafrikasse.
Ja pärast seda, jah, läksin Lõuna-Aafrikasse teoloogiat õppima. See oli kõige odavam USA kraadiõpe, mille suutsin leida.

Kas see oli adventkoguduse kool?
See oli Andrewsi ülikooli programm, mida viidi läbi Lõuna-Aafrikas asuvas satelliitülikoolis ja selle asemel, et maksta suurt raha, mida peaks maksma USAs, maksin ma vähem, kuid mul ei olnud ikkagi raha. Nii et töötasin kogu õpingute aja, et õppemaksu maksta.

Tuleme nüüd sellesse aega, mil sind valiti Trans-Euroopa divisjoni noortejuhiks.
Ma töötasin noortega juba siis, kui olin teismeline Rumeenias. Keegi tuli minu juurde ja ütles, et meie, koguduse juhatus, tahaksime, et sa oleksid noorema klassi piiblikooli õpetaja. Ja ma ütlesin, et te olete hull, te ei tunne mind, te ei tea, milliseid kohutavaid valikuid ma elus teinud olen. Ta ütles, et ei, ei, ei, me arvame, et sul on andeid ja sa pead seda tegema. Ma ütlesin, et ei, ma olen vale inimene, te ei tea, kes ma olen. Ta vastas mulle, et järgmisel laupäeval hommikul kell üheksa on see aeg, kui sa õpetad. Siis see inimene pöördus ümber ja läks ära ja mina hakkasin noortega töötama. Need olid nooremad teismelised, minust umbes viis aastat nooremad. Ma ei teadnud, mida teha. Niisiis, ma kogusin nad esimesel hingamispäeval kokku ja mõtlesin, et okei, mida me nüüd teeme? Aga ma arvan, et saan noorematega hästi läbi ja see oli hämmastav, et me suutsime koos materjali läbi töötada. Me õppisime koos Piiblit ja ma tegin hulle asju. Me käisime matkamas ja tegime igasuguseid toredaid asju koos. Nii et jah, ma hakkasin väga varakult noortega töötama.

Kui ma Iisraelis olin, lõin seal koori ja algatasin terve hulga teisi ettevõtmisi, sest seal oli palju inimesi ja neil oli vaja kedagi, kes juhiks. Siis läksin ma Lõuna-Aafrikasse ja laulsin seal neljas erinevas kollektiivis. Minu abikaasa Claudette on pärit Lõuna-Aafrikast, tema perekond, tegelikult meie mõlema perekonnad on väga külalislahked. Nii et meie kodud olid alati rahvast täis. Me kasvasime väga külalislahkete vanematega. Meie majas oli alati palju noori.

Teoloogiat õppides on kombeks, et sa lähed igal aastal erinevasse kogudusse, et saada erinevaid kogemusi. Esimesel aastal määrati mind kogudusse, kus käisid Claudette ja tema vanemad. Just sel aastal lahkus nende noortejuht ja nad ütlesid, et sina oled uus noortejuht. Ma ütlesin, et okei, geniaalne. Siis palusin teoloogiateaduskonnalt, et nad ei viiks mind teistesse kogudustesse, vaid jätaksid mind sinna, sest noored vajavad pühendumist. Neil ei ole vaja lennata natuke siia ja siis sinna. Noortele meeldib teada, et neil on turvaline, nad tahavad luua suhteid ja kasvatada suhteid. Nii et ma olin selles koguduses vist neli või viis aastat. Mulle meeldis seal. Siis kolisime Claudette’iga Šotimaale. Olin seal kaks aastat pärast praktikant.

Nii juhtuski, et Šoti noortejuht lahkus just nende kahe aasta lõppedes, nii et nad ütlesid: meil on idee, sina oled järgmine noortejuht. Nii et ma olin 12–13 aastat Šoti noortejuht ja pärast seda kolisime Newbold kolledžisse, kus ma olin vanempastor. Seal on palju igas vanuses lapsi ja noori, nii et mul oli jällegi kokkupuude noortega.

Eelmisel aastal, kui TEDi noortejuht, hämmastav noormees Dejan Austraaliasse läks, pidid nad poole aasta pärast paluma sellele tööle kellegi teise. Divisjonis kratsiti kukalt ja mõeldi: kui halb see ikka võib olla, küsime Marcelilt.

Nii palju kogemust – see on hämmastav. Sa oled kogu selle teekonna ajal olnud justkui Vaimuga täidetud.
Aga selles ongi asi. Ma leian, et Jumal töötab koos sinu kirega, mitte selle kire vastu. Jumal teab, kes sa oled. Ta teab ja Ta valmistab sind ette plaanideks, mida Ta sinu heaks teeb, ja mitte ainult nendeks plaanideks, mis Tal on sinu jaoks homme, vaid palju pikemalt. Ma toon ühe näite. Kui ma õppisin, see oli 1990ndatel, tegutsesid suured jutlustajad: Dwight Nelson, Doug Batchelor, Mark Finley – need olid meganimed adventismis, eks ole? Ja nad tegid hämmastavat tööd. Aga mina ei olnud selline. Me palvetasime Claudette’iga: Jumal, meie ei ole sellised, aga me ei tahagi olla sellised, kui see on Sinule vastuvõetav. Me ütlesime, et kui see on Sulle vastuvõetav, siis me ei taha olla just samasugused, aga me tahame olla vot sellised. Seega, me ütlesime Jumalale, et tee meist astmelauad, et kui keegi kaotab tasakaalu, siis vii meid temaga kokku ja las ta astub minule ja liigub edasi sinna, kuhu Sa tahad, et ta läheks. Kui keegi on ebakindel, vii mind tema ellu, too tema meie ellu ja tee meist hüppekivid. Claudette’il ja minul on hämmastavaid lugusid sellest eesõigusest, kuidas me oleme teiste inimeste ellu kaasatud. Mulle tundub, et see oli meie teenistus. Jumal ehitab selle peale, kes meie oleme.

Kas on midagi, mida oled õppinud just noortega töötades?
Noored inimesed on fenomenaalsed. Noored on hämmastavad. Neis on nii palju elu ja nii palju janu elu ja suhete ja Jumala järele, mida vanematel inimestel ei pruugi enam olla. Noortega töötamine on väga virgutav. Noorte ellu kaasatud olla on privileeg. Asi pole ainult selles, et nad on loomingulised. Nad ise lihtsalt ei tea seda. Minu üks suuri missioone on see, et noored inimesed unistaksid ja mõtleksid vabalt ning teaksid, et Jumal julgustab seda ja kogudus peaks seda julgustama.

Minu hirm on see, kui meie noored ei kasuta oma kujutlusvõimet ja näiteks kui paluda noorel kujundada jumalateenistus, siis ta teeb selle täpselt samamoodi nagu tema vanemad. Siis ma mõtlen, et mis siin toimub. Mõelge suurelt! Jumal lõi teid ja andis teile uue ajastu, uue poliitilise olukorra, majandusliku olukorra. Maailm on teistsugune kui see, milles vanemad elasid ja üles kasvasid. Niisiis, minu ülesanne on lihtsalt teie tiibadelt tolm maha pühkida ja õpetada teid või aidata teil oma tiivad välja sirutada ja lennata sinna, kuhu Jumal viib. Sest ma usun, et Jumalal on meie noorte jaoks hämmastavad plaanid. Me peame selle lihtsalt vallandama. Me peame ühendama noored inimesed Jumalaga ja siis seisma ja imestama. Noored on justkui häbelikud ja vaiksed, aga kui Jumal nende ellu astub, siis on see hämmastav. Nad on valgustatud. Ja ma pean täiskasvanutele ütlema, et minge eest ära. See on hämmastav.

Mis on olnud üks suurimaid väljakutseid sinu töös? Kas selleks võib olla mõni olukord või midagi muud ja kuidas sa sellest üle said?
Kõige loomulikum vastus sellele on, et suurim takistus olen mina. Jah, ma olen. Me inimestena kipume vaatama iseendale ja paneme kuidagi elu keskmesse enda, mitte Jumala ja teised inimesed. Kui ma õpin Jumalat usaldama ja kui ma õpin tõstma oma silmi üles ja lasen Jumalal olla Jumal, siis on võimas vaadata, mis toimuma hakkab. Probleeme on alati. Kõikjal, kus on inimesed, on ka probleemid. See ei ole tänapäeval midagi ainulaadset, mida Vana Testamendi või Uue Testamendi inimesed ei kogenud, okei? Probleemid on alati olemas, kuid igaüks saab nendega erinevalt hakkama. Suurim probleem olen mina ise, kui ma seisan enda teel. Kui meil on sõbrad ja perekond ning hämmastavad noored, kes on osa meie elust, kes võivad sulle lihtsalt seljale patsutada ja öelda, et kuule, tule enda teelt välja ja unista koos meiega. Oh, kui see juhtub, siis ma tunnen need märgid ära ja ütlen endale: Marcel, lõpeta. Lihtsalt lõdvestu natuke.

Nii hämmastav on sind kuulata. Ma võiksin su lugusid ja kõike muud tundide kaupa kuulata. Aga tuleme praegu selle aasta juurde. Millised on projektid, mille kallal praegu töötad ja kas sul on mingeid konkreetseid eesmärke?
Trans-Euroopa divisjoni noortejuhi ülesanne on toetada tööd, mida liidud teevad, nii et see ei ole niivõrd seotud minuga ja sellega, mida mina tahan teha. Asi on selles, mida liidu noortejuht teeb ja millised on tema prioriteedid ja kuidas me saame neid toetada ja aidata. Ja kuidas saame aidata noori. Minu kohustus ei ole seega arvata, et minu ülesanne on teha nende tööd, vaid aidata neil mõelda, aidata neil areneda, aidata neil täita oma prioriteete, mis neil erinevates riikides on.

Meil on divisjonis kokku 22 riiki. Minu ülesanne ei ole teha tööd üheski neist, vaid toetada nende tööd. Osa minu tööst on näiteks see, et külastan eri riike, kui mind vajatakse, kui mind kutsutakse, et noortega rääkida. Mul oli väga suur au käia eelmise aasta novembris Soomes ja sel aastal Lätis. Ja nüüd Eestis, mai lõpus lähen Taani. Juunis lähen Ungarisse. (Intervjuu on tehtud mai alguses Tartus noorte piiblikoolis, toim.) Pärast seda on Poolas perelaager ja siis lähen Horvaatiasse. Ja ma arvan, et lähen nädalavahetuseks Norrasse. Ma arvan, et lähen ka Serbiasse sel aastal. See on osa minu tööst. See on põnev töö.

Peale selle on osa minu ülesannetest toetada Newboldi kolledži üheaastast misjoniprogrammi. Divisjon aitab leida õpilastele praktikakohti, teeme selles osas väga head koostööd. Samuti käivitame uuesti ühe programmi, mida tehti juba ammu enne minu aega. Selle nimi on Relay: erinevates liitudes kogunevad noored kolme aasta jooksul ühes linnas. Hommikuti on õppetöö, pärastlõunal ja õhtul lähevad noored välja ja täidavad selle konkreetse linna inimeste vajadusi. Nii et me tegutseme ühes kogukonnas ja teeme seda igas riigis kolme aasta jooksul. See programm algab uuesti sel aastal. Ma seisan suuremate inimeste õlgadel, kes seda varem tegid, sest see on nii populaarne ja meil on täna palju noortejuhte, kes omal ajal selles programmis osalesid.

Ma ise olen osalenud sarnases programmis. See oli peaaegu kaks aastat tagasi ja me käisime Bosnias ja Hertsegoviinas. Samuti on osa minu vastutusest TEDi noortekongressi korraldamine. Iga nelja aasta tagant kogunevad noored kogu Euroopast, Euroopa divisjonid (Inter-Euroopa divisjon ja Trans-Euroopa divisjon, toim) teevad selle noortekongressi korraldamisel koostööd. Meil on see tulemas 2026. aastal.

Kas see tuleb Itaalias või Hispaanias?
See toimub Hispaanias. Alguses pidi noortekongress olema Itaalias, aga see ei olnud võimalik, sest keegi ei suuda nii palju raha maksta. Seetõttu pidime kongressi viima riiki, kus me oleme võimelised tasusid maksma. Seitse–kaheksa aastat tagasi oli noortekongress samuti Hispaanias.

Lisaks neile kohustustele vaatame, mida saame teha, et julgustada adventistlikke üliõpilasi, kes õpivad ilmalikes ülikoolides – valdav enamus meie üliõpilastest kuulub sellesse kategooriasse. Praegu on küsimus, kas saame alustada mõnes ilmalikus ülikoolis üliõpilaste teenistusega. See võib võtta väikegrupi vormi, aga ka jumalateenistuse või koguduse rajamise vormi. Ma püüan leida noori üliõpilasi, kes on huvitatud tegema midagi ülikoolide kontekstis, ja uurin, mida me saame teha, et nad saaksid teha väga head tööd. Inter-Euroopa divisjon korraldab oktoobri alguses üliõpilastele konverentsi, mille nimi on Amicus. Olen palunud kõigil asjasse puutuvatel inimestel sinna tulla ja tuua kaasa üliõpilasi, kes tahaksid sellest rohkem teada saada ja sellesse teenistusse kaasatud olla.

Nüüd võibolla midagi isiklikku. Kuidas näivad tavaliselt välja sinu hingamispäevad?
Kui ma olen kodust ära, siis olen tavaliselt hõivatud. See sõltub tõesti üritusest ja riigist ja sellest, mida me teeme. Seega, kui ma olen ära, siis on palju jutlustamist või õpetamist. Kui ma olen kodus, siis on mul piiblitund, mida ma juhin, sest pean olema kaasatud. Ma ei saa lihtsalt, käed rüpes, istuda. Me käime jumalateenistusel Newboldi kirikus. Pärastlõunal oleme tavaliselt inimestega koos. Meile meeldib inimestega suhelda. Nad tulevad meile külla, meie läheme nende juurde ja nii edasi. Ja pühapäeval on 100% maja parandamine või perega koos olemine – see on praktiline abikaasaks ja isaks olemine, perega koos olemine.