Jumal meiega? Teekond Egiptusest Kaananisse

Kas Jumal on meiega? Veel enam, kas Ta on tegev ka minu elus? Selleks et Jumala tegutsemise mustreid ja tema plaani inimeste heaks pisut enam mõista, kutsun ma sind mõtteteekonnale kaugete sajandite taha. Usun, et selles teekonnas Egiptusest Kaananisse on mõndagi, mis paneb sind äratundvalt noogutama: jah, mul on olnud samamoodi!

Sa oled üks Egiptuse orjadest. Üks neist, kelle juured on Gooseni maakonnas. Muigamisi võiks nimetada Gooseni orje siniverelisteks orjadeks, sest üks kunagistest Egiptuse valitsejatest, Joosep nimi, on teie esivanemate hulgas ja tema hauakambergi seisab uhkena teiste seas. Sinu sinivereline pärand sisaldab pärimusi iidsest esivanemate Jumalast, kes on üle kõigi egiptuse jumalate. Ometi ei väära su kuulsusrikas päritolu tõsiasja, et sa oled ori ja pead igapäevaselt vaaraole teatud hulga telliskive tegema.

Põlvnemine usklikest vanematest on suur õnnistus, eriti vanemate ja vanavanemate palvete tõttu, aga siiski ei maksa seda üle tähtsustada. Lapseea perekonnast saab küll kaasa võtta tavad ja teadmised, mis toetavad koos Jumalaga elamist, aga samuti võib juhtuda, et sealt saab kaasa ka midagi, mis ei ava Jumala olemust ja iseloomu õigesti. Igal juhul viib kõikide inimeste sugupuu Jumalani – kõik on Jumala loodud! Samal ajal on inimsugu tervikuna oma kõrge seisuse minetanud ja neist on saanud patu orjad. Jumalat ei märgata ega mäletata.

Ühel päeval ilmub rahva ette kaks meest, Mooses ja Aaron. Nad räägivad häid sõnumeid sellest, et Jumal on ühega neist kohtunud ja tundnud muret teie orjapõlve pärast. Sa saad aru, et Jumalal on plaan sind orjusest vabastada, ja sa usud seda, sest sa näed imesid. Need imed on enam-vähem esimene kord, kui sa mõistad, et Jumal võib teha mida iganes: kepi maoks ja tagasi, käe pidalitõbiseks ja tagasi, ning vee vereks. Sinu sees ärkab usaldus sellise Jumala vastu ja koos teistega heidad sa spontaanselt silmili maha, et Jumalat kummardada.

Väikesed üleloomulikud asjad, mida on raske juhuseks liigitada, on pannud palju inimesi mõtlema selle üle, et kuskil on keegi, kes näeb ja hoolib. Veel enam, Jumal pole jätnud inimesi üksi üleloomulikku maailma mõtestama, vaid Ta on andnud endast ilmutuse, mida me tunneme Piiblina. Selles on kirjas Jumala plaan inimeste vabastamiseks. Piibli sõnum koos väikeste kinnitustega igapäevaelus toob esile usu ja valmisoleku Jumalat usaldada.

Selsamal hommikul lähed sa lauluviisi vilistades oma töö juurde. Sa tead, et sul on olemas vägev Kaitsja, kellel on sinuga head plaanid. Mooses ja Aaron lubasid minna vaarao juurde rahvast vabaks küsima… Jääb ainult üle sõnumeid oodata ja varsti need kohal ongi. Vastupidiselt loodetule ei ole see vabaduse sõnum, vaid kui varem polnud telliskivitegijatel materjali pärast muretseda – neile toodi õled ette –, siis nüüdsest peab igaüks oma õled ise korjama, kusjuures telliskivide päevanormi ei vähendata. Norm jääb täitmata nii sellel kui järgmisel päeval ja kuna sind on määratud oma üksuse eest vastutavaks, saad sa päriselt füüsiliselt peksa. Sa lähed koos teiste kaaskannatajatega vaarao juurde õigust otsima, aga see on asjata. Mooses ja Aaron on teile kaasa elanud ja küsivad, kuidas teil läks. Sel hetkel saab pettumus võimust ja süüdistavad sõnad voolavad üle su huulte. Sa ei tea, mida arvata Jumalast, kuid Mooses ja Aaron on küll vaid hädavaresed! Jumal mõistku kohut ja karistagu!

Taolised olukorrad, kus Jumal justkui eemaldub ja laseb igasugustel probleemidel võimust võtta, on need, mis toovad küsimärgi fraasi „Jumal meiega“ järele. Teekonnal Egiptusest Kaananisse juhtus seda ikka ja jälle. Kui juba jõuti küsimuseni, kas Jumal on meiega, polnud kaugel küsimus: miks Jumal ei ole meiega? Taolised küsimused on enamasti emotsionaalselt laetud ja süüdistavad ning suunatud rahva/koguduse juhtide vastu, mitte niivõrd isegi Jumala enda vastu. Piibel nimetab sellist käitumist nurisemiseks.

Ka vastsed juhid ise, Mooses ja Aaron, on segaduses. Moosese palve Jumala poole kõlab: „Issand, mispärast sa oled sellele rahvale kurja teinud? Milleks sa siis mind oled läkitanud? Alates sellest, kui ma tulin vaarao juurde sinu nimel rääkima, on ta sellele rahvale kurja teinud ja sina ei ole oma rahvast tõesti mitte päästnud!“

Väljendit „hinge pime öö“ on käsitletud erinevalt, kuid ühine joon on neil see, et inimene kogeb oma elus kriise, kus tal pind jalge alt kaob, ning ta peab lammutama kogu oma endise maailmanägemise süsteemi, enne kui saab hakata vaikselt ehitama uut. See periood on piinavalt valus, seda on võrreldud enesele suremisega või „ego“ surmaga. Hirmus raske on seista siis ka selle inimese kõrval, kes sellest protsessist läbi läheb. Ükski lohutussõna ei tundu siis kohane. Ometi kinnitab Piibel, et ka selles olukorras on Jumal meiega: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.“ (Ps 23:4; vt ka Psalm 88)

Järgnevad päevad ja nädalad on sinu jaoks kohutavad. Hirm repressioonide ees. Tohutu töökoormus. Ja siis tuleb jälle Mooses ja räägib sinu rahva minevikust, Jumala lepingust ja orjusest vabastamisest. Mida iganes, rääkigu! Kui ta ise sellesse usub, lasku aga käia! Tegelikult üht-teist hakkabki juhtuma, mis tavapärase töörutiini sassi lööb. Ükski neist asjadest ei ole meeldiv, aga vähemalt on egiptlastel nende jamadega nii palju tegemist, et nad ei jaksa orjade survestamisega enam tegeleda. Ühel päeval annab Mooses korralduse võtta enda juurde armas talleke, hoolitseda mõni päev tema eest ja seejärel ta tappa ning määrida ukseava piitjalad ja pealispuu tema verega. Jumala lubadus on, et kes iganes talle vere taha varjub, on hävitusingli eest kaitstud. Sellega oli tõsi taga, tol ööl surid kõik esmasündinud, keda talle veri polnud varjanud.

Sümbol talle vere kaitsvast väest oli esimesele inimpaarile tuttav juba Eedeni aiast. Kui seadus nõudis üleastumise tõttu nende surma, astus vahele Jumal, kes ohverdas nende eest talle. See oli märgiks Jumala heast tahtest nende eest ise karistus kanda. Palju aastaid hiljem sai see tõeks Jeesuse isikus, keda Ristija Johannes nimetaski prohvetlikult Jumala Talleks. Jeesuse ristisurm oli ja on kõige võimsam tõend Jumala soovist taastada inimkonnaga kõige lähedasemad suhted, ja seda igaveseks. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Jh 3:16)

Kui kiiresti võivad asjaolud pöörduda! Vaarao mitte ainult ei luba orjarahval minna, vaid ta otse ajab nad minema. Vaarao käsk tuleb öösel ja seejärel hakkab minekuga väga kiire. Hea oli, et naised olid varem egiptlastelt palunud endale hõbe- ja kuldriistu ning riideid. Nüüd ajad sa oma karja kokku ja seod leivaküna koos hapnemata taignaga üle õla. Kogu pere valmis seadmine on väljakutse, aga sa saad sellega hakkama! Tohutu rahvas on valmis! Selsamal ööl minnakse: nii „siniverelised“ kui segarahvas. Jumala ligiolu on nähtav: ei lahku pilvesammas päeval ega tulesammas öösel rahva eest.

On aegu, mida on hea meenutada. Ülevad hetked, mil Jumal on tuntavalt lähedal! Suur rahvahulk on kogunenud ühise eesmärgi nimel! Lihtne ja arusaadav on järgneda Jumala juhtimisele. Pealegi, kõik teised lähevad samas suunas! Need meenutused pärinevad tihti kaunist noorusajast, kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem. Hea, kui need kaunid pildid hoiavad kogu teekonna koos Jumalaga helgena kogu elu jooksul!

Üllatus järgneb üllatusele. Sa küpsetad hapnemata taignast leivakesi ja naudid oma vabaduse esmaseid õisi, kui kuuled kaugusest müra, mille eksimatult ära tunned. See on vaarao sõjavägi! Lisaks Jumala ligiolu sambale, mis rahulikult laagri kohal kõrgub, tõuseb kõrbest teinegi sammas, mille tolmu on üles keerutanud vaarao hobuste kabjad ja sõjavankrite rattad. Hukatus läheneb, aga sinu sammas ei liigu. Kas polnud just pilvesammas see, mis juhtis rahva mereäärsesse tupikusse, kust põgeneda pole võimalik? Kas Jumalal on ükskõik? Sa kuuled hala ja nuttu, palveid, mida saadetakse Jumala poole. On hääli, mis teevad Moosesele etteheiteid: „Eks see just olegi, mis me rääkisime sulle Egiptuses, öeldes: Jäta meid rahule, et võiksime teenida egiptlasi!“

Üks põhjusi, miks me Jumala kätt oma elus ei näe, on see, et meil on oma ettekujutus sellest, kuidas Jumala tegutsemine peaks välja nägema. Kui aga Jumal juhib asju teisiti, ei tunne me teda ära. Me kaotame silmist Jumala ja kinnitame selle asemel oma pilgud inimestele. Tihti võtame neid kritiseerida oma tagantjäreletarkuse põhjal, kuigi järgmine samm võib tõestada, et oleme ise sügavalt eksinud.

Lõpuks ometi liigub Jumala ingel pilvesambas leeri taha ja tõkestab sõjaväe tee laagris oleva rahva juurde. Peagi jõuab öö ja seesama sammas on sinu poolele valguseks, aga tagaajajatele pimeduseks. Sa näed, et Mooses on sirutanud oma käe välja mere kohale ja tugev tuul ajab merevee kahte lehte. Sa hõõrud imestusest silmi: keset merd on kuiv rada, mida mööda hakkavad astuma mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, kitse- ja lambakarjad. Ka sina lähed ja lähed, kuni jõuad lahe teisele kaldale. Kogu vaarao sõjavägi aga lõpetab lainetes. Sa oled vaba! Sa oled pääsenud!

Selliseid pääsemise imesid ei juhtu just iga päev. Need on sellised lood, mida ikka ja jälle räägitakse, ja neid on taas ja taas huvitav kuulata. Neid lugusid korratakse põlvkondigi hiljem. Nendes vägevates lugudes on Jumal nii lähedal! Ei tasu siiski unustada, et iga inimese päästmise lugu on sama vägev! Ja oma ristimise lugu tasub alati meeles pidada!

Teekond Kaananisse on olnud sulle pikk, eriti kui su nimi on kas Kaaleb või Joosua. Sa oled näinud seda, et Jumala ligioluga võib harjuda ja seda võib liiga tavaliseks pidama hakata. Sa oled näinud, et Jumala läheduses, nii uskumatu kui see ka pole, vahel tülitsetakse ja peetakse võimuvõitlust. Tule- ja pilvesamba all meisterdati isegi uus jumal – kuldvasikas. Probleeme tekitasid janu ja ühekülgne toit ja hirm Kaananimaale sisenemise ees. Lõpuks aga täitis Jumal oma tõotused ja tegi seda, mis tundus igale inimlikule silmale võimatu. Kõrberännak jõudis eduka lõpuni.

Ma olen märganud, et Jumala lähedust seostatakse enamasti vaid vägevate imede, täppisjuhtimise, edukuse, rahu ja rõõmu ning turvatundega. Võimalik on aga ka tunnetada Jumala kohalolu distsiplineeriva pilguna või hoopis segava tegurina ise olemisele ja ise tegemisele. Mida lähemalt tunnetada Püha Vaimu tööd, seda ohtlikum on sellele vastu hakata. Mida lähemale Kaananisse sisenemisele, seda otsustavamalt tegutses Jumal mässu mahasurumisel ja oma rahva ühtsuse hoidmisel. Varsti on oodata maise kõrberännaku lõppu, varsti siseneme taevasesse Kaananisse! Olgem siis vastuvõtlikud Jumala juhtimisele ja lugupidavad üksteise suhtes! Olgem rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad palves (Rm 12:12)!