Kas Jumal on meiega ja mille järgi me võime ära tunda, et Ta meie elus tegev on? See küsimus on tõenäoliselt vaevanud paljusid. Kaasaegses postmodernses ühiskonnas võib igal inimesel olla oma vaade elule ja asjadele, mis meid ümbritsevad.
Maailmavaade on arusaam ja suhtumine, mis määratleb, kuidas inimene näeb, mõistab ja tõlgendab maailma enda ümber. See hõlmab uskumusi, väärtusi, ideid ja tõekspidamisi, mis kujundavad meie arvamust elust, inimkonnast ja universumist. Samuti on võimalik öelda ka nii, et maailmavaade on eelduste kogum (eeldused, mis võivad olla tõesed, osaliselt tõesed või täielikult valed), mis meil teadlikult või alateadlikult, järjekindlalt või ebajärjekindlalt maailmakohta on.
Maailmavaade on arusaam ja suhtumine, mis määratleb, kuidas inimene näeb, mõistab ja tõlgendab maailma enda ümber.
Ma arvan, et igaüks meist on mingil hetkel jõudnud arusaamisele, et universumis on midagi olemas. James W. Sire kirjutab: „Teisisõnu, kõik maailmavaated eeldavad, et universumis on pigem midagi kui mitte midagi. See oletus on nii primaarne, et enamik meist isegi ei tea, et me seda eeldame. Peame seda liiga ilmseks, et mainida. Muidugi on seal midagi!” Samas on olemas ka teine lähenemine, mis eitab Jumala olemasolu. Näiteks, sama autor kirjutab raamatus The Universe Next Door: „Nii modernism kui ka postmodernism toetuvad kahele põhimõistele: 1) et kosmos on kõik, mis olemas on – ühtegi Jumalat pole olemas; ja 2) inimmõistuse autonoomia. Viimane tuleneb esimesest väitest. Kui Jumalat ei ole, siis on inimolevused – mis iganes nad ka poleks – ainsad isikud kosmoses, ainult neil on ratsionaalne mõistus. Seetõttu oleme omaette.”
Selles artiklis käsitlen ma kristliku maailmavaadet, mis on üles ehitatud arusaamisele, et Jumal on olemas. Siinjuures on oluline mainida, et kui me ütleme, et Jumal on olemas, siis me ei räägi ainult sõnast jumal või jumalast idee tasandil. Me räägime õigest suhtest elava Jumalaga, kes on olemas ja kes on tegev ning kelle õigest mõistmisest oleneb meie igavene saatus. Apostel Paulus, olles Ateenas, „ärritus vaimus, nähes linna ebajumalakujusid täis olevat”, ning hiljem, kui ta kuulutas neile evangeeliumi Jeesusest ja kui ta oli toodud Areopaagi, alustas ta oma kõnet sõnadega: „Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud, sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: „Tundmatule Jumalale.” Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile.” (Ap 17:23) Seejärel kirjeldas Paulus Jumalat kui Loojat, lõpetades sõnadega: „…et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.“” (s 27)
Pauluse üleskutse, et „nad otsiksid Jumalat“ ja et „tema ei ole kaugel ühestki meist“ on tegelikult võimas meeldetuletus, et Jumal on lähedal ja leitav. Ta suhtleb oma loodud olenditega sõna ehk erilise ilmutuse kaudu. Kohe pärast seda, kui Teda meile Pühakirjas esimest korda tutvustatakse, kuuleme Tema häält vabalt väljendamas end läbi öeldud sõna. Jumala kõne paljastab Tema sisemised mõtted, plaanid, hoiakud, tunded ja emotsioonid. Jumal lõi inimesed oma näo järgi ja andis neile võime rääkida ja seega olla kaasatud dialoogi Temaga. Jumal, kes räägib meiega, on sotsiaalne, Ta on Looja, kes tahab, et Teda tuntakse. Pühakirja kaudu murrab Jumal läbi meie vaimse, vaimuliku ja surelikkusest tingitud piiratuse, ilmutades oma igatsust meid päästa.
Pauluse üleskutse, et „nad otsiksid Jumalat“ on võimas meeldetuletus, et
Jumal on lähedal ja leitav.
Piibel, Jumala Sõna, kirjeldab meile esimese inimpaari valikut, mis tõi endaga kaasa needuse ja lahutas inimese Jumalast. Teoloogid on selle kokku võtnud nii: oleme võõrandunud Jumalast, teistest, loodusest ja isegi iseendast. See on langenud inimkonna olemus. Seetõttu „on meie süda rahutu, kuni nad leiab rahu Jumalas,“ kirjutas Augustinus. Pascal ütles: „Iga inimese südames on jumalakujuline vaakum.” Seega, vajadus otsida Jumalat on loomulik osa meie elust ja et paremini Temaga suhestuda, peaksime vastama küsimustele, kes või mis olen mina ning kes on Jumal.
Jumala kõne paljastab Tema sisemised mõtted, plaanid, hoiakud, tunded ja
emotsioonid.
Töötanud aastaid pastorina, olen mitmeid kordi kuulnud küsimust: „Mis on selle inimkonna eesmärk?” Tegelikult ei ole tänapäeva inimene sellele küsimusele rahuldavat vastust leidnud. Matteuse evangeeliumis vastab Jeesus seadusetundja küsimusele, milline käsk on Seaduses suurim nii: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk.” (Mt 22:37) See esimene ja suurim käsk väljendabki inimese eesmärki ja individuaalselt ka minu eesmärki. Kui ma kuulen seda esimest käsku – armastada Jumalat – teades, kes mina olen, kannab see endas elu ja tõe terviklikku kontseptsiooni. Inimene saab armastada Jumalat ainult siis, kui on olemas Jumal, kes on Isik ja kelle kohta inimesel on teadmisi. Veelgi enam, see käsk räägib meile midagi väga põhjapanevat ka meie endi kohta. Jumal on sellise loomuga, et Teda saab armastada, ja mina olen samuti sellise loomusega, et ma suudan armastada.
Apostel Paulusel oli tavaks lõpetada oma kirjad sarnaste sõnadega „Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!“ (2Kr 13:13). See lause väljendab lähedast, isiklikku suhet Jumalaga. Seda suhet otsitakse ka meie ühiskonnas, sest Jumal ei ole kaugel ühestki meist, Teda on võimalik leida. Kui me sellest aru saame, mõistame ka elu mõtet. Siinjuures, apostel Paulus toob esile ühe olulise Jumala omaduse, mida meie mõistus ei suuda täielikult hoomata, sest Jumal pole mitte ainult isik, vaid ka Kolmainu Jumal. Meie usu kohaselt on üks Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim – kolme igavese Isiku ühendus. Jumala suurim armastus sai ilmsiks Tema ülima ilmutuse kaudu Jeesuses Kristuses, Tema Pojas. Jeesuse kaudu võime tunda Isa, ja nagu apostel Johannes kirjutab: „Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime Teda, kes on Tõeline." (1Jh 5:20 NKJV)
Tõesti, vaatamata Jumala olemusele, kes on surematu, kõikvõimas, kõiketeadja, üle kõige ja alati kohal viibiv, lõpmatu ja inimlikult hoomamatu, on Ta siiski tuntud oma eneseilmutuse kaudu. Ta esitas ennast Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen.” Ta on ainus, kes on täielikult iseseisev. Keegi teine universumis ei ole Temaga selles mõttes võrreldav. Samas, seesama Jumal saab olla meie isiklik Jumal, kes on meie moodi, või täpsemalt öeldes, meie oleme loodud Tema näo järgi. Kui me võtame Kristuse vastu oma Päästjaks tõelises piibellikus tähenduses, taastub meie isiklik suhe Jumalaga. Isiklik suhe Jumalaga – see on kõige imelisem, mis saab olla, ja see ei ole ainult tulevikus taevas, vaid on praegu praktiliselt reaalne. Vastupidiselt postmodernistlikule suhtumisele saab kristlane öelda: ma tean, kes ma olen; ja ma tunnen Jumalat. Mina räägin ja Tema kuuleb. Mind ei ümbritse pelgalt mass ega ainult energiaosakesed, vaid Tema on seal. Kui ma olen Kristuse oma Päästjaks vastu võtnud, saab inimese suhe Jumalaga olla minu jaoks reaalsus. Jumal ei ole ainult seal kuskil, Ta on isiklikult kohalolev ja me saame Temaga isiklikult suhelda. Jumala tundmine tähendab, nagu me tunneksime oma venda või isa. Johannes kirjutas: „Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Jh 17:3)
Imeline on ka see, et üks Jeesuse nimedest oli Immaanuel ehk Jumal meiega, mis peegeldab Tema jumalik-inimlikku olemust ja illustreerib tõde, et Jumal samastab end inimkonnaga. Teoloog F. D. Nichol kirjutab: „Meie teabe kohaselt ei ole keegi kunagi Jeesust Immaanueliks nimetanud; see ei olnud lapse nimi samas mõttes nagu Jeesus. Matteus soovib kindlasti, et tema lugejad mõistaksid, et Immaanuel oli tema nimi selles mõttes, et kõik, mis selle nimega seondus, leidis tema kaudu täitumise. Heebrea nime tõlge rõhutab fakti, et Jeesuses tuli meie juurde mitte kellegi muu kui Jumalana. Ja selle evangeeliumi lõpus on lubadus, et Jeesus on oma rahvaga kuni ajastu lõpuni (28:20) – Jumal on tõesti meiega.”
See esimene ja suurim käsk väljendabki inimese eesmärki ja individuaalselt
ka minu eesmärki.
Niisiis, „Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud…” (Hb 1:1–2) Just Jeesuse Kristuse kaudu võime ära tunda, et Jumal on meie elus tegev. Samuti andis Jeesus meile Lohutaja, Püha Vaimu, kelle kohta Ta ütles: „Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud “Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees.” (Jh 14:17, 26) Täna juhib Püha Vaim meie tähelepanu Jumala suurimale armastuseannile, mida Ta pakub oma Pojas. Ta palub, et me ei eiraks Tema üleskutseid, vaid võtaksime vastu selle Ainsa Tee.
Kristlane saab öelda: ma tean, kes ma olen; ja ma tunnen Jumalat.
Kristuse lihasse tuleku lõppeesmärk – Jumal meiega – saab lõpliku täitumise taevas. „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning Tema asub nende juurde elama ning nemad saavad Tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.“ (Ilm 21:3) Siin on päästetuil eesõigus elada Isa ja Poja juures ning Jumalaga vahetult suhelda.
