Ühel septembri lõpu hingamispäeval külastasin oma ammuseid tuttavaid Pärnu adventkogudusest, Nadja ja Arnold Pulsti. Minu tutvus nendega sai alguse 1993. aastal, kui Pärnus toimus suur evangeelne üritus, mille tulemusena ühines kogudusega suur hulk rahvast. Olin sellel üritusel tõlgiks ja elasin oma kahe väikse lapsega üle kuu Nadja ja Arno kodus Karuselli tänaval. Nende külalislahkust ja südamlikkust meie suhtes meenutan tänaseni sooja südamega ning alati on rõõm neid armsaid inimesi kohata. Seekord ajendas neid külastama ka soov jagada sinuga, kallis lugeja, osakestki Arno paljudest kogemustest oma Taevase Isaga.
Kui ma olin väike, oli meil hobune Milla. See oli üks kange iseloomuga hobune. Kord oli Milla karjamaal, kett kaelas, keti otsas oli nagu tavaliselt pikk, 60-70 cm pikkune raud, mis suruti maasse, et hobust paigal hoida. Oli augustikuu ja õunapuuaias olid valminud punased tikrid, ema oli toas, õhuaken oli lahti, minu selja taga olid põõsad ja kraav, mina sõin seljaga hobuse poole käpukil maas tikreid, hobune vaatas mind eemalt. Äkki kuulsin seljataga mingit häält, vaatasin selja taha ja seal seisis hobune just minu taga tagumistel jalgadel püsti, valmis mind esimeste jalgadega maasse tallama. Jõudsin karjuda: „Ema, ema hobune tapab!“ Aga selleks ajaks, kui ema köögist välja jooksis, oli hobune sõtkunud mind kapjadega maa sisse. Ema jõudis minu juurde, korjas mind üles, pani mind kaevu juures oleva suure kivi peale, pesi mind puhtaks ja kuna ma ei hinganud, tõi ta kapist valge puhta voodilina, keeras mind sinna sisse ja viis kuuri alla jahedasse. Kolm päeva möödus muutusteta, siis viis ema mind Häädemeeste surnuaiale, kuhu on maetud minu vanem vend. Ta pani mind hauda minu venna kõrvale ja hüüdis siis oma hingeahastuses Jumala poole ning sai oma südamesse kummalise selguse: „ Ära mata!“ Ema lasi haua uuesti lahti kaevata, tõstis mind sealt välja ja sõitis koju, olles otsustanud, et hoiab mind niikaua kodus, kuni ma kas ärkan või hakkan mädanema. Mõned kilomeetrid enne kodu võttis ema minu näo pealt rätiku ära ja märkas, et ühe silma laug väreles – elu vaim oli sisse tulnud. See oli minu teistkordne sünnipäev.
Ükskord varakevadel olin hommikul, ranits seljas, kooli minemas, koolimaja oli meie maja juurest otse minnes 3 kilomeetri kaugusel. Olime sügisel oma põllule rukki maha külvanud, põllule olid kraavid sisse kaevatud, et üleliigne vesi jõkke ära voolaks. Oli kudemise aeg ja siis ujub kala tavaliselt öösel jões ülesvoolu, nüüd olid kalad öösel tulnud ka meie põllu vesivagudesse. Kuulatasin ega saanud aru: jää lendab, vesi on kraavides ära külmunud, aga miks siis jää lendab vastu taevast. Selgus, et jää lendas seepärast, et meie vesivaod olid hauge täis, külm aga jäätas vee ära ja hommikuks olid haugid „kuival“ jää sees. Mina vaatasin: kraavid olid kalu täis, minu koolikott jäi tee peale maha ja ma jooksin jõe äärde ja lükkasin kraavid jõe poolt kinni, kalad aga viisin kotiga koju. Kartulikotiga sai sel korral kala koju viidud. Kuna isa oli surnud ja me elasime väga vaeselt, oli emal hea tunne, et Jumal oli jälle meie eest hoolitsenud. Kui ma kooli läksin, ei olnud mul isegi midagi jalga panna, mõnele lapsele anti seal puukombad – need olid puutallaga ja seanahast pealsetega jalanõud. Meile aga ei antud, sest öeldi, et küll Jumal teie jalgu hoiab. Siis tuli meil vasikas ära tappa ja me saime mulle vasikanahast pastlad, need olid esimesed pastlad, mis ma ise tegin, karv oli seespool ja mõõtu võtsin isa vanade pastlate pealt. Jumal aga hoolitses meie eest imeliselt.
Kui ma juba mehe mõõtu olin, kutsus üks koguduse õdedest, ta oli üks laulukoori vanemaid, mind linna Peetsalu juurde, et õppida seal jalatsite tegemist. Säärikute tegemise sain Tugedamilt selgeks. Tema oli üks parimatest säärikute tegijaist Pärnus ja ka Eestis. Hiljem, kui ma sõjaväes olin, läks seda oskust hädasti vaja.
Järgmine lugu leidis aset peale sõda ühe kevadise jäämineku ajal. Sõja ajal oli Pärnu jõe sild puruks lastud ja selle asemel ehitatud puusild. Kevadise jäämineku ajal oleks suure jõuga liikuv jää silla minema viinud ning selleks, et vältida suure jäämassi sattumist silla vastu, lasid sapöörid silla säästmiseks jää osade kaupa puruks. Jää oli juba 25-30 meetri kaugusel sillast puruks lastud. Mina töötasin tol ajal säärikutegijana ja mul oli lõunatund. Ootasin aega, millal sapöörid lähevad lõunale. Siis panime meie kohe jäätükke mööda joostes uimaseid kalu püüdma, jää aga läks juba robinal mere poole. Olin koos teistega jõe keskel ja viimased jäätükid ujusid meie ümber mere suunas. Seal oli minu ees suur lahtine jäätükk ja selle kõrval nägin suurt uimast haugi. Kuna mul ühtki löögiriista polnud, läksin jäätüki ääre peale ja üritasin kala kätte võtta, kala aga oli libe, hakkasin teda välja tõmbama ja kaotasin tasakaalu. Jäätükk tõusis minu selja taga püsti, selle peale lasin kala lahti, keerasin end jõega risti ja hakkasin jooksma. Jõel olid aga järel ainult väiksed jäätükid, jooksin mööda neid ja mõtlesin, kuidas eluga pääseda. Seda, mis edasi juhtus, mina ei tea. Ärkasin üles kõhuli kalda peal, jalad vees ja saapad vett täis. Üleval silla peal vaatasid inimesed. Jõel polnud enam üldse jäätükke. Kui ikka minna kala püüdma, peavad paremad püügiriistad olema. Mina tänan Taevaisa ja ehkki ma päris täpselt ei tea, kuidas ma pääsesin, tean, et Ta hoolitses minu eest sel ja paljudel teistelgi kordadel. Selliseid läbielusid on hea tagasi vaadates tänutundes meenutada.
Kuna ma olin otsustanud Jumalale ustav olla ja hingamispäeval mitte tööd teha, tuli ette igasugu takistusi töö leidmisel ja säilitamisel, Jumal tõi mind aga kõigist olukordadest välja. Alati oli keegi, kes mind mõistis ja aidata püüdis. Sageli olid need aitajad juudi rahvusest inimesed, kelle vanemad ja vanavanemad olid samuti hingamispäevapidajad. Kuna ma hingamispäeva pidamise pärast kingsepatööd liinitööna teha ei saanud, muretsesin endale elektriku tööriistad ja vastavat kirjandust ja sain sellega elatist teenida. Elektrikutööd tehes tutvusin ühe ülikooli lõpetanud inseneriga, kellega me saime sõpradeks ja kes mind sõjaväkke mineku juures palju aitas.
Jumal kutsub meie ellu inimesi ja valmistab meile abi tihti enne, kui me raskesse olukorda satume. Nii juhtus ka minuga ja minu tuttava inseneriga. Tuli sõjaväekutse – mind taheti panna tangiväkke, pastor Daniel oli meid koos Peetriga (Pärna) ristinud ja me olime otsustanud maksku-mis-maksab Jumalale ustavaks jääda. Kui minu tuttav insener kuulis, et mind võeti tankiväkke, tuli välja, et see mees oli sõjakomissariaadi komissari abi ja tema ülesandeks oli muuhulgas organiseerida lennukielektrikute kursusi. See mees viis mind vana komissari juurde ja küsis: „Kus on Pulsti kaart – mina sain temaga tuttavaks, tema on spets elektrik. Ei lähe ta mingisse tankiväkke.“ Lennuväljal sain õppida nii palju elektrikuteadmisi ja oskusi, et peale sõjaväge töötasin ETKVL kalamajandis, kus olid samasugused seadmed, kuna lennukitele mõeldud vanad seadmed pandi kalalaevadele. Jälle oli Jumal minu tulevase töö ja oskuste eest hoolitsenud. Üsna varsti võeti Moskvas otsus vastu, et ühtegi Baltikumi poissi lennuväkke ei võeta, sest üks sats oli Baltikumist Inglismaale põgenenud. Mind viidi mujale, aga ma olin saanud hulga väärtuslikke kogemusi ja oskusi. Mitu kuud hiljem taheti mind ikkagi tankiväkke saata.
Sellele eelnes komisjon, kus 5–6 meest kutsuti korraga sisse ja mitmed arstid vaatasid meid üle. Jõudsin arstide otsusega komisjoni juhi juurde, kelle kõrval istus naispolitruk (eesti keeles poliitjuht), kes ei rääkinud esialgu sõnagi. Ütlesin komisjoni juhile, et olen adventist ja usklik ja ei tapa ühtegi inimest. Politruk kuulis seda, tal oli püstol külje peal, ta tõmbas püstoli välja ja karjus: „Mis asja, sina ässitad siin Baltikumi rahvast Stalini vastu, selle eest on mahalaskmine. Mul on õigus maha lasta kõik, kes on Stalini vastased.“
„Mina ei ole kellegi vastane,“ ütlesin mina, „aga ma ei tapa. Kui on võimalik mind ellu jätta, siis palun tööpataljoni, ma oskan mitmeid töid teha, aga ma ei tapa.“
„Aga kui fašistid tulevad tagasi, mis sa siis teed?“
„Ma katsun fašistile selgeks teha, et mina olen Jumalale vande andnud mitte kedagi mitte tappa.“
Vihane naine karjus veerand tundi ja väsis siis ära.
„Lõpetage ära see asi, mina hoolitsen isiklikult selle eest. Mingu tööpatti (tööpataljon) või kuhu tahab, aga mina hoolitsen selle eest, et tema jalg enam Eestimaa pinnale ei astu. Venemaalt sa tagasi ei tule, seal sa mädaned, see võim mul on. Lähed ühest vangikongist teise.“
Poisid kuulasid kõike ukse taga, komisjoni juht ütles ka, et kui tuleb nõudmine tööpatti, siis kutsume sind. Kui ma saalist välja poiste juurde tulin, vajusid poisid lahtise ukse tagant mulle otsa.
Siis selgus, et minu elektritööde ülem oli olnud Ukraina rinde roodu ülem ja tema roodus olid ka olnud usklikud, kes ei võtnud relva kätte. Oli sõjaaeg ning kõik ukrainlased ja moldaavlased, kes ütlesid, et nad relva kätte ei võta, olid toodud ühte kohta kokku. Pataljonikomissarile anti info, et suur hulk rahvast ei nõustu tapma. Kuna selliseid mobiliseerituid oli seal palju, läks kaebus otse Stalinile. Kuulipildujad olid juba üleval ja arvati, et mehed pannakse ritta ja lastakse maha. Stalin andis vastuse järgmine päev ja see kõlas nii: „Maha lasta kõik need usklikud, kes relva kätte võtavad.“ Ja nüüd küsis see minu ülemus, kuidas mul sõjaväkke minekuga on. „Minul on see võim, ma annan sulle saartekirja kaasa. Mina päästan su ära,“ ütles see ülem ja tegigi kirja valmis. Mina lugesin kodus sellest kirjast, et minu isa olevat olnud fašistide käsilane, st et mind ei tohiks sõjaväkke võtta. Mu nägu venis lugedes pikaks ja käed-jalad värisesid, ema mul ju siin, mis siis temast saaks. Viskasin hirmuga kirja ahju ja läksin sõjaväkke. Siis ütles ülemus mulle, et nälga ma ei jää, et mulle saadetakse toitu ja raha järgi.
Sõjaväes tuli mul sageli söömata olla, sest enamasti oli toidu hulgas sealiha. Sain siiski kingsepatööga raha teenida ja toitu osta. Vahel olin näljast päris nõrk, sest metsa langetamine, saagimine ja riita ladumine polnud kerge töö. Kord õpetasin ülemusi lähedal asuvast jõest kala püüdma, sealt tagasi tulles jäin nõrkuse tõttu teistest maha ja kukkusin männikasvudesse. Olin vist mõnda aega teadvuseta, kui jälle endasse tulin, sõin männikasve, need olid päris head ja nendega täitsin oma kõhtu mõnel teiselgi korral. Mind aitas jälle üks juut, kes oli meil majandusülem, see pidas minust lugu, kuna tema vanemad olid ka hingamispäevapidajad. Tema aitas mind, kuidas sai. Leivavedaja oli meil üks muhameedlane, tema tõi mulle igakord pätsi leiba või saia kaasa.
Selline Jumala arm ja abi on saatnud mind kogu minu pika elu. Siia sai praegu kirja vaid väike osa minu kogemustest. Olgu need usukinnituseks minu õdedele-vendadele Issandas.
Arnold Pulst
„Ja hüüa mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au!” (Ps 50:15) ütleb sind armastav Issand, kelle armastuse igaveseks märgiks püstitati ühele üksildasele künkale väljapoole Jeruusalemma rist, millel meie pattude eest andis elu meie Looja ja Lunastaja. Vaata ristile ja sa ei saa Tema armastuse suuruses kahelda. Hüüa siis sinagi appi ja sul on, mille eest tänu tuua!
