Öeldakse, et kogu taevas rõõmustab, kui inimene otsustab oma elu anda Jumala kätesse. Käesoleval suvel astus selle olulise sammu ka keskkooliõpilane Liisu Lobjakas. Järgnevalt räägib Liisu, mis ajendas teda Jumala kasuks otsustama.
Sel suvel oli sinu jaoks eriline sündmus – sind ristiti. Kuidas see otsus sündis?
Olin oma elus juba kaua ilma Jumalata olnud, proovides saada ise hakkama. Ma nägin, kuidas Saatan tõi mu ellu aina uusi kiusatusi, millele ma ise ei suutnud vastu panna. Ma aina kaldusin ja kaldusin rajalt kõrvale. Nähes seda, võttis Jumal minust kinni ja tõstis mind rajale tagasi. Muidugi leidsin mina jälle midagi uut ja paremat, kaldudes jälle rajalt kõrvale.
Nii see jätkus, mina kaldusin rajalt kõrvale ja Jumal tõstis mind jälle tagasi, kuni ma lõpuks aru sain, miks Ta seda tegi. Jumal tegi seda, sest Ta armastab mind! Otsus ristimisele tulla tekkiski siis. Ma ei tahtnud enam ühtegi päev ilma Temata olla ja kõik oli tänu sellele, et Ta armastab mind!
Kui öelda märksõna ristimine, siis mis sulle selle päevaga seoses meenub?
Selle päevaga seostub sõna Suur Võitlus. Ma arvan, et mäletan elu lõpuni, kui suur võitlus mu sees käis sellel päeval. Ma tundsin, kui vihane Saatan oli ja kui väga ta tahtis, et ma ringi mõtleksin. Samas tundsin ka, kuidas Jumal mind kaitses ja oli minuga kogu selle raske võitluse, millest võitjatena tulime välja meie Jumalaga!
Kas oli ka mõni sündmus või inimene, kes/mis ajendas sind Jumala kasuks otsustama?
Ilma sõpradeta ja minu pereta poleks kõik tõenäoliselt nii nagu praegu! Mul on palju suurepäraseid sõpru, kes on mul absoluutselt alati olemas.
Muidugi algab su enda usk ka kodust ning te võite kõik ette kujutada, kui tänulik ma oma vanematele olen! Nad lasid mul ise otsida ja otsustada. Samas on nad olnud mulle alati kõiges toeks ja vastanud ka mu kõige lollimatele küsimustele.
Mis sa arvad, kas noorena end Jumalale pühendada on kergem kui hilisemas elus? Näiteks keskealisena.
Ma nüüd ei tea, kas noorena on kergem või raskem pühenduda, aga ma tean, et mida varem sa oma elu Jumalale annad, seda õnnelikum sa ise oled.
Sind ristis Aldar Nõmmik vahetult enne Newboldis õppima asumist. Oli see juhus või...?
Kindlasti ei olnud see juhus! Sellest ajast peale, kui Aldar pastoriks sai, oli mul selline kinnisidee, et tema peab mind ristima, ükskõik millal ma siis ristimisele tulen. Ta on olnud mulle super hea sõber ja muidugi mängis ta ka suurt rolli mu ristimisele tulemises.
Kas midagi on muutunud pärast seda, kui said ristitud?
Kõik mu tuttavad ja sõbrad rääkisid, et kui sa ristitud saad, muutub kõik. Ma ei saanud alguses sellest aru, et mis võiks muutuda?
Kui ma olin selle otsuse teinud, oli mu elu juba niigi täiuslik, aga peale selle tõelise lepingu tegemist – tõesti, mu elu muutus!
Palun too mõni näide.
Mu elu muutus täielikult. Jumalaga koos oma teed käia on hoopis teine tunne, kui seda omapead teha. Kogemused, mida koos Temaga kogen, muudavad mu elu poole paremaks ja minu arust kõige ägedam Jumalaga elades on kindlasti palvevastused.
Tean, et sulle meeldib laulda. Kas sul on mõni lemmiklaul, mida kirikus laulad? Oskad sa öelda, milles seisneb selle laulu võlu sinu jaoks?
Kõigi jaoks mõjuvad laulud erinevalt, minu jaoks on laulmine imeline tegevus. Laulud muudavad oma sõnumiga nii tuju, meeleolu kui ka emotsioone. Mul on üks laul, mis aitab mind siiamaani edasi minna ja mis oli ka aluseks sellele otsusele.
Kirk Franklinil on palju häid laule, aga tema laul “My life is in your hands” on üle kõige. See sõnum on selline: Me ei pea kartma ja me ei pea muretsema, sest ükskõik, mis meie teele ka tuleb, meie elu on Jumala käes. Koos Temaga oleme tugevad!
Sinul on olnud võimalus kasvada adventperekonnas. Samas paljud koguduses kasvanud noored ei jää kogudusse. Mis sa arvad, miks nad lähevad ära?
Kuna ma olen kasvanud adventperekonnas, oli see suhteliselt enesestmõistetav kõigi jaoks, et ma millalgi ennast ristida lasen. Nagu öeldakse, on lastel alguses nende vanemate usk ja lõpuks, kui nad ise oma otsuseid tegema hakkavad, kujuneb välja nende oma usk.
On see usk siis vanemate omaga sarnane või hoopis teistsugune, sõltub väga palju sinu sõpradest, kes sind mõjutavad võib-olla terve elu. Kuid su usk sõltub suuresti ka sinu perekonnast. Vanemad peavad lihtsalt olema kõiges toeks ja eeskujuks. Hoolimata sellest, et lõpuks otsustab laps ise, sõltub ta otsus siiski vanematest.
Kas su klassikaaslased on küsinud ka midagi su põhimõtete kohta?
Mu põhimõtete kohta küsitakse suhteliselt tihti. Just sõbrannade poolt tuleb ausalt öeldes igasuguseid küsimusi ja ma tunnen, et nendele küsimustele vastates vastan ma ka enda küsimustele. Muidugi olen vahel tundnud, et jään vastustega hätta, aga ma tean, et Jumal laseb mul täpselt seda öelda, mis Tema tahab, et ma ütleksin.
Kuidas nad suhtuvad usku ja kirikusse?
Minu parimad sõbrannad teavad absoluutselt kõike minust. Nad teavad mu usust palju ja ma olen nii õnnelik, et nad sellest nii huvitatud on. Kui neile rääkisin, et lasen end ristiida, olid nad vägagi huvitatud – lausa selle juures olemisest. See üllatas mind natuke, aga samas rõõmustas!
On sul ettepanekuid, mida kogudus saaks noortetöös teha, et oma sõnumiga paremini noorteni jõuda?
Ma tean, et igas noores on tegelikult see tahtmine Jumalat leida. Kiriku noortetöös ei ole vaja midagi erilist teha, on vaja lihtsalt nende noortega tegeleda ja näidata, et kirik on alati neil olemas ja absoluutselt kõik võivad sinna tulla. Kirik ei ole ainult “kirikuinimestele”, vaid kõigile, kes Jumalat armastavad. Kõigile Jumala lastele!
Mida ütleksid oma eakaaslasele, kes pole veel kogudusse tulnud, ometi Jumala olemasolu usub?
Ma ei ütle neile nüüd, et te peate kõik kindlasti ristimisele tulema. Hoopis ütlen, et vaadake oma elu, kas te olete kindlad, et ilma Jumalata on parem? Küsige endalt seda!
Jumal polegi kunagi öelnud, et elu on kerge, aga Ta kinnitab, et see kõik on väärt seda ja et Ta on alati meiega!
