Aleksandr Tsugai: Kui me Temasse usume, ei kaota me kunagi

Kui Aleksandr juuni lõpus Eesti liidu nõukogu koosolekule läks, ei osanud ta arvata, et tuleb sealt ära uue lisandiga nime ees: liidu esimees. Siiski pidi uus amet veel ootama, kuna Aleksandr oli veel ordineerimata pastor. Nüüd, kui ta on ordineeritud pastori­ametisse ja teinud veidi aega liidu juhtimise tööd, rääkis ta Averonika Beekmannile oma suvistest ja sügisestest mõtetest. 

Otsisin välja meie esimese intervjuu, see on aastast 2016, kui sa olid Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudeng ja Meie Ajas oli intervjuusari kõigi tudengitega. See vahemaa on vähem kui kümme aastat. Nüüd, kaheksa aastat pärast seda intervjuud oled sa Eesti liidu esimees. Kuidas sa ise oma teekonnale meie koguduses tagasi vaatad?  

Muide, sellele esimesele intervjuule kirjutasin vastuseid sinu hoovis. Teil oli Meie Aja koosolek, ma tulin Ivoga kaasa ja kirjutasin sinu õues vastuseid.

Kõigepealt ütleksin selle kohta, et see teekond on olnud nii sujuv ja loomulik, et ma mõtlen, kas selle kohta võiks öelda, et Jumal juhib ja mina lähen sõnakuulelikult sinna, kuhu Ta viib. Kümne aastaga on minu elus olnud palju sündmusi, alates tagasi kolimisest Eestisse, õppimine KUSis ja nüüd Andrewsis; igasugused ametid, mida olen läbi aastate proovinud; abielu, kolme lapse sündimine ja kõik muu. Ma ütleksin, et mul on tore elu.

See kõlab nagu normaalne noore täiskasvanud inimese elu, kus elurajad tuleb paika panna ja sealt hakatakse edasi ehitama.

Jah. Enne seda ei olnud mu elu väga paigas. Mind ristiti kümme aastat tagasi ja kümne aastaga ei ole mu elu kiiremaks muutunud, sest mul on alati suhteliselt kiire olnud – aga sinna on mõtet juurde tulnud. Kõikide nende sündmuste vahel on nüüd vaimulik mõte ka sees. Ma tean, milleks ma kõike oma kiires elus teen. Mul on ka hea meel mõelda, et nii mitme inimese elu on saanud positiivses mõttes mõjutatud, olen saanud positiivses mõttes inimeste elust osa võtta. 

Mulle meeldib, et ma teen tööd Jumala koguduse ja taevariigi heaks. Mul on hea meel mõelda, et kunagi kohtume taevariigis inimestega, kelle elus me oleme üht-teist teinud ja kelle saatust oleme kuidagi mõjutanud. Hea meelega räägiksin nende kõigiga. Ja nendega ka, kes on minu teed mõjutanud. Mul oleks näiteks huvitav teada, kes ja kui palju on minu eest elu jooksul palvetanud.

Selles esimeses intervjuus, mida juba mainisime, rääkisid, et tulid adventkirikusse esimest korda viieaastasena, kui sinu ema tuli evangeelsele seminarile.

Mu ema suri kaks aastat tagasi. Seega ta teadis, et ma tulin kogudusse ja me suhtlesime viimastel aastatel palju. Ta teadis minu ametitest ja nende vahetusest. Tal oli hea meel näha, et poeg on vaimulikult kasvamas. Ema oli elu lõpuni ustav koguduse liige.

Meie tänase (intervjuuks saadi kokku 8. oktoobril 2024, toim) vestluse fookus on sinu uus ja väga värske amet liidu esimehena. Kui liidu nõukogu juuni lõpus kokku sai, et arutada ja hääletada, kellest saab uus liidu esimees, mis mõtetega sa siis sinna läksid? Olid ju ise ka selle nõukogu liige peasekretärina. 

Olen liidu nõukogu liige juba kaheksa aastat.

Just. Nõukogu töörütm on seega sulle tuttav. Kas läksid sellele kokkusaamisele, kus osales ka Trans-Euroopa divisjoni esimees Daniel Duda, mõttega, et välja võid tulla juba teises rollis? 

Ma olin väga kindel, et minu nime ei hakata isegi arutama. Või kui, siis võibolla keegi tuleb mõttega, et potentsiaalis meil on tulevikuks sellised inimesed, kellele võib mõelda. Andsin endale aru, et mul on lõpetamata teoloogiamagister, see tundus ebatõenäoline. 

Koosoleku alguses küsiti Danieli käest, millistel tingimustel saab keegi esimeheks. Ta ütles, et see inimene peab olema kindlasti ordineeritud või ordineerimine peab olema järgmisel nädalal. Olin seal rahuliku südamega, et mitte sel aastal. Ma ei kiirustanud kuskile, mul on alati hea teha seda, mida Jumal mulle usaldab; sekretäritöö on ka huvitav. Kõige huvitavam on minu jaoks misjonitöö, sekretärina sai ka seda edendada.

Kui aga nüüd nõukogus sinu nimi arutlusele tuli – mitte tulevikuks, vaid kohe, mis mõtted sul siis peas keerlesid?

Sellistel juhtudel alati vaikselt palvetan, annan kõik Jumala kätte. Ta teab mu mõtted, Ta teab mind paremini kui mina ise. Ta tunneb ka mu tulevikku, Ta teab, kuidas mu elu lõpeb, kui palju ma veel jõuan selles elus kogudusetööd teha. Tavaliselt sellistel juhtudel lihtsalt palvetan ja annan kõik Jumala kätte. Tuleb mis tuleb.

Aga siiski, see pidi olema sulle üllatus, sest Daniel Duda seatud kriteeriumid lükati selleks hetkeks nurka.  

See oli ootamatu. Ta andis kindla juhtnööri, et peab olema ordineeritud pastor. Et keegi julges mu nime sinna sedelile kirjutada ja veel huvitavam on, et Daniel aktsepteeris seda, lasi hääletada ja nii edasi.

Kui kaua pidid koosoleku­ruumist väljas viibima? 

Pidin mitmes hääletamisringis osalema. Kandidaate oli rohkem. Ruumist olime veel ühe teise inimesega koos väljas suhteliselt lühidalt, võibolla 10–15 minutit. 

Siis sai nõukogu otsus kinnitatud, sai otsustatud, et sügisel tuleb sinu ordineerimistalitus (28. septembril 2024, toim).

Kui hääletamine oli läbi, siis Daniel küsis, kas võtan selle ameti vastu. Ta andis mulle võimaluse ka loobuda. Ta küsis minu arvamust ja ma ütlesin, et jaa, ma võtan vastu. Kuigi kogemustest teadsin, et sel hetkel, kui ütlen jaa, ei kujuta ma ette, mida see tegelikult tähendab.

See on vist kõigi ametitega nii.
Vist küll. 

Kui mõtled tagasi juuni lõppu, siis missugune oli su ettekujutus tulevasest tööst siis ja missugune on see praegu? Kas midagi on vahepeal muutunud?

Nende paari kuuga on mul julgust juurde tulnud. Oli tore suveaeg, käisime puhkusel, käisime laagrites, suhtlesime inimestega. Natuke oli segadust: kuna esimeheks valiti ordineerimata pastor, ei olnud väga selge, mis edasi saab. Leppisime kokku, et liidu nõukogul tuleb valida ordineerimiskomisjon, aga see kõik venis natuke. See oli põhjendatud, kuna suvel ei saa palju teha, sest inimesed on puhkusel. 

Minu jaoks tähendas see kahte rahulikku kuud, kasutasin seda aega, et puhata, jõudsin palju palvetada ja mõelda. Nüüd, kui ma selles ametis alates 28. septembrist, on natuke harjumatu see mõte, et mina vastutangi. Näiteks oli meil koosolek tulemas, pidin kirjutama inimestele, meelde tuletama, et saame kokku.

Hiljuti oli meil töötajate koosolekul külaline, Viktor Aleksejenko. Ta rääkis juhtidest ja ütles, et kõige rohkem tunneb ta kaasa Ted Wilsonile (üleilmse adventkoguduse peakonverentsi juht, toim). Pastoritel on liidu esimees, kelle selja taha saab ennast peita, liidu esimehel on uniooni esimees ja nii edasi, aga Wilsonil pole kedagi. Tunnen ennast ka nüüd sellel redelil, aga mul on küll, kelle selja taha end peita.

Samas läks uniooni esimees David Nõmmik aktiivsest rollist Eesti liidust, ta jääb küll pastorite ühenduse sekretärina siin tegevaks. Ja Ivo Käsk läks ära. Andres Ploompuu, samuti üks endisi esimehi, on nüüd liidu peasekretär. Nemad on need, kes on enne vankrit vedanud. Kui palju tunned endiste tegijate toetust?

Ivoga suhtleme päris palju. Ivo oli see, kes tegi ettepaneku tööle tulla ja kutsus mind KUSi õppima. Tean, et võin talle alati helistada. Davidiga näeme ka üksteist tihti. Pastorite ühenduse sekretär ei ole ainult pastoritele, vaid kõigile vaimuliku töö tegijatele. Olen palunud, et David võtaks fookusesse kogudusevanemad. Olukorras, kus pastoreid on aina vähem, kasvab koguduse­vanemate roll ja me peame nende eest hoolt kandma. Davidiga ikka kohtume. 

Nende paari kuuga on mul julgust juurde tulnud.
Tublisid inimesi jääb ka siia, näiteks Jaanus-Janari Kogerman, kes on olnud toeks mitmele esimehele. Mul on hea meel, et ka Andres on liidu meeskonnas tagasi. Ma ei tunne ennast üksikuna. Jumal otsustab kõik. Jumala võimuses oli neid inimesi siia jätta, nii et see oli Tema soov neile midagi muud huvitavat pakkuda. 

Mainisid, et pastoreid jääb vähemaks. See on teema, mis on aastaid kõne all olnud. Samuti tööharujuhtide leidmine. Sina oma ametis vastutad mitte ainult koosoleku kokkukutsumise eest, vaid ka töötajate olemasolu eest. Kas on vaja teha midagi, et töötajaid tuleks juurde, kuidas sa töötajate küsimust analüüsiksid?

Seda võib kindlasti öelda, et uusi töötajaid peab tulema. Endised töötajad lähevad pensionile või võtavad vastu uusi väljakutseid. Uus põlvkond peab alati olema. Samas oma bakalaureusetöös uurisin pastoraaltöö teemat ja jõudsin mitmele järeldusele. 

Pastori roll muutub natuke tänapäeval ja pastor peab toime tulema uudsete asjadega nagu aja juhtimine, delegeerimine ja muu.

Võime oletada, ei saa 100 protsenti kindel olla, et see süsteem, kui ühe koguduse peal oli üks pastor, ei olnud võibolla kõige parem. 1990. aastate alguses, kui Jumal saatis kogudusse kuhjaga inimesi, oli pastor ühe koguduse peal, aga me ei suutnud inimesi koguduses hoida. Ma ei ole kellelegi kohtumõistja, ma ei tea, mis siis toimus, olin ise alles laps, aga tagantjärele võib tõdeda, et igal kogudusel oli oma pastor, aga inimesed läksid ikka ära.

Ei saa ka teistpidi loogikat teha, et võtame pastori kogudusest ära, siis inimesed ei lähe ära.

Ei saa jah. Ja ei saa ka niipidi, et võtame pastoreid juurde, siis läheb elu kindlasti paremaks. Niikuinii aeg muutub. Me ei saa praegust 90ndatega võrrelda. Poliitiline võim muutus, me saime vabaks, julgemaks. Ka pastorid on muutunud, pastor ei olegi enam alati see üks isik, kellele kõik vaatavad. Kõik panustavad ja see on suurepärane, et kõigil on, mida kogudusele anda. Ma arvan, et pastori roll muutub natuke tänapäeval ja pastor peab toime tulema uudsete asjadega nagu aja juhtimine, delegeerimine ja muu. Peame sellega harjuma.

Ütlesid, et noor põlvkond peaks peale tulema. On sul realistlikku vaadet, kust ta peaks tulema või on seda sinu käest vara küsida?

Olen ühe noore inimesega pastoraalsest tööst rääkinud. Arutasime tema tööletulekut, aga ta otsustas, et praegu ta ei tule. Mõte oli, et ta teeks praktikat, vaataks, kas see töö võiks talle sobida. Praegu juhtkonna koosolekul arutasime veel ühe inimese töölevõtmist pastor-internina kõigepealt. Neid inimesi on, Jumalal on alati tublisid inimesi. Eelijale Jumal näitas seitset tuhandet, kuigi Eelija ise oli väga kindel, et ta on ainuke. Seitset tuhandet ei saa mitte märgata. Jumalal on tublisid inimesi, miks Ta ei anna neid mitu korraga – mul on ka see küsimus.

Kas teen siit õige üldistuse, et tuleb need inimesed ise üles leida ja nendega rääkida. Nad ei tule ise koputama.

Tulevad ka koputama. Meil on inimesi, kes tulevad ise koputama. Teine asi on see, kas oleme valmis neile pakkuma, mida nad ootavad. Muutuvad ka inimeste harjumused. Näiteks pastorite kolimine – aina rohkem peame arvesse võtma pastori pereliikmete soove. Me peame nendega arvestama, ei saa tervet peret vaadata kui ühte ühikut, peame rääkima pastori abikaasaga ja mõtlema ka nende lastele. Me tahame, et pastori lapsed ka kogudusse jääksid ja kui nad mõtlevad tagasi oma lapsepõlvele, siis on neil hea meel, et kasvasid üles pastori peres, mitte ei vaataks sellele kui ebameeldivale kogemusele.

Kui pastor nagunii mitme koguduse vahel end jagab, pole kogudusega samas linnas elamine vast prioriteet?

Ei ole. Samas sõitmine maksab, see tähendab liidule kulu. Ja siis see küsimus, millega pastor sõidab – kui rongi või bussiga, siis ta saab samal ajal tööd teha: helistada, kirjutada; kui autoga, siis peab tema fookus teel olema. Samuti võtab sõitmine aega, küsimus on, mis aega see võtab – tööaega või eraaega. Pastorid peavad palju sõitma, seda ei saa vältida, aga sõidud peaksid olema mõistlikult tehtud.

Kui nüüd tööharude juurde tulla, siis sina ise oled olnud noortejuht. Ütlesid 2019. aastal, kui noortejuhiks said, et „noored on omamoodi kogudus, kelle eest tuleb hoolt kanda“. Paljud neist ei ole ju koguduseliikmed, aga nad moodustavad siiski omaette kogukonna. Praegu ei ole meil noortejuhti. Kas on lootust, et varsti on?

Olukord on praegu kurb, et meil pole noortejuhti ja me pole järgmist noortetöö tegijate põlvkonda kasvatada saanud. See on meile jällegi õppetund. Mul ei ole kedagi konkreetset välja käia, aga see teema on mul väga südame peal, mõtlen selle peale ja palvetan selle pärast palju, et suudaksime selle lahendada. Klassikalised variandid on, et toome noortejuhi kuskilt või leiame enda seast. Jumal peaks juhtima ja näitama, mis on õige. Samas kui ma mõtlen noortetööle ja möödunud aastatele, siis need on olnud toredad. Ivo tegi head tööd, mul oli hea meel suvise noortelaagri kohta uudist lugeda ja nägin piltidelt, kui palju noori seal oli. Mul on hea meel ka Krõõda noortejuhitööst. Mina andsin selle töö Krõõdale üle, enne mind tegi seda tublisti Mairo. Kõik on olnud hästi, aga jah: miks me ei suutnud uusi juhte kasvatada või välja õpetada? Peame mõtlema sellele.

Kui vaatad liidu tööharusid laiemalt – kas oleks veel vaja uusi inimesi?

Kindlasti on see vajadus olemas. Isiklikult arvan, et iga juht, sõltumata sellest, mis tasemel ta on, peaks võtma oma tööülesandeks ja isegi vastutuseks kasvatada järgmist juhti. See ei tähenda, et keegi peab tingimata varsti kellelegi midagi üle andma, aga igaüks peab vastutama, et uusi juhte tuleks. Jumal toob muidugi oma parandused sisse, aga see peab olema üks meie tööülesannetest – otsida järgmisi juhte. Pastor peaks vaatama, kes on kunagi järgmine kogudusevanem, kellesse tasub juba praegu investeerida oma tööaega; kindlasti võiks iga tööharu juht vaadata, kes on järgmine. Kui ta ise võtab vastu uue pakkumise, väsib ära, kolib ära või lahkub muul põhjusel, võiks ta enne vaadata, kes võiks olla järgmine. Tihti peame liidus auke lappima, me ei ole alati suutnud strateegiliselt ette mõelda. See ei ole lihtne. Ma ei taha üldse öelda, et mina nüüd olen teistest targem, lihtsalt kergem on vaadata minevikku kui tulevikku. 

Siiski, vaatame tulevikku. Mis on sinu lühiajalised eesmärgid, mille kohta mõtled, et kui see saab tehtud või algus millelegi lahti lükatud, siis oled rahul ja rõõmus ja võid selle tänupalves Jumala ette tuua?

Ma alustan siiski pikematest plaanidest. Pikem plaan on see, et meie koguduse liikmeskond hakkaks kasvama. Kui kunagi oma silmaga näen, et see hakkab kasvama, siis võib olla rahul sellega, et kas või midagi minu tööst on tehtud õigesti. 

Aga kui nüüd lühemaid eesmärke vaatame, siis arvan, et meil peaksid olema avatud dialoogid nii pastorite kui ka koguduseliikmetega. Kui palju me saame pastorit koormata, kui ta peab mitut kogudust korraga haldama ja juhtima? Peame vaatama, kuhu pastori aeg läheb ja kuidas seda efektiivsemalt kasutada ja kuidas leida kogudustega kompromisse, et kui palju pastor on ühes koguduses ja kui palju koguduse liikmed ise panustavad. Me ei saa suruda, et kogudus teeb seda, mida teeb palgaline töötaja, vaid peame pigem vaatama, mida kogudus vajab, olgu see väljaõpe, mentorlus või kootsimine. Küsimus on, kuidas me saame aidata. Kui meil ei teki uutest pastoriks soovijatest järjekorda, peame tööd jagama, et koguduse töö oleks efektiivne ja oleks ka ristimisi. 

Avatud dialoogi pastoritega ma kujutan ette, teil on töökoosolekud. Aga mida tähendab avalik dialoog kogudusega?

Praktikas mulle meeldis, kui oli „Kokkusaade“, mida stuudios tehti. Seal tõstatati tähtsaid küsimusi. Võibolla peame rohkem valgustama probleemseid kohti ja ütlema ausalt, et need on olemas ja et meil liidus ei ole kõiki vastuseid, aga me loodame inimeste palvetele ja palvetoele. Peame inimeste käest küsima, kuidas nemad näevad, mis lahendus meil on. Ei pruugi olla, et liidu juhtkond on kõige targem, Jumal töötab kõigi kaudu. Meil on tublid, hea hariduse ja elu­kogemusega koguduseliikmed. Ma arvan, et võiksime nende käest samuti küsida.

Rääkisid, et on vaja vaadata, millele kulub pastori aeg. Mille peale sinu enda aeg kulub?

Mu kalender veel täieneb, sest kõik ei ole veel teada saanud, et ma olen esimees. Eelmisel nädalal küsis Läti liidu esimees, miks mul võrreldes temaga on nii vähe külastusi. Ütlesin talle naljatades, et kõik ei tea mu numbrit veel. 
Kaks nädalat olen seotud olnud sessiga, eile saime kokku misjoni inspiratsioonipäeva meeskonnaga (inspiratsioonipäev oli 26. oktoobril, toim), täna oli adcom ja nüüd see intervjuu, homme hommikul vestlen misjonäride perega kes varsti peaksid jõudma Eestisse. Saab olema tore hommik, palvetame koos ja räägime. Lootus on, et nad tulevad uue aasta alguses. Me oleme uudises ka kirjutanud, et nad oleks koguduserajajad – Lõuna-Ameerika divisjon saadab nad välja, et nad rajaksid uusi kogudusi. Daniel on ka Kompassi koguduse pastor-koots ja koos abikaasaga üle-eestiliselt koguduserajajate kootsid ja innustajad. Meil on praegu mitu koguduserajamise plaani üle Eesti, on inimesed, on töötajad, tuumikgrupi potentsiaalsed liikmed, kes vaatavad sinnapoole, et hakata edasi liikuma, nagu on varem teinud Kompass ja Pärl. 

Loodame nende abile ka selles, et saame nende abiga saavutada teise põlvkonna koguduserajamist: kui hiljuti rajatud kogudused omakorda rajavad uue koguduse. Oleme sellest palju rääkinud ja unistanud, aga ei ole selleni veel jõudnud. Loodame, et nende abiga jõuame sinna. Koguduse rajamise mõte on misjonitöö: kasvad, uuendad strateegiat, saadad välja kõige tublimad inimesed. Oleks hea, kui iga uus kogudus saaks iga kümne aasta järel rajada uue koguduse. 

Õhtul pean kokku saama selle meeskonnaga, kes korraldab venekeelsetele lastele jõululaagrit. See on juba kolmandat aastat, laager on Nuutsakul ja kestab neli päeva. Ideaalis on see kõigile venekeelsetele kogudustele, laagri keeleks on vene keel. See on misjoniüritus, esimesel aastal oli meil kuus uut inimest, teisel aastal oli juba 16. Sel aastal ei tea, mida oodata. Kokku mahub Nuutsakule 50 inimest. See laager on eelõige uutele inimestele, et kokku võtta aasta peale jaotatud misjonitegevusi, et saaks neli päeva koos olla. 

Tähtsamatest-suurematest asjadest on sel nädalal veel Rapla koguduse külastamine, see kogudus on praegu likvideerimise protsessis. Ametlikult kogudust enam varsti ei ole, aga inimesed jäävad, hoone jääb, tegevused jäävad. Mingis mõttes see võtab nende koormust maha, nad ei pea majandusaasta aruannet esitama ja muudki. Tahan neid külastada ja julgustada, et elu ei lõpe sellega. Peale lõunat lähen Tallinna venekeelsesse kogudusse jutlustama. Pühapäeva õhtul on meeste­saun. Hakkasime seda kunagi tegema, kui olin Tallinnas pastor, nüüd oleme kolm aastat koos käinud. See aasta olin valmis loobuma, kuna venekeelseid üritusi on palju, aga inimestele meeldib seal. Mõtlesin, et kui saan mitu abilist, siis olen valmis, et pean tulema ja ainult vestlust juhtima. Saingi abilised. 

Noppisin siit välja palju rolle. Sinu erinevad kohustused esindavad erinevaid rolle: üliõpilane, pastor, liidu esimees, isa…

Mul on kalendris ka pereaeg eraldi olemas, keskendusin praegu tööalasele poolele.

Olid enne liidus misjonitöö juht, kas jätkad ka selle rolli täitmist?

Ma ei tea, kas liidu esimees vajab seda ametlikku nimetust, teen sisuliselt seda edasi. Misjonitöö on mulle väga kallis ja tähtis, tahan sellega jätkata küll.

Kas tajud neid rolle erinevate pallidena, mida peab korraga õhus hoidma või sulanduvad mõned pallid üheks suuremaks?  

See on kõik ikka üks suur töö, mida me kõik koos teeme. Mingis mõttes jah peab ühest rollist teise üle minema, ka praegu adcom lõppes ja nüüd kohe räägin sinuga, vahel ei olegi piisavalt aega, et puhata. Ma panustan teadlikult inimestesse, sest ma usun, et ainult nii saame uusi juhte kasvatada. Panustame, näitame eeskuju, oleme nendega, esialgu juhirollis ja siis mingil hetkel võib neile öelda, et nüüd on tulnud nende kord üle võtta.See on kõik ikka üks suur töö, mida me siin kõik koos teeme.
 

Kuidas sa puhkad siiski? Mis on parim puhkus?

Pereisa ja abikaasana meeldib mulle veeta perega aega. See suvi olime kuu aega Hispaanias, tore oli olla kodust eemal, kus pole rutiinseid asju, mida peab tegema. Kui mõtleme minule isiklikult, siis aitab mul pead tuulutada, nagu ma seda nimetan, kalalkäimine. Kui ma ütlen kalalkäimine, siis paljud arvavad, et istun kaldal ja vaatan ujukit. Seda ma ei tee, mul on hästi aktiivne kalastusviis, pole justkui aega istuda ja midagi vaadata, peab kogu aeg lanti loopima ja peab proovima mõelda, nagu kala mõtleb: kus ta täna on ja mida täna maitsma hakkab. See aktiivne mõtlemine aitab unustada kõik muud toimingud. Käin enamasti järvedel, mõned korrad aastas, olen selle eest Jumalale tänulik.

See on täiesti uus info sinu kohta. 
Eelmisel sügisel sain kõige suurema kala, see oli üle kaheksa kilo. 

Mida tahaksid kogudusele nüüd, jõuluajal soovida?

Ma kasvasin venekeelses peres, kus jõulud ei olnud suurem pidu, oodati aastavahetust ja saluuti ja kartulisalatit ja kõike muud. Täiskasvanuna hakkasin rohkem jõule hindama, meile mõlemale Marinaga meeldib traditsioon, et teeme jõulude ajal kogu perele kingitusi. 

Iga kord, kui pean jõulu ajal jutlustama, mõtlen sellele, kui edukalt ja osavalt on maailm Jeesuse sündi alavääristanud. Jeesusest on tehtud abitu imik, keda justkui ülistatakse, aga abituna. Jõuluaeg on tegelikult tore aeg, kui võime inimestele meelde tuletada, et Jeesus ei olnud ainult laps, vaid Jumala poolt saadetud Päästja. Meil on praegu suur lootus, et Ta on meie preester taevapühamus. Igal jõuluajal võib mõelda sellele, et meie oleme Tema selja taga. Kui rääkisime pastoritest ja uutest ametitest ja et ühel hetkel ei ole inimesel end kellegi selja taha peita, aga meil on ustav sõber, Looja, Päästja, meie Karjane, kes on alati meiega. Ka sel jõuluajal võime meenutada kõiki neid toredaid hetki, mis meil Jumalaga iga päev on. Jõuluaeg on kindlasti tore, see on aeg, kui tunda rõõmu ja vaadata uutele väljakutsetele uuel aastal. Jõuluaeg on pöördemoment, pärast seda perioodi vaatame juba kevade poole. Nii võiksime ka oma elus jätta seljataha kõik, mis oli, ja vaadata lootusrikkama ja parema tuleviku poole.

Meil on kõikvõimas Jumal ja kui miski ei juhtu nii, nagu me seda soovime, siis see ei tähenda, et Tema võimed on langenud. See tähendab, et ei ole õige hetk, meie ei ole valmis või maailm ei ole valmis. Tema on sama, Tema ei muutu. Kui me Temasse usume, ei kaota me kunagi. •