Daniel Meder: Minu elus ei ole paremat tunnet kui tuua inimesi Kristuse juurde

Veebruari viimasel päeval saabus Eestisse misjonäriperekond Jaapanist. Aga nad ei ole üldse jaapani päritolu, vaid Daniel Meder on brasiillane ja Svitlana Samoylenko, tema abikaasa, ukrainlane. Peres kasvab nelja-aastane tütar Sofia. Daniel ja Svitlana räägivad Averonika Beekmannile oma teekonnast koguduse töös ja misjonitöös, aga ka sisseelamisest Eestisse.

Rääkige oma teekonnast siia Eestisse. See on nii kaugel muust maailmast, siin põhjas. Kuidas te jõudsite sellesse hetke, et istute siin Tallinnas diivanil. Kus oli esimene punkt, kui kuulsite selle riigi nime ja teil tekkis mõte, et tulete siia tööle?

Daniel: Eesti ei olegi nii kaugel, sest see on väga lähedal minu naise kodumaale. Poolteist aastat tagasi Jaapanis töötamise ajal, teadsime, et 2025. aastal lõpeb see projekt, mida seal tegime. Üks meie kolleegidest, kes töötab peakonverentsis, mainis meile Eestit, ja siis hakkasime otsima rohkem infot Eesti kohta ja meis tekkis põnevus. Alustasime siia tulemise protsessi aasta tagasi ja see lõppes nüüd kaks nädalat tagasi, kui siia jõudsime (intervjuu on tehtud 16. märtsil, toim). 

Huvitav, kes oli see sõber peakonverentsist, kes Eestist teab.
Daniel: Bledi Leno. Ta on albaanlane, kes töötab peakonverentsis, ta õppis koos minuga aastaid tagasi Brasiilias teoloogiat. Ta tegeleb peakonverentsis paljude projektidega üle maailma, nii et ta mainis mulle: Daniel, me teame, et see projekt Jaapanis on lõppemas. Kas te kaaluksite Eestit? Rääkisin sellest oma naisega ja me jõudsime järeldusele, et koht ei ole üldse peamine. Koht ei oleks esimene asi, mida vaataksime, vaid oluline oleks projekt, mida meil palutaks teha. Siinne projekti koos Eestiga moodustas täiusliku kombinatsiooni. Ja siin me siis oleme. 

Svitlana, millised olid sinu emotsioonid? Sa oled sündinud Ukrainas ja rahvuselt ukrainlane. Mis oli esimene punkt, kui kuulsid meie riigi nime ja sul tekkis mõte, et tuled siia tööle. 

Svitlana: Ma olen pärit Ukrainast. Ma läksin Inglismaale õppima. Elasin ja töötasin seal kaheksa aastat. Elasin umbes kaheksa aastat ka Brasiilias. Viimased neli ja pool aastat elasime Jaapanis. 

Minu jaoks oli oluline hea sobivus kohaliku projekti ja administratsiooniga, et olla nende misjoninägemusega vastavuses. See oli esimene nõue või soov, mis meil mõlemal oli. On lihtne töötada, kui me töötame koos kohaliku piirkonnaga ja mitte vastu. Kui seda, mida me saame tuua, hinnatakse ja soovitakse, siis saab töö toimuda nii, et see on kõigile kasulik – meile ja ka inimestele, kellega me töötame. Nii et see oli meie soov. Ma tahtsin olla ka kodule veidi lähemal, sest ma ei ole enam ammu oma kodu lähedal elanud. Nii et Eesti sobis ideaalselt.

Ja kui meile seda mainiti ja me kuulsime, mida kohalik liit loodab saavutada ja teha konkreetselt koguduste arendamise ja juhtkonna arendamise ja koguduste rajamise osas, siis mõtlesime, et see ongi see, ja me ei kaalunud midagi muud. 

Aga läheme tagasi paljude aastate taha. Millal tuli esimest korda pähe mõte misjonitööst? 

Daniel: Ma arvan, et esimene kord tuli mulle see mõte teisme­eas. Ma ei ole kirikus kasvanud, ma sain adventistide koguduse kohta teada koolis. Nii et ma teadsin natuke kogudusest. Ma teadsin natuke Piiblist, aga ma ei olnud adventist. Kui ma läksin keskkooli, hakkasin üha rohkem koguduse kohta õppima. Mind kutsuti kirikusse ja ükskord kutsus keegi mind noortelaagrisse. Olin juba üsna vaimustunud kogudusest, aga mul ei olnud palju sõpru. Nii et ma tahtsin paluda oma vanu sõpru, et nad tuleksid minuga koos sellesse laagrisse, siis oleks mul seal palju sõpru, mis oleks ideaalne kombinatsioon: mul oleks kirik ja mu sõbrad samas kohas. Ja ma kutsusin kahte neist, nad ütlesid, et ei, ma ei taha tulla, nagu, mida sa kavatsed seal teha, palvetad terve nädalavahetuse?! Ma vastasin, et ei, seal on palju noori ja seal on tore, proovime. 

Kui teile ei meeldi, siis järgmine kord ei ole vaja tulla. Nad tulid. Ja laager meeldis neile, sellest ajast peale hakkasime me kolmekesi eri kirikutes käima.

Me kolmekesi olime sellest ajast peale koguduse suhtes rohkem põnevil, tutvusime erinevate inimestega. Ja siis otsustasin saada ristitud. Aga see algus, kui ma tõin need kaks sõpra kirikusse, andis mulle väikese maitse sellest, milline võiks olla tunne, kui tuuakse inimesi kirikusse. Üks neist sõpradest sai ristitud ja teine käib ka tänaseni kirikus.

Nii et sa olid misjonär enne, kui sind ristiti?

Daniel: Jah, palju aastaid enne seda. Ma arvan, et olin siis 15–16 aastat vana. 

Kas sinu perekondlik taust on siiski kristlik? Brasiilia on katoliiklik riik.

Daniel: Jah, aga kui sa ütled Brasiilias, et sa oled katoliiklane, tähendab see, et sa käid kolm korda aastas kirikus ja sa tead, mis on Piibel. See ei tähenda, et sa oskad Piiblit lugeda või midagi muud sarnast.

Siiski pidi ka hiljem olema muid momente, mil tegid teadlikult otsuse, et tahad olla misjonär. 

Daniel: Pärast seda otsustasin, et tahan õppida teoloogiat. Mõtlesin, et õpin seda ühe aasta. Tahtsin lihtsalt näha, kuidas need asjad on. Mõtlesin õppida, kuidas Piiblit lugeda, siis katkestada ja teha midagi muud. Aga sel aastal pidime tegema praktika – pidime minema lähedalasuvasse linna ja andma piiblitunde. Nii et pidime minema laupäeva pärastlõunal välja ja leidma inimesi, kellele piiblitundi teha ja selle semestri jooksul pidime igal laupäeval seal käima. Teisel semestril pidime leidma teise pere ja tegema sama asja.

Mäletan, et kõigil mu sõpradel olid põnevad pered. Ühel perel oli bassein, nad kutsusid teda ujuma. Üks teine pere grillis ja mu sõber pidas grillimise kõrvale piiblitundi. Minu piiblitund oli majas, kus elas mees, kes oli igal laupäeval purjus ja tema ema ei kuulnud väga hästi, nii et see oli minu jaoks väga raske, aga see oli nii oluline. See hetk minu nädalas oli nii oluline, et ma õppisin kogu nädala, et püüda aru saada, kuidas neile kõige paremini seda sõnumit edastada. Kuidas kõige paremini esitada küsimusi, kuidas ma saaksin selle teema huvitavaks teha. Ja kuuenda kuu lõpus sai see vana daam ristitud. See avaldas mulle väga muljet. Mitte minu töö ei avaldanud mulle muljet, vaid misjonitöö ja kuidas see paneb sind end tundma. Kõik teised õpilased vahetasid oma peresid, aga mina ütlesin, et ma ei taha perekonda muuta, ma tahan jääda samasse perekonda, sest ma arvan, et ma saan jõuda selle noore meheni. Ja siis teisel poolaastal me jätkasime. Ta lõpetas joomise ja teise semestri lõpus ta ristiti. Mõned aastad hiljem tegutsesid nad mõlemad aktiivselt kohalikus koguduses.

See pani mind tahtma lõpetada teoloogiaõpingud ja saada pastoriks. Ma mäletan väga selgelt, et rääkisin sellest Jumalaga: minu elus ei ole paremat tunnet kui tuua inimesi Kristuse juurde. Nii et jah, ma teadsin, et tahan seda teha kogu oma ülejäänud elu.

Sul olid tõesti viljakad esimesed kogemused. Aga kuidas on sinuga, Svitlana? Kas mäletad oma misjonimõtteid või seda, kuidas alustada? 

Svitlana: Ma kasvasin adventperes ja siin Eestis mäletavad ka minu vanusegruppi kuuluvad ja vanemad inimesed NSV Liidu režiimi ja neid komplikatsioone, mille see kaasa tõi. Minu peres on palju lugusid ohvrimeelsusest. See töö ei olnud samasugune nagu Brasiilias: turvaline. Tean palju lugusid vanemate inimeste usu kohta. Ja see on mind alati inspireerinud, aga misjonitöö idee sellises klassikalises mõttes, nagu Daniel seda kirjeldas, ei olnud üldse osa minu elust, sest see ei toiminud nii, kui ma olin noor. See oli salajane töö ja see oli inimese elule väga ohtlik. 

Ma õppisin Newboldis, mis on väga mugav kristlik institutsioon – kõik on omavahel tuttavad ja see on omamoodi väike perekond. Ja hiljem, kui me abiellusime, oli meil väga traditsiooniline kogudus, kus tema teenis pastorina ja mina pastori naisena ja kui aus olla, siis see ei pakkunud eriti palju võimalusi misjonitööks.

Brasiilia on väga suur riik ja sealne kogudus – sest ühiskond on juba kristlik ja inimesed on kristlikule sõnumile väga avatud – on väga suur. Ühes esimeses kohas, kus Daniel teenis, oli üheksa kogudust üheksas linnas, nii et me elasime ühes ja siis pidime käima erinevates kaugemal asuvates kirikutes. Kogu piirkonna juhtimine võttis palju aega ja ma tean, et mingil hetkel meie mõlema jaoks, aga minu jaoks konkreetselt jõudis see töö punkti, kus see oli mehaaniline, see ei olnud enam kaasav ja see ei olnud elav. Sa lähed kirikusse ja kõik on kogu aeg sama. See on tore, aga sellest ei piisa. 

Koguduste rajamine ja misjonitöö ukselt uksele viisil ei ole minu stiil. Ma ei toimi nii. Ma ei saa tõesti minna ukselt uksele. See on midagi, mida ma ei suuda tõhusalt teha. Aga koguduste rajamine koos inimestega, kes mõtlevad sarnaselt, kes on uudishimulikud ja avatud, see meeldib mulle. Meil oli seal piirkonnas kogemus, kus me organiseerisime grupi inimesi ja tegime sellest koguduse pistiku, mis põhines esialgu isikliku ja professionaalse arengu ideel. Aga vaimulikust vaatenurgast viis see õpperühma ja seal väikegrupini. Me saime kokku kohvikus, see oli väike linn, nii et õpetajad, kooli­juhid, kohalikud ettevõtjad ja ärimehed – see oli meie rühm. Ja see oli hämmastav. Me lihtsalt hingasime ühes rütmis ja see oli nii tore.

See oli esimene kord, kui misjonitöö väga spetsiifilisel koguduse rajamise alal meeldis mulle mitte kui töö, vaid kui isiklik kutsumus. Sellest ajast alates olemegi seda teinud. Me oleme osalenud koolitustel ja oleme andnud koolitusi ja oleme natuke reisinud. Ja nii me läksime Jaapanisse. Jaapan kinnitas kogu seda asja. Sel teel oli nii palju raskusi, aga me teadsime, et on inimesi, kes on siiralt huvitatud suurtest küsimustest. Nad vajavad, et kristlus toodaks nendeni asjakohasel viisil, mitte traditsioonilisel viisil, vaid nii, et see kõnetaks neid. Jah, me olime valmis järgmise asja jaoks samasuguses suunas.

Nii et te töötasite Brasiilias ja siis järgmine peatus oli Jaapan? Te olite pastoripere, kes töötas üheksas koguduses. Aga siis ühel hetkel pidi käima klõps, et nüüd me läheme ära. 

Daniel: See oli huvitav klõps. Me ei mõelnud, et läheme ära, aga nagu Svitlana ütles, tegelesime koguduse rajamisega. Samal ajal palus liidu kontor meid tulla ja aidata tõlkida pastoritele. Pärast kahte aastat palusid nad, kas õpetaksin koolitusel. Ja nad palusid mul anda ka teisi tunde. See käis nii kolm-neli aastat. Üks inimene peakonverentsist mainis, et nad sooviksid, et me teeksime täpselt sama asja Tokyos Jaapanis. Me mõtlesime, et võibolla saamegi minna. Niisiis, me võtsime puhkuse ja läksime Tokyosse, et aidata õpetada koguduse rajamise teemat. See oli 2017. aastal. 

Me läksime koju tagasi ja siis tuli kutse Jaapanist. Me rääkisime sellest ja ütlesime, et praegu pole aeg minna, kuna meil oli palju asju Brasiilias pooleli, nii et me ütlesime ei. Siis tuli teine kõne Jaapanist ja ma ütlesin: aga nii palju asju on pooleli, me aitame siin nii palju inimesi. Ma ei uskunud, et see oli Jumala kutse, nii et me ütlesime jälle ei. 

Paar kuud hiljem ärkasin ühel päeval mõttega, jagasin seda Svitlanaga ja ta ütles, et tal oli sama mõte. Mõtlesime, et võibolla me teeme kõike valesti. Me ei lase Jumalal isegi valida. Me lihtsalt ise otsustame. Me mõtlesime ise midagi valmis ja ütlesime: see on ilmselt see, mida Jumal tahab. Mis oleks, kui me laseksime Temal meie eest otsustada? Ja siis oli see väga mugav, sest me mõlemad arvasime, et loomulikult ei helistata meile enam kunagi. Aga me otsustasime, et kui tuleb veel üks kutse, siis me lähme. See oleks nagu märk, et Jumal kutsub meid. Samal nädalal saime veel ühe kõne. See oli kolmas kõne, nii et me vaatasime teineteisele otsa ja ütlesime, et lähme. 

Ja mis aastal see oli? Te olite Jaapanis koolitamas 2017. aastal. 

Daniel: Ma arvan, et see oli 2019. Enne Covidit. Ja siis võttis kogu protsess kaua aega, sest me läksime läbi peakonverentsi projektiga Mission Unusual (ebatavaline misjon, toim). Peakonverents tõi Tokyosse viis perekonda erinevatest maailma osadest ja idee oli teha koguduste rajamise projekt viie aasta jooksul viie erineva perekonnaga.

Svitlana: See oli tõesti huvitav. Veel üks väike kinnitus. Paljudes kohtades oli karantiin, aga Jaapan on saar, nii et Jaapan, nad lihtsalt sulgesid oma lennujaamad ja piirid, keegi ei saanud sisse ega välja. Isegi Jaapani jaapanlased ei saanud tagasi. Meil olid dokumendid viisade saamiseks ja kõik oli valmis. Aga Jaapan oli suletud, nad ei menetlenud mingeid dokumente. Nad avasid piirid ja keegi ei teadnud, kui kauaks. Me läksime viisade saamiseks saatkonda. Me müüsime kõik, mis meil oli, tulime ainult nende kohvritega, mis me lennukist välja veeretasime. Me lõpetasime kõik oma asjad, sulgesime kõik kontod ja muud asjad. Ja me tulime Jaapanisse, teadmata, kui kauaks see aken avatuks jääb.
Ja kui me jõudsime Jaapanisse, siis sõna otseses mõttes nädal hiljem suleti piirid jälle järgmiseks seitsmeks kuuks või nii. See oli meile järjekordne kinnitus. Ja kui kiiresti asjad toimusid, oli ka väga ebatavaline, sest tavaliselt võtaks see protsess kauem aega.

Tokyo on maailma suurim linn oma 40 miljoni inimesega. Kuidas te seal toime tulite? Brasiilia on samuti suur riik, aga…

Svitlana: Tokyo on armas. See on puhas ja funktsionaalne ja imeliselt turvaline. Sa oled seal ja seal on veel 40 miljonit inimest, aga jaapanlased on väga tähelepanelikud oma ruumi suhtes – nad ei tungi sinu ruumi, nad on väga viisakad ja väga vaiksed, nii et nad on üsna väikesed selles mõttes, kui palju ruumi nad hõivavad. Nii et tegelikult, kui tõtt öelda, ei tundunud Tokyo mulle nelja aasta jooksul kunagi liiga väsitav.

Daniel: Sa ei tunneta, et seal on nii palju inimesi, sest nad austavad sind nii palju, et sa ei tunne end ebamugavalt. 
Svitlana: Kõik toimib. Seal on muidugi palju hooneid ja palju asfalti ja me naljatame, et meie laps ei näinud oma esimestel elukuudel muru, sest seal ei ole muru, seal on ainult asfalt. Ta nägi muru esimest korda pooleaastasena ja oli hämmastunud.

Teie projekt Tokyos lõppes otsa. Kas tundsite, et töö siin on tehtud, lähme järgmisele tasandile, või oli pigem kahju, et peate lahkuma? 

Daniel: See on ka väga huvitav. Mõnikord näed Jumala tööd oma elus nii selgelt, et järgmine samm tundub tegelikult mugav. Nii et kui tuli kõne, et tuleme Eestisse, ütlesime jah. Me olime natuke mures, sest me teadsime, et töö seal ei ole veel 100% valmis. Mõtlesime, et kui Jumal kutsub, siis me läheme, ja hakkame püüdma tööd võimalikult kiiresti lõpetada. Aga nagu me enne ütlesime, võttis kutse menetlemine natuke rohkem kui aasta aega, ja see aasta oli täpselt see aeg, mida vajasime, et jätta projekt nii, et nüüd on see iseseisev. Nii et me asutasime koguduse ja nägime, kuidas Jumal kõik kokku tõi. Meil ei olnud alguses kohta, siis üks mittekristlik inimene, kes meiega kohtus, andis meile oma kontori kogu laupäevaks. Nad ise kasutasid kontorit esmaspäevast reedeni. Hingamispäeviti oli kontor meie kasutada koguduse asutamiseks. See kontor oli nii kallis pind Tokyo südames, et me ei oleks saanud seda ise rentida. Nüüd oli meil koht ja me hakkasime inimesi ette valmistama, et nad võtaksid selle koguduse üle.
Paari kuu pärast tulid USA misjonärid, kes otsisid projekti, mille kallal töötada. Nad lihtsalt juhtusid külastama meie kirikut. Lahkudes nägime, kuidas Jumal kõik tükid kokku sobitas, et muuta see kogudus kasvavaks koguduseks ka siis, kui meid seal enam ei ole.  

Svitlana: Nad ei võtnud juhtimist üle ametlikus mõttes. Selles rühmas on ka teisi juhte, kes on väga tugevad. See grupp on tõeliselt egalitaarne ja neil ei ole ühte liidrit. Nad on kõik vabad mõtlejad, see on nooremate inimeste kamp, nad sobivad omavahel väga hästi. Meile tähendas see, et me lahkusime täiesti rahulikult, teades, et selle väikese lapse eest hoolitsetakse ja ta ei vaja enam meid. Ilma meieta läks paremaks. Nad teevad juba hunniku asju. See oli lihtsalt imeline koht, kust lahkuda.

Nüüd saate olla nagu Paulus. Te rajasite Jaapanis koguduse. Kas plaanite neile kirjutada, videosõnumeid saata? 

Daniel: Oleme saatnud mõne sõnumi, aga me püüame lasta neil ise kasvada, sest kui me liiga palju sekkume, siis see ei ole väga tervislik. 

Svitlana: Tõsi on see, et nad ei vaja meid tegelikult, me oleme sõbrad ja me muidugi hoiame ühendust, aga individuaalselt, mitte grupina. Me oleme sõbrad ja elame neile grupina kaasa.  

Daniel: Me kuulsime eelmisel nädalavahetusel, et parimad juhid on need, kelle lahkudes muutub kogudus veelgi paremaks, nii et kui see on tõsi, siis me oleme õnnelikud, et nad kasvavad.

Jah, see on hea uudis meile. Kas läksite Jaapanist Brasiiliasse ja siis siia? 

Daniel: Ei, me tulime siis otse siia. 

Ma ei tea, kuidas te toime tulete. Te olete maailmakodanikud, mitte ühes kohas kinni. Kas te tunnete, et olete maailmakodanikud?

David: Mina olen Brasiiliast, Lena on Ukrainast ja Sofia sündis Tokyos. Meie vanemad käisid meil Tokyos külas. 

Svitlana: Mina läksin kodust ära, kui olin 16-aastane. Ma läksin kõigepealt USA-sse ja siis Inglismaale ja ma ei läinud koju tagasi elama. Aga ülemineku mõttes on see siiani olnud kõige lihtsam. Kui läksin Inglismaalt Brasiiliasse, oli see väga raske ja mul võttis paar aastat, et  kultuurist aru saada ja keel omandada. Sama kehtib Jaapani kohta. Me olime end Brasiilias sisse seadnud, mul oli oma professionaalne ruum ja Daniel töötas. Ja siis me tulime Jaapanisse, mida me lihtsalt mitte ei mõistnud, aga Google ka ei mõistnud. Kui sa loed silti, kus on kolm tähestikku natuke nii, natuke naa ja Google annab vastuseks sigrimigri ja sa lähed supermarketisse ja sul ei ole aimu, mis seal on – sa tunned ära munad, aga kõigest muust pole sul aimugi, mis seal sees on, siis tegi see kohanemisperioodi väga pikaks. Siin on poes kartulid ja till, eks? Ma tunnen end nagu kodus!

Te olete nüüd paar nädalat Eestis olnud. Missugused on esimesed tunded?

Daniel: Toit on imeline!

Svitlana: Toit on lihtne ja maitsev. Jaapanis me leidsime ka, mis meile meeldib, aga siin on lihtsam. Kui sa tellid toitu, siis tead, mida oodata. See on lihtsalt lihtne. Kultuuriliselt on samamoodi: mentaliteet on natuke vähem keeruline. Brasiilias ja ka Jaapanis peab lugema ridade vahelt.

Daniel: Kui ma Jaapanis küsiksin inimeselt: kas ma võin siia istuda, siis inimene vastab, et see on keeruline. Ma ütleksin, et ei, see ei ole raske, äkki ma saan ikka siia istuda. Tema vastab: võib-olla oleks parem, kui te ei istuks siin. Ja mina võiks öelda, et võib-olla tõesti. Ma pean kultuurist aru saama: nad ei ütleks kunagi ei ja teised ei ütle kunagi jah. Nad ei ütle kunagi, et sa ei saa midagi teha. Nii et sa pead õhku lugema: mis oli see, mida ei öeldud? See võttis mõned aastad, et harjuda. See on kultuuri mõistmise küsimus.

Svitlana: Jah, peab kultuuri tundma. Aga esimene mulje Eesti kohta on, et siin on lihtsam. 

Ma pean küsima ka Venemaa kohta, mis on Eesti naaberriik. Paljud inimesed kardavad Eestisse tulla, sest Ukrainas on sõda ja neile tundub, et siin on ohtlik. Kas te vaatasite enne siia tulekut, kus see riik kaardil asub?

Svitlana: See on huvitav küsimus. Minu õde pidi lahkuma Ukrainast, nagu paljud inimesed selles väga stressirohkes olukorras. Nad kaotasid oma maja ja see sõda on meie peret isiklikult puudutanud. Minu jaoks ei ole see abstraktne mõte. See sõda on väga konkreetne, reaalne asi. Samal ajal jälle: me tulime projekti, mitte geograafilise asukoha pärast. See on Jumala plaan ja tee. Me usaldame Tema teed ja et me suudame anda oma panuse millegi olulisega. See on peamine. 

Tulemegi Eesti projekti juurde. Mis on teie peamised eesmärgid siin? Me teame, et liidu nõukogu koosolekutel on neist asjust räägitud, aga teised inimesed ei tea sellest veel eriti midagi, nii et tore oleks teilt endilt kuulda. 

Daniel: Peamine eesmärk on toetada koolitusega kõiki pastoreid ja koguduseliikmeid, kes sooviksid rajada uue koguduse. See on see, mida tegime ka Jaapanis. Ja see on see, mida meil on  palutud teha ka siin. Nii me õpime kultuuri, kuidas Eestis asjad toimivad, aga me oleme siin, et panustada ja pakkuda seda, mis meil on, ja aidata kogudusi. 

Svitlana: Hetkel on see kõik natuke ebamäärane, sest projekt ise sõltub igas kohas kohalikest ootustest. Meil on vaja natuke aega, et aru saada, mis need on. Kes on need juhid, kes on avatud koguduste rajamisele? Kes on need administraatorid, kes on nõus seda toetama? Milline on dünaamika, millised ressursid on kättesaadavad. Me teame mõningaid vastuseid nendele küsimustele, kuid mitte kõiki.

Muidugi on ka inimfaktor, eks ole? Me ei ole kõigile parim valik, seega peame leidma inimesed, kes on õnnelikud, kui meie neid toetame. Et on selline ühtekuuluvus ja nii edasi. Kõik see võtab natuke aega, nii et ma arvan, et alguses on palju tutvumist, koguduse tundmaõppimist, kohalike olude tundmaõppimist. See tähendab nooremate inimeste ja nende soovide tundmaõppimist, ja arusaamist, mida nad tahaksid, sest nende käes on tulevik. Ja seal ongi energia, eks? Nii et esimene samm on aru saada, mis on kättesaadav ja mida vajatakse, ja luua nende vahele sildu. 

Daniel: Me oleme õppinud, et kui sa tuled uude kohta ja hakkad pakkuma ja andma, siis võibolla inimesed ei vajagi seda. Võibolla nad ei taha seda, või võibolla nad tahavad, aga natuke teistmoodi. Nii et mida me oleme õppinud, on see, et kõigepealt peame saama teilt küsimusi, mõistma, kuidas te töötate, mõistma, mida te eelistate, ja siis me kohandaksime koguduse rajamise strateegiaid ja ideid. Me oleme kohandanud need teie tegelikkusele. Mitte ainult riigi tegelikkusele, vaid iga piirkonna, iga linna ja mõnikord iga inimese tegelikkusele.

Näiteks kui te tahate rajada kogudust, siis võibolla on see teistmoodi kui see, mida teie naaber rajab, nii et me peame mõistma, kes te olete, et olla võimelised teid teie keskkonnas ja ideedes toetama.

See tähendab palju suhtlemist ja inimestega rääkimist. 

Svitlana: Meile meeldib, kui inimesed meil külas käivad, kui saab koos teed juua, üksteist tundma õppida. Mõned esimesed asjad, mida me Jaapanis tegime, oli lihtsalt palju kokkusaamisi olemasolevate juhtidega olemasolevates kogudustes, kes tahtsid midagi rohkemat, kes tahtsid midagi muud, kellel olid ideed. Nad ei osanud edasi minna, sest nad olid ainukesed, kes nii mõtlesid, või nad ei osanud inimestega suhelda. Meil oli palju lihtsalt mitteametlikke lauamänguõhtuid, teeõhtuid ja lõunasööke ja muud sellist, et neid mõista.

Ja kui tekkis sünergia, oli see tegeliku misjonitöö algus. Niisiis, kõigepealt on see meie kogudustes koos meie juhtidega, kuulamine. Ja siis sealt edasi vaadates, kas me suudame seda energiat ära kasutada. Ja me saame lihtsalt olla koos inimestega, kellel on juba suurepärased ideed.

Daniel, sa oled nüüd Kompassi koguduse pastor-koots. Sa oled nendega juba ka kohtunud. Missugused on sinu plaanid Kompassiga, kas seal kehtib ka esialgu kuulamise ja vaatlemise plaan? 

Daniel: Jah, sada protsenti. Kõigepealt peame me neid tundma õppima ja et tundma õppida, on vaja kuulata. Me oleme siin, et teid toetada. Öelge mulle, kes te olete, öelge mulle, mida ta arvate, öelge mulle, mida te tahate ja kuidas te seda tahate. Ja, mõne aja pärast, nagu Lena ütles, leiame sünergia. Selle grupi inimesi, kes on valmis tegema midagi teistmoodi. Võibolla on see grupp valmis rajama teise koguduse Kompassist? Võibolla nad tahavad jääda siia natuke kauemaks? Mõistame ja õpime, mida nad tahavad, ja siis pakume midagi, mida nad tegelikult vajavad ja mida nad otsivad? 

Svitlana: Ma ei taha, et see kõlaks nagu, et meie oleme lahendus kõigele. Me teame, kus saame abiks olla. Aja jooksul muutub see dünaamika selgeks, kooskõlastatus ideede ja projektide vahel. Meie töö ei ole tõesti midagi peent. Meie mõte on saada kokku, rääkida üksteisega, see võib olla ühine küpsetamine meie kodus. 

Ma kuulen ühte sõna, mida pole küll öeldud, aga mõtlen sellele misjonitöö kontekstis: kannatlikkus. Te peate misjonäridena olema tõeliselt kannatlikud. See ei ole nii, et ilmud ühte kohta ja mõtled, et rajad siia koguduse ja homme ongi sada inimest koguduses. 

Daniel: Ei ole midagi sellist. Esimene asi, mida inimesed ütleksid, kui te ei ole nendega isegi tuttav: kes te olete? Mida te tahate teha? Mõte on teid tundma õppida ja näha, kuidas me saame teile kasulikud olla. See on peamine punkt. 

Mitte nii, et ma saan istuda ja vaadata, kuidas te töötate.

Daniel: Jah, tegelikult on see täpselt vastupidi, sest põhimõtteliselt ma ei tulnud siia, et teha teie tööd. Ma tulin siia, et toetada teid selles töös, mida te juba teete ja mida te tahate jätkata. Just tänu sellele kasvas kogudus edasi, kui me Jaapanist lahkusime – me ei ole ainukesed käed, me olime seal toetamas. Ja nüüd võisime meie lahkuda ja nemad jätkavad kasvamist. Nii et jah, see on parim lähenemine. 

Teid saadeti Lõuna-Ameerika divisjonist läbi peakonverentsi. Lõuna-Ameerika divisjon on teinud väga häid plaane, nad on võtnud misjonäre vastu ja nüüd tahavad nad saata misjonäre välja. Teie olete üks osa sellest plaanist.

Daniel: Jah, see oli veel üks koht, kus nägime Jumala kätt. Kui me Jaapanis olles kuulsime, et tuleme Eestisse, oli ainult üks probleem: meil ei olnud eelarvet. Oli mõte, et olgu, me lähme, aga kellelegi ei maksta midagi. See oli huvitav, sest see oli täpselt sel ajal, kui Lõuna-Ameerika divisjon uuendas projekti, mis algas vist kümme aastat tagasi. Plaan oli, et nad saadavad peresid erinevatesse riikidesse. Ma võtsin ühendust Lõuna-Ameerika divisjoni esimehega, ta ütles, et nad organiseerivad seda algatust ja et neil ei ole veel kõiki inimesi ega ka kõiki projekte. 2025. aastal taheti saata 50 peret 50 riiki, kes teevad 50 projekti. Ma küsisin, kas me võiksime olla üks neist peredest, ja ta ütles, et jaa, miks mitte, aga vaatame, mis riiki me teid saadame. Ma vastasin, et mul on juba riik ja mul on juba projekt, kui te sellega nõus olete, aga meil ei ole eelarvet. Neil oli eelarve, aga ei olnud projekti.

See võttis kaua aega, aga Trans-Euroopa divisjon koos Balti uniooni ja Eesti liidu ja Lõuna-­Ameerika divisjoniga rääkisid peakonverentsiga läbi ja Eesti sai üheks projektiks, mis sellesse projekti kaasati.

Nii et kui nüüd tuleb Lõuna-­Ameerika divisjoni peakoosolek, siis öeldakse seal välja ka meie riigi nimi. 

Daniel: Jah, jah.

Sa mainisid enne, et Jaapanis oli viis perekonda. Kas te suhtlesite ka omavahel? 

Daniel: Jah, kogu aeg. Iga perekond pidi rajama oma kogudusi, aga samal ajal koos koolitasime Jaapani juhte ja pastoreid, et nemadki oskaksid kogudusi rajada. Seal rajati selle ajaga 19 kogudust, on kodukogudusi, kontorkogudusi ja kirikuga kogudusi. Tegime seal ACTS-koolitusi ja neli korda aastas oli pastoritele koolitus. Meie, viis perekonda, juhendasime neid, hoidsime kätt ja tegime asju nendega koos. Nüüd, kui ära tulime, on seal19 väikest kogudust juures. 

Kas see on seesama ACTS, mis toimub praegu ka Eestis?

Daniel: Jah. Trans-Euroopa divisjon alustas selle projektiga siin.

Svitlana: See on sama ACTS, kuid on väga huvitav jälgida, kuidas see muutub sõltuvalt asukohast, meie kogemus Jaapanis oli väga huvitav. Euroopas kasutatakse väga spetsiifilist õpetamisviisi, mis justkui tutvustab kontseptsiooni ja siis lähed ja teed seda. Jaapanlaste arusaamine on teistsugune ja me tajusime seda pärast paari esimest koolitusmoodulit, mis seal  täiesti ebaõnnestusid. Meil oli hea tagasiside, inimestele meeldis sisu, aga keegi ei teinud tegelikult midagi. Sel koolitusel oli madalaim osalevate inimeste kaasamise määr. Nii et Jaapanis pidime selle täiesti ümber mõtlema ja rääkima kõigepealt kogemusest ja siis tegevusest. Me pidime tegema asju, et inimesed saaksid tulla ja näha neid uusi kogudusi, mida me pakume, ja tunda, kuidas on olla mitte kirikuhoones.

ACTS on lihtsalt see üldine idee, et kogudused peaksid paljunema. Nad ei peaks jääma ainult üheks kirikuks, mis rajati 50 aastat tagasi, kus on nii palju inimesi ja mis ei sure ega kasva. ACTSi eesmärk on elustada kogudust mitte elustamise enda pärast, vaid eesmärk on paljunemine ja kasvamine ja uute koguduste avamine. Misjon on rajada kogudusi, mis on asjakohased kaasaegsete inimeste jaoks, leides selleks loomingulisi viise. See ei pea olema koguduse hoone. See ei pea olema mingi konkreetne doksoloogia. See ei pea olema mingi konkreetne korraldus. See on ACTS ja kuidas seda erinevates riikides rakendatakse, on erinev. 

Mainisite, et Lõuna-Ameerika divisjon saatis välja 50 perekonda. Kas suhtlete ka nendega? 

Daniel: Nad lähevad välja sel aastal. Me kohtusime nendega eelmisel aastal ja me rääkisime nendega ja oli väga huvitav kuulda nende lugu. Mõned neist uuendasid oma projekti, millega nad juba varem töötasid. 

Svitlana: Lõuna-Ameerika divisjon on olnud imeline. Ei ole väga lihtne kõiki ühte kohta saada, aga eelmisel aastal saime kõik kokku Türgis, kuhu kõik tulid kõigist neist erinevatest riikidest kokku ja see on muidugi lihtsalt imeline. Me ei tea, millal ja kuidas see uuesti juhtub, aga, ma arvan, et mingil hetkel on meil see võimalus. 

Daniel: Üks asi, mis on väga oluline ja ma ütlesin seda ka Lõuna-Ameerika divisjoni esimehele. Misjonärid annavad kogu aeg: jutlustavad, teevad kogu aeg midagi, aga see kongress on tehtud meie jaoks, et meid innustada. See oli nagu sõõm värsket õhku. See oli tõesti tore: mõte misjonäride eest hoolitseda. Nüüd võite minna tagasi ja kulutada palju energiat põllule. 

Svitlana: See on peegeldus ülemaailmsest adventkogudusest ka – selle kohta, kuidas selline asi on võimalik. Kuidas see projekt on võimalik, kuidas ma olen siin olnud, on võimalik. Jah, see võttis natuke kauem aega, aga see toetus ja töö hulk, mis läheb ainult ühe sellise ülemineku organiseerimisse nagu meie, on uskumatu ja see, kui palju inimesi selle kallal töötab. 

Daniel: Me tundsime sama Eesti liidu poolt. Samal ajal  kui peakonverentsil oli vaja teha palju asju ja Lõuna-Ameerika divisjon tegi palju asju, siis Eesti liit oli kogu aeg nendega ühenduses ja aitas kaasa. Nii et me näeme, et Eesti liidul on huvi kasvada ja tuua misjonäre ja investeerida kogudusse. Meil on väga hea meel siin olla, oleme selle üle väga uhked. 

Viimane küsimus on teie unistuste kohta. Mis on teie lühiajalised unistused Eestis?  

Svitlana: Üks väga praktiline unistus on. On suur õnnistus, et kõik räägivad siin väga hästi inglise keelt, aga et integreeruda, on vaja keelt õppida. Sofia läheb lasteaeda ja unistus on näha Sofiat Kompassi lastega eesti keeles mängimas. 

Daniel: Osa sellest unistusest on, et ka meie peaksime keelt õppima. 

Svitlana: Ma tahaksin kohtuda inimestega ja õppida inimesi tundma ja ma tahaksin aidata inimestel tunda, et nad võivad tulla meie juurde ja meie koju. 

Daniel: Ma kirjutan sellele kõigele alla. Mulle meeldiks, et kui me kunagi lahkume – ma ei tea, millal me lahkume –, vaadata tagasi ja näha, et meie aeg siin oli oluline ja hea. Et meie siin viibimisest kasvas midagi välja. See ei ole minu plaan, vaid uurida välja, mida eestlased tahavad. 

Aitäh selle vestluse eest! Soovin teile palju Jumala õnnistusi.

Svitlana: Aamen! •