Filippus, üks varakristliku koguduse diakonidest, keda hiljem nimetati evangelistiks, kuuletus Jumala häälele ja läks evangeliseerima väga ebatavalisse kohta – Jeruusalemmast lõunasse, Gazasse viiva kõrbetee äärde. Nagu selgus, oli Jumala plaan, et Filippus kohtub sel teel ühe tähtsa mehega. Keda ta kohtas? See mees oli Etioopia ülik ja riigi varahoidja, kes oli Jeruusalemmast tagasiteel koju, ta uskus ainujumalasse. Ta oli naasmas jumalateenistuselt Jeruusalemmas ja luges teel prohvet Jesaja kirjarulli. Issanda Vaim rääkis Filippusega, õhutades teda üliku vankrile lähenema. Kui Filippus lähenes, kuulis ta, kuidas etiooplane luges valjusti prohvet Jesaja raamatut. Siis küsis Filippus: „Kas sa ka aru saad, mida sa loed?“ Vastuseks kuulis ta mehe lootusrikast ja uudishimulikku küsimust: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?“ Ta kutsus Filippuse enda juurde, et kuulata, kuidas ta loetud kirjakohta seletab.
See lugu on kirjas Apostlite tegude 8. peatükis ja lõpeb sellega, et etiooplane ristitakse lähedalasuvas veekogus. Jumala Sõna oli saavutanud oma eesmärgi ja kandis etiooplase südames vilja.
Tänapäeval saab Piibli osta 25 euro eest või lugeda arvukatest internetiallikatest tasuta. Kuid see ei ole alati nii olnud. Üks Etioopia ülik luges oma vankris istudes prohvet Jesaja kirjarulli. Kujutage vaid ette, et sellise koopia tegemiseks oleks vaja olnud umbes viis ruutmeetrit pärgamenti. Lisage sellele veel kirjatundjate töö ja te võite ette kujutada, kui suur on vaid ühe raamatu väärtus Piiblis. Hilisematel aegadel, kuid veel enne paberi ja trükkimise laialdast kasutamist, maksid Piiblid palju raha. Näiteks ainult üks Winchesteri Piibli eksemplar (1175) nõudis enam kui 250 vasika elu, et nende nahast pärgamenti valmistada.
80 protsenti inimestest, kes nimetavad end usklikuks, ütlesid, et nad ei näe Piibli lugemisel mingit mõtet!
Piibel on tänapäeval kättesaadavam kui kunagi varem. Ja see on väga hea. Kuid kas tänapäeva eurooplasel on ikka veel sama aukartustäratav kirg Jumala Sõna tundmise vastu kui Etioopia ülikul? 2023. aasta juunis avaldas Leipzigi ülikool uuringu, mille peamine eesmärk oli välja selgitada, milline on Piibli koht Saksa kodanike (usklike ja mitteusklike) igapäevaelus. Selgus, et ainult umbes 30 protsenti vastanutest avab Piibli vähemalt kord aastas. 1,6 protsenti vastanutest loeb Piiblit iga päev ja 3,2 protsenti kord nädalas. Veidi rohkem kui pooltel küsitletutest on raamatute raamat paberkandjal. Siiski leiab isegi 40 protsenti inimestest, kes ei pea end religioosseks, et Piibli sisu on huvitav ja meelelahutuslik. Kuid kõige üllatavam oli selles uuringus see, et umbes 80 protsenti inimestest, kes nimetavad end usklikuks (protestandid ja katoliiklased), ütlesid, et nad ei näe Piibli lugemisel mingit mõtet! Selliste uudiste taustal on Euroopal tungiv vajadus pöörduda tagasi Jumala Sõna juurde, sest Saalomon ütles, et ilma ülaltpoolt tuleva ilmutuseta on rahvas ohjeldamatu (Õp 29:18).
Paulus manitseb Timoteost uurima ennast ja õpetust, ning tegema seda pidevalt. Sest sellega päästad ennast ja neid, kes sind kuulavad (1Tm 4:16). Ma arvan, et te nõustute, et õpetus ei ole oma aktuaalsust tänapäeval kaotanud. Ja Jumala inspiratsiooni, ilmutuse ja õpetuse ammutamine Sõnast on tänapäeval sama kasulik kui kaks tuhat aastat tagasi.
„Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses“ (2Tm 3:16). Kõigepealt ütleb Paulus Pühakirja kohta, et see on kasulik õpetamiseks. Kui me loeme Piiblit, leiame sealt nii maist kui ka vaimulikku tarkust. Piibel räägib maailma loomisest, pattulangemisest, päästeplaanist ja tulevasest vabanemisest. Piibli keskne kuju on Jeesus Kristus, kehastunud Jumal, kes taastab suhte kadunud inimkonnaga. Neid tõdesid ei saa õppida ühestki teisest allikast. Piibel on seega Jumala esmane ilmutus meile. Piiblis on ka väga maiseid tarkusi. Näiteks kuidas vabaneda võlgadest, kuidas saada rahaliselt sõltumatuks, kuidas käituda väärkohtlejaga ja millised on abikaasade kohustused üksteise suhtes.
Piibli keskne kuju on Jeesus Kristus, kehastunud Jumal, kes taastab suhte kadunud inimkonnaga.
Paulus jätkab: Sõna on hea noomimiseks. Sisuliselt tahab Jumal, et me lõpetaksime teatud asjade tegemise. Pühakiri näitab, mis on õige ja mis vale. See on meie moraali allikas. Või siis moraalialane õpik. Teisisõnu, Piibel ütleb, et me ei tohi tappa, me ei tohi varastada. See on ühemõtteline abielurikkumise suhtes, see mõistab hukka kadeduse.
Siis mainitakse sõnumis „parandamist“. Jumal ei taha meid lihtsalt teavitada sellest, mis on õige ja mis vale. Ta soovib meid muuta. Ja seega on Piibel meie tegude, sõnade ja isegi mõtete lakmuspaberiks.
Lõpuks, Piiblit on vaja „kasvatamiseks õiguses“. See tähendab, et Piibel näitab meile, kuidas Jumal tahab, et me elaksime – puhtas suhtes Temaga ja teiste inimestega. See ütleb meile, kuidas armastada oma ligimest, kuidas armastada oma vaenlasi. See annab õpetust igapäevaste toimetuste, raskuste, stressi, murede, ärevuse, abielu ja pereelu, annetamise ja andestamise kohta. Piibel on Jumala ilmutus Tema tahtest kõigile inimestele. Mida kaugemale me Tema tahte tundmises ja selle teadmise praktikas rakendamises jõuame, seda vabamaks saame.
Kuid Piibel ei ole ainult õpik. Jumal kõneleb Piibli kaudu igale inimesele isiklikult. See on vestlus kahe isiku suhtes. See on armastuskiri Jumalalt oma pojale või tütrele. See tähendab, mulle ja sulle!
Vaata Jeesuse sõnu, mida Johannes oma evangeeliumis meenutab: „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust.“ (Jh 5:39) Jeesus väidab, et Pühakiri ei ole lihtsalt akadeemiline käsiraamat; see on raamat inimesest ja suhetest. Seda raamatut on vaja selleks, et aidata meil luua Jeesuse Kristuse kaudu suhe Jumalaga ja seejärel tugevdada seda suhet.
Martin Lutherile on omistatud järgmised sõnad: „Pühakiri on sõim, häll, milles asub Jeesuslaps. Ärgem piirdugem hälli uurimisega, unustades anda au lapsele.“ Mõnikord on mõned inimesed väga hoolsad Piibli akadeemilises uurimises. Nad loevad palju, nad teavad tausta, nad uurivad seda, kuid nad ei jõua kunagi arusaamisele, et Piiblit on vaja selleks, et viia meid suhetesse Issandaga. Ma püüan seda selgitada ühe näitega. Oletame, et ma ostsin uhiuue Hyundai auto. Istusin autosse, hakkasin seda vaatama ja leidsin kindalaekastist mahuka kasutusjuhendi. „Milline huvitav väike raamat,“ mõtlen ma ja, võtnud raamatu kaasa, hakkan seda uurima. See meeldib mulle väga ja ma ei lakka imestamast, kui hea see auto on. Jagan raamatu osadeks ja hakkan seda üksikasjalikult uurima. Siis mõtlen, et oleks tore, kui ka teised inimesed saaksid seda meelelahutuslikku lugemist sama palju nautida kui mina! Ma liitun Hyundai entusiastide klubiga, mis annab mulle võimaluse jagada oma kogemusi mõttekaaslastega. Lõpuks otsustan, et parim viis kasutusjuhendi õppimiseks on lugeda seda originaalkeeles, nii et hakkan õppima korea keelt... Kogu selle aja jääb puudu kõige tähtsam. Käsiraamatu eesmärk on õpetada, kuidas see auto toimib.
Piibli eesmärk on võimaldada meil luua suhe Jeesusega Kristusega. Sest see raamat ei räägi sellest, mida Jumal kunagi ütles, vaid sellest, mida Jumal räägib oma Sõna kaudu praegu.
Sest see raamat ei räägi sellest, mida Jumal kunagi ütles, vaid sellest, mida Jumal räägib oma Sõna kaudu praegu.
Jumal ise räägib meiega Piibli kaudu. Ta räägib ka nendega, kes ei ole veel kristlased. Kui inimesed ütlevad: „Tead, mul ei ole usku,“ vastab neile Piibel apostel Pauluse sõnadega: „…usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.“ (Rm 10:17) Sama on kirjas ka Johannese evangeeliumi lõpus: „…aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.” (Jh 20:31)
See on õige, usk sündis minus. Jumal tõi mind enda juurde Piibli kaudu. See juhtus ühel varasel Krimmi suvehommikul 2000. aastal. Mul olid küll mõningad teadmised Jumalast, olin isegi kirikus käinud, kuid ma ei tundnud Teda isiklikult, mul ei olnud Temaga isiklikku suhet ja ma ei hoolinud eriti Piiblist. Ja nii, umbes kell 5 hommikul ärkasin ma üles. Järsku käis mõte läbi mu pea nagu välk. See oli nagu hääl väljastpoolt: „Millal sa hakkad Piiblit lugema?“ küsis hääl. Ja ma justkui astusin dialoogi: „Kus ma loen?“ Vaevalt olin seda mõelnud, kui järgmine mõte vastas: „Kus iganes see avaneb, loe seda!“ Sel hommikul, esimest korda pärast pikka aega, avasin oma Piibli leheküljelt 666. Seal algab Koguja raamat. Lugesin seda kolm korda. Ma ei tea, mis minuga juhtus, aga samal hommikul tegin ma nagu Etioopia ülik otsuse saada iga hinna eest kristlaseks ja lasta end ristida!
Piibel räägib neile, kes ei ole veel kristlased, kuid veel enam räägib see kristlastele. See on viis, kuidas me Jumalaga suhtleme, ja suhtlemine on suhete võti. Ilma suhtluseta suhted lagunevad. Ja kus on hea osadus, seal on ka head suhted.
Paljud inimesed ei kasva oma usus mitmel põhjusel. Kuid üks peamisi on see, et nad ei uuri Piiblit. See on toitumine. Jeesus kasutas seda analoogiat, kui Ta ütles: „Inimene ei ela üksnes leivast,vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ (Mt 4:4) See on vaimulik toit. Me vajame seda, et kasvada. Me loeme Piiblit – ja see toidab meid. Piiblist leiame näiteid suurte meeste ja naiste elust, mis inspireerivad meid. Näiteks Psalmides loeme inimestest, kes seisavad silmitsi samade raskuste ja kogemustega, mis on meil. Iga kord, kui me seda raamatut loeme (kui me loeme seda iga päev), räägib Jumal meiega.
Ja ilmselt peaksime, nagu tavalise toidu söömisel, arendama harjumust süüa ka vaimulikult. Ilmselt esimene asi, mida ma nimetaksin, on aeg. Aeg on meie suurim pärl. Ja meil on sellest pidevalt puudus. Kui me tahame, et meil oleks aega Piibli lugemiseks ja selle kaudu Jumalaga suhtlemiseks, peaksime eelnevalt aega kõrvale panema. Meil peaks olema mingi ajakava.
Kui me tahame, et meil oleks aega Piibli lugemiseks ja selle kaudu Jumalaga suhtlemiseks, peaksime eelnevalt aega kõrvale panema.
Mõne inimese jaoks (ja ka minu jaoks) on parim aeg hommik. Mulle meeldib hommikul palvetada ja Piiblit lugeda. Aga võib-olla ei ole see aeg mõnele inimesele õige, siis valige mõni teine aeg. Kõige tähtsam on, et võtke aega Piibli jaoks. Teine asi, mida nimetan, on asukoht. Vaadake, mida räägitakse Kristuse kohta: „Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.“ (Mk 1:35) Kas meil on see kõrbe koht, kus miski meid ei häiri? Aeg ja koht. See ei tähenda, et peavad olema mingid kindlad kohad ja kellaaeg. Mõte on selles, et miski ei segaks sukeldumast Jumala Sõnasse.
Paljud inimesed, kes alustavad Sõna õppimist, mõtlevad, kuidas Piibli lugemisega alustada. Kas peaks alustama algusest, 1. Moosese raamatust? Või peaksime alustama Uue Testamendiga? Üks inimene kurtis kord, et ta oli mitu korda alustanud Piibli lugemist järjekorras, algusest peale, kuid jäi kinni Moosese raamatu juures ja jättiski lugemise seal pooleli.
Ma arvan, et igaüks peaks siinkohal ise valima, kuidas talle sobib, kuid ärgem unustagem, et maailmas on kuri, kes ei taha, et inimesed Pühakirja põhjal tõde õpiksid, ja seetõttu on isegi otsus pühendada Piiblile oma aega vaimne võit.
Esimene, kuid mitte viimane!
Ma olen aastakümneid lugenud Piiblit järjekorras algusest lõpuni.
Ma olen aastakümneid lugenud Piiblit järjekorras algusest lõpuni. Minu meetod on lihtne, 3–4 peatükki iga päev ja aasta jooksul loen kogu Piibli läbi. Mõnel aastal on õnnestunud lugeda Piiblit kaks korda, mõnel aastal jõuan lugeda pool Piiblit, kuid igal 1. jaanuaril loen ma maailma loomise ja pattulangemise lugu, mis on kirjas Piibli kolmes esimesest peatükis. Võib-olla inspireerib minu meetod teid ja me alustame uut kevadet koos raamatute raamatu uurimisega! Issand julgustagu teid, kallid sõbrad, lugema Piiblit ja ilmutagu ennast teile erilisel viisil! •
