On selge, et meie elus tuleb ette olukordi, mis ei lähe nii, nagu me loodame. Mis vastupidiselt meie kõige parematele taotlustele, usule ja palvetele kulgevad teisiti ja lõppevad nii, nagu me ise ei oleks valinud. Neid on isiklikus elus, neid juhtub maailmas meie ümber ja ka inimestega, kellest me hoolime. Kuidas kõigele vaatamata Jumalat usaldada?
Ma ei ole inimene, kellel sellele vastamine kergelt tuleks. Ma tunnen ennast olukordade üle kontrolli mitte omades äärmiselt haavatavalt. Mulle meeldib hea ettevalmistus, mulle meeldib piltlikult öeldes kõigist sisenditest ja väljunditest head ülevaadet omada ja teada, mis juhtub minu erinevate valikute korral.
Hollandi psühhiaater dr Bessel van der Kolk, keda peetakse traumauuringute isaks, on kirjutanud ühe enimmüüdud raamatu „Keha peab arvet“ (Body Keeps the Score). Selles raamatus lahkab dr van der Kolk muuhulgas ka kontrollivajaduse allikat, väites, et kui lastel ei ole üles kasvades stabiilset keskkonda, siis kasvavad nad üles suurenenud vajadusega etteaimatavuse järele ning proovivad kontrollida oma keskkonda, et vältida valu. See mehhanism toimib ka hüljatuses laste või tugevat traumat kogenud laste puhul.
Kui ma selle valguses oma elule tagasi vaatan, siis leian selgelt põhjuseid, miks minu sees on tekkinud vajadus oma elu ja olukordi kontrollida. Miks ma tunnen end turvalisemalt, kui kõik muutujad on identifitseeritud ja kui ma tean kõikvõimalikke tulemusi erinevate valikute puhul. Ning miks ma tunnen ebakindlust või ärevust, kui mul puudub info või vastused või mis kõige hullem – ma ei tea, milline erinevatest valikutest on see õige.
Ma usun, et van der Kolkil on suuresti õigus, et põhjused peidavad end traumades, mis on alguse saanud juba lapsepõlvest.
Ma mäletan selgelt seda meeletut häbi, mida tundsin teises klassis, kui ma õpetaja küsimusele valesti vastasin. Kõigi ees, teiste koolide algklasside õpetajad tundi jälgimas. Mina tõstan käe. Klassijuhataja, kelle puhul on ju kolleegide ees samuti kaalul tema töö tulemus, kutsub mu tahvli ette. Ja ma vastan valesti. Näen selgelt tema ärritust, pettumust minus. Ta võtab mu käe, tirib selle tahvli juurde ja teeb selgeks, mitu kolmnurka me tegelikult tahvlil näeme. Mõelge ainult, milline läbikukkumine. Millega ma ometi hakkama sain. Ma kujutasin kaua ette, kuidas minu valest vastusest teavad kõik Tallinna eliitkoolide teised klassid.
Põhjused peidavad end traumades, mis on alguse saanud juba lapsepõlvest.
Kuidas seda valu edaspidi vältida? Tee kõik endast olenev, et see ei korduks, tundub loogiline, eks? Kuidas seda teha? Minu versioonis tähendas see näiteks seda, et Eesti ühes karmimas koolis püüdsin ma õppida nii, et
11. klassis olid mul ka kõik jooksvad hinded viied. Kasvõi ninast veri väljas, et teha kõik endast olenev ja mitte eksida.
Võttis väga kaua aega, et aru saada, kust hirm eksida minusse nii sügava konksu on istutanud, et selle väljaurgitsemine on olnud päris piinarikas protsess. Ja ma võin öelda, et trauma teises klassis oli vaid üks mitmetest.
Teada kõike ja kõiki vastuseid igas olukorras – inimlikult võimatu ülesanne. Ometi on see mulle põhjuseid teadvustamata tundunud eluliselt oluline ülesanne.
Kasvõi ninast veri väljas, et teha kõik endast olenev ja mitte eksida.
Covidi kriisis taipasin teist mustrit, mis minus ikka ja jälle on pead tõstnud: vajadus omada infot ja kõige õigemat infot igal hetkel. Kui pooled mu tutvusringkonnast ei osanud Covidist veel midagi arvata, olin mina sukeldunud statistilistesse mudelitesse. Sama Ukraina sõja puhkedes – kui teised pidasid veel võimatuks, et Venemaa Ukrainasse sisse marsib, olin ma piisavalt olukorda analüüsinud, et kaks päeva enne võisin täie kindlusega igaühega vaielda, et kohe on Vene kirsa Ukraina pinnal. Uue info omamisest sai nagu ravim. Ravim millele?
Läks aega, enne kui sain aru – tõelisele haavatavusele olukorras, kus ma mitte midagi tegelikult ei kontrolli. Ma ei kontrolli kõiki küsimusi, mis elus ette tulevad, ja ei tea kõiki vastuseid. Ma ei oma kübetki kontrolli selle üle, kas maailma laastab epideemia ja kas suurriigid omavahel sõtta lähevad. Mina, Karin Miller, ei oma mingit võimet halbu asju maailmas ja kahjuks sageli ka mu enda ning lähedaste elus ära hoida. Ma ei saa neid asju kontrollida.
Mis juhtub inimesega, kes tunneb, et ta ei kontrolli olukorda, aga peaks seda tegema? See, mis juhtub minuga lennukis. Ma olen elus pidanud väga palju lendama, ometi kardan ma lendamist nii meeletult, et olen veetnud paljud lennud enamasti pooleldi paanikas ja iga turbulentsi korral surmahirmu kogedes. Miks? Ma ei mõistnud seda kaua, kuniks lõpuks taipasin, et tegemist on kontrollivajadusega. Ma ei kontrolli lennukis istudes ju mitte midagi. Kõik on piloodi käes, keda ma ei tunne, kelle ettevalmistusest ma midagi ei tea. Isegi seda pole saanud kontrollida, kas ta end öösel ikka välja magas.
Kõik on piloodi käes, keda ma ei tunne, kelle ettevalmistusest ma midagi ei tea.
Vajadus kontrollida olukordi, mis on täielikult minu kontrolli alt väljas, viib ärevuseni, teinekord lausa paanikani, kui kaalul tundub olevat nii palju.
Mis on lahendus? Ma kirjutan rubriigis „Jumal argipäevas“ seekord väga isikliku loo pettumusest ning kaotusest ja kuidas seda aktsepteerida ning leida taas üles rõõm ja rahu. Minu elus on kontrollivajadusest lahti laskmine toimunud läbi suurte katsumuste. Sellest ehk suurimat saategi lugeda seekord teises rubriigis.
Aastatele tagasi vaadates näen selgelt Jumala kannatlikku kätt ja mõistvat südant, mis minu kramplikult olukordade ümber pigistatud rusikat ja, nukid valged, kinnihoidvaid sõrmi piltlikult öeldes olukordade ümbert lahti päästab. Õpetab, et lahendus ei ole suuremas kontrollis, paremas ettevalmistuses, õigemas infos. Rahu tuleb lahti laskmisest. Usaldamisest, et ma ei peagi kontrollima, ma ei pea muretsema. Ma pean lihtsalt Teda usaldama.
Kui te loete selle kuulsa traumauurija raamatut, leiate sealt erinevaid praktilisi soovitusi samale probleemile. Ta kõneleb sellest, kuidas me peame sellistel pinge ja ärevuse hetkedel tähele panema, mis meie kehas toimub, ja ma usun, et see on üldiselt hea soovitus. Need kinnipigistatud rusikad, kiirenenud südamelöögid, pinges õlad või pinnapealne hingamine on vajalikud märgid meile ütlemaks, et toimub midagi, mis vajab tähelepanu.
Kuid mida sellega edasi teha – need lahendused, ma julgeksin öelda, on Jumalal ja dr Kolgil erinevad. Väga tihti, peaaegu et alati, räägitakse trauma ja ärevuse puhul abi saamiseks kohaloleku harjutustest, mis pärinevad budismist (mindfulness, teadvelolek). See tähendab meditatsiooni, vaikseks jäämist, enda sisse vaatamist ja oma tundmustest teadlikuks saamist. Mõistmine, et ma olen pinges, et ma olen ärevuses, on lahenduste leidmise algus. Inimene, kes ei tunneta ega tunnista oma probleemi, ei saa liikuda lahenduse poole. Kuniks ma ei mõistnud, et minu vajadus kontrolli omada on täiesti ebavajalik ja tegelikult kurnab mind, ei olnud ma valmis ka taipama, kust see vajadus tuleb ning millena ja kus ta end ilmutab. Ma ei osanud küsidagi, mida sellest lahti laskmiseks teha tuleb.
Lahendus ei ole suuremas kontrollis, paremas ettevalmistuses, õigemas infos.
Jumal pidi mind teadlikuks tegema. Kuid erinevalt mindfulness’i põhimõtetest ei peitu lahenduse võti minu enda sees. Mul oli kinnitav lugeda hiljuti avaldatud artiklit, kus viidati mitmele teadusuuringutele meditatsiooni ja mindfulness’i kahjulikust mõjust. Aastatel 2016–2018 viidi läbi ajaloo kõige kallim meditatsiooniuuring 8000 koolilapse hulgas 84 erinevast koolist Suurbritannias. Tulemused olid vastupidised seni laialt väidetule – mindfulness ei aidanud parandada laste vaimset heaolu võrreldes kontrollgrupiga ja võis mõjuda isegi negatiivselt neile, kel oli kõrgem risk vaimse tervise probleemideks.
Mõistmine, et ma olen pinges, et ma olen ärevuses, on lahenduste leidmise algus.
Jumala lahendused on teistsugused. Neid ei leia enda seest.
Piibel on täis kinnitavaid tõotusi sellest, et me ei pea enda ja teiste elu, elu olukordi ega maailma kontrollima. Me peame tegelikult tegema midagi vastupidist – suunama pilgu endast väljapoole, hoopis üles. Jumal kinnitab seda Laul 46:10. Jeesus tuletab seda meile meelde Matteuse 6:33–34. Jeremija 29:11 lausa kumiseb sellest tõest. Jesaja 55:8–9 õhutab kontrollivat rusikat lõdvaks laskma. 1. Peetruse 5: 6–7 ja Rooma 8:28 julgustavad Peetrus ja Paulus meid oma kogemusest lähtuvalt usaldama. Lugege neid tõotusi.
Me peame tegelikult tegema midagi vastupidist – suunama pilgu endast väljapoole, hoopis üles.
Kuid minu lemmiksalm sel teemal on Õpetussõnad 3:5–6. See annab lisaks miks-võtmele, ka võtme kuidas seda teha: „Looda Issanda peale kõigest südamestja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!”
Õpi Teda tundma. Sa ei saa usaldada kedagi, keda sa ei tunne. Kanna oma kontrollivajadus, vajadus kõige õigemat infot omada ja alati vastuseid teada üle Temale. Tema isikus on kõik need vajadused kaetud. Temal on alati kontroll kõige üle ja kui sa püsid Temas, siis võid sa igas olukorras Temasse jäädes rahus olla. Kõik on päriselt kontrolli all, juhtugu head või halba. Ei leidu ka küsimust, millele Temal ei ole vastuseid, ega infot, mis on Tema eest varjatud. Püsi Temas ja sa ei muretse enam õigete vastuste pärast. Mis kõige parem – Ta juba teab, et sa teed miljon viga, ja Ta ei häbista sind selle pärast. Miks muidu Ta ütles, et sa ei toetuks omaenese mõistusele. Ta teab, et sellele ei saa toetuda. Lihtsalt õpi Teda tundma, suuna kõik oma energia, oma tarm ja tahe, mis läheks muidu olukordade kontrollimiseks, hoopis Tema tundma õppimiseks, ja sa leiad rahu, mis ei sõltu olukordadest.
Elu kontrollimatute olukordade lahendusest inspireeritult lõpetuseks üks riim:
Keset ajamerd, mis möllab,
tormab, vahutab ja keeb,
seisad sina, vood on külmad.
Hirm on hinges, jalad vees.
Tõstad keset mäsvat voogu
pilgu laintelt (näed vaid vett).
Torm see aina kogub hoogu,
rand ei paista, paadis lekk.
Pilk ei leia kohe pidet,
eksleb hallis marus veel.
Otsib märki, mingit sidet.
Kust saaks abi leida teel?
Järsku märkad keset maru:
merel viibib keegi veel.
Astub laintel. Mis tal arus!
Tormis kõnnib üksik mees.
Kõnnib kindlalt sinu poole.
Kes ta on? Ehk petab silm?
Toob Ta lahenduse loole –
Mees, kel allub rajuilm.
Äkki taipad – pole vahet,
mis on ümber või su sees.
Tema, ainult Tema tahet
vajad enda eluvees. •
