Rahu Jumala lapsed

„Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ Mt 5:9  

Minu eluajal pole nii keerulist aega olnud, et sõjast kui võimalikust sündmusest räägitakse üsna avalikult. Sõja vastand on rahu. Rahu algab aga inimese südamest. Selleks, et sõda ei tuleks, peab inimeste vahel olema rahutahe, mis peab olema võimsam kui igas inimeses peituv patust tingitud soov tappa. Väline rahu saabub peale sisemist rahu, mitte kunagi vastupidi. Saksamaa algatas eelmisel sajandil kaks ilmasõda, aga praegu elab rahus ja ka rahusoovis oma endiste vaenlastega. Muidugi, poliitikas tegutsevad inimesed pole reeglina koguduseliikmed, aga me peame teadma Sõnast, et valitsused ja võimud määrab oma kõikehõlmavas tarkuses ja ettenägelikkuses rahu Jumal. Kas aga rahvastevahelise sõjategevuse puudumine tähendab, et üksikisikute vahel oleks rahutahe? Kaugeltki mitte. Kahjuks puudutab see probleem ka ülejäänute kogudust. 

Sageli lihtsast arusaamatusest ja tihti ka kellegi kolmanda tegelikust üleastumisest saavad omade vahel alguse lahkmeel ja isegi tülid, nende vahel, kelle nimed on kirjas Eluraamatus. Nii sündis ka Pauluse ja Peetrusega. Peetrus ei tahtnud Jumala tõe vastu minna, aga minevikust ja olevikust pärit oma eelmise keskkonna ja kogukonna – juutide – mõju takistas paganatele evangeeliumi kuulutamist, mis tegelikult oli algusest peale olnud ka juutide ülesanne. Kristlased pole hilisemas ajaloos arukamalt käitunud. Ka meie maale toodi ristiusk tule ja mõõgaga ehk siis rahuevangeeliumi püüti eksportida sõjaga. Sõjas aga kehtib ikka jesuiitide deviis „Eesmärk pühendab abinõu“. Muidugi on olemas ka maailmalikud rahu eest võitlejad. Ega nad eriti ei erine nendest, kes otseselt vägivalda propageerivad ja taotlevad. See, mida Jumal rahutegemise all mõistab, on midagi hoopis enamat, hoopis suuremat ja igavesemat kui maapealne rahu inimeste ja rahvaste vahel.

Paulus ütleb, et „nõudke rahu kõikidega“. See tähendab puhtakspestud, Talle veres puhtaks pestud südame rahu, seda, et armastatakse kõiki inimesi ja ollakse andeks andnud kõikidele inimestele nende ülekohtu. Tulemuseks on alistuvus ja allumine ja alandlikkus. Kui Kristus tervendas pidalitõbiseid, siis saatis Ta paranenud inimesed Moosese seaduse kohaselt tunnistuseks preestrite juurde. Preestrid olid enamuses küll Jeesuse suhtes vaenulikud, aga Jeesus nende suhtes vaenulik ega sõjajalal polnud. Apostlite tegude raamatus on kirjas, et paljud preestrid liitusid kogudusega. Kui Kristus oleks nendega n-ö sõdinud, siis poleks nad pöörduda saanud. Ei, meie Päästja kutsus neid. Kutsus rahule meie Isaga, kes on taevas. •