„Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse.“ Mt 5:11
Kristus pidas käitumisest määravamaks inimese öeldud sõnu. Pühakiri peab keelt inimese elurännaku juhiks, nagu seda on tüür laevale, ka suurele laevale. Isegi Moosese suhu tulid kord mõtlematud sõnad. Mõtlemata sõnade ja ettekavatsetud laimujutu vahel on oluline erinevus. Keelepeks ja laim on ka koguduses eriliselt taunitav, ja tegelikult just seal. Jumala lastena ei pea me niivõrd kartma laimu kõmulehes või sotsiaalmeedias, vaid eelkõige seda, mida sosistatakse üksteisele hingamispäeval kogudusekojas. Sellistele sosinatele leitakse tihti õigustus näilisest murest koguduse puhtuse pärast.
Patuste elu komistamistest rääkides tuntakse end vaat et Kristusest õigematena.
Mäletan kui nüüd juba aastaid Kristuses uinunud pastor Aarne Kriisk võrdles patuseid ja nn õigeid ning ütles, et esimestega on üsna lihtne võrreldes teistega. Eneseõigus on üks rüvedamaid kui mitte kõige rüvedam nähtus koguduseliikme juures ja liiga sageli väljendub see just keelepeksus. Patuste elu komistamistest rääkides tuntakse end vaat et Kristusest õigematena. Selleks, kuidas eksinuid õigele teele tagasi aidata, on olemas vajalikud viisid, aga keelepeks ei kuulu kindlasti nende viiside hulka.
Laim ja keelepeks ei ole tavaliselt ilma aluseta. Prohvet Miika kuulutab ilmselt enda kohta: „Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.“ (7:8) Me kõik eksime palju. Ustavus ei seisne mitte eksimatuses, vaid eksimuste tunnistamises ainsale kohtumõistjale ja andeksandjale, meie Issandale. Kas sellist ülestunnistamist ja andekspalumist saab ja peab survestama tagarääkimisega? Kindlasti mitte. Pole olemas pattu, mida Jumal poleks valmis andestama. Armastus ja halastus on Jumala iseloom. Puhtus ja pühadus väljendub inimeses siis, kui ta Jumala oma ellu vastu võtab. Selline suhtumine ei tähenda mingil juhul kõikelubatavust koguduses. Koguduses on eksimuste probleemide lahendamiseks oma viis ja tagarääkimine pole selle osaks kindlasti.
Jeesus nimetab oma õndsakskiitmises valetamist, aga Ta ei mõtle siin n-ö lausvaletamist. On nõnda, et sisemiselt õelad ja ennastkiitvad tegelased tunnevad solidaarsust nendega, kes oma patte ei kahetse ja neid nad ei laimagi. Nõnda oli Jeesuse-aegsete variseridega. Nemad suhtusid avalikku pattu ja salajasse pattu väga erinevalt. Väliselt pidi kõik korras olema, aga mis salajas sündis, see oli igaühe enda asi. Taavet laulis: mu salajastest pattudest mõista mind vabaks. Ustav kuningas ei varjanud kõneluses oma kalli Jumalaga eksimusi, mida inimesed ei teadnudki. Ta läks sisemiselt kindlana oma hella Päästja juurde. Nii teevad kõik, kes otsivad pelgupaika tema juurest.
Ustavus ei seisne mitte eksimatuses, vaid eksimuste tunnistamises ainsale kohtumõistjale ja andeksandjale, meie Issandale.
Paraku on nii, et liig sageli kogetakse selle tulemusena tunnustuse asemel hoopis mittemõistmist ja laimu. Jeesus ütles – selle asemel, et selle pärast kurvastada, tuleks hoopis hüpata ja rõõmutseda. Kristus ise, olles täiesti ilma patuta, tundis end ümbritsetuna laimust ja kurikavalatest juttudest. Kuidas siis peaks ustavatel järelkäijatel teistviisi olema? Paulus ütles, et teie endi keskelt tõusevad mehed, kes karjale armu ei anna. Kas selline armuandmatus ei väljendu just laimus ja valetamises? Nad on kord tundnud Püha Vaimu puudutust ja siis selle hüljanud. Nüüd on nad kadedad nende suhtes, kes ei ole Vaimu hüljanud, vaid on oma pattudest rüvetatud rüü pesnud Talle veres. Piibel ütleb, et nemad on veatumad. Saatan ja tema käsilased otsivad nende minevikust midagi, mida ette tuua, ja leiavadki. Siis seostavad nad mineviku millegagi olevikust, sest siin maa peal pole keegi täiuslik. Ja siis tekibki sosin. Olgem rõõmsad, kui meie kohta sosistatakse. Meid on arvatud väärt kannatama sedasama, mida meie kallis Kristus kannatas. •
