Ära nii tee!

Seitsmenda päeva adventistide koguduse Norra uniooni laste- ja noortetöö ühendus kannab nime SABU (Syvendedags Adventist­kirkens Barne- og Ungdomsforening, Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse Laste- ja Noortetöö). SABU keskendub lastele, teismelistele, üliõpilastele, noortele täiskasvanutele ja nende peredele ja neil on umbes 1000 liiget, kes on kohalikes meeskondades üle kogu Norra.

SABU eesmärk on varustada lapsi ja noori, et nad oleksid Jeesuse jüngrid, kes elavad tervikliku seitsmenda päeva adventistliku usu järgi.

Adventkogudus alustas organiseeritud noorsootööd 1907. aastal, tollal nimetati seda Seitsmenda Päeva Adventistide Noorte Vabatahtlike Misjonäride Ühinguks (Seventh-day Adventist Young People's Society of Missionary Volunteers). Idee oli, et noored peaksid ise võtma vastutuse kogudusetöö eest ja tegema midagi kogukonna heaks. Selliseid ühendusi julgustati organiseerima võimalikult paljudes kohalikes kogudustes. Lõpuks lühendati nime Missionary Volunteers (Misjoni Vabatahtlikud) ja seejärel Adventist Youth Society (Adventistide Noorteühing), täna nimetatakse seda koguduse noortetööks. 

Norras on koguduse noortetöö eesmärk kaasata noori nii koguduses kui ka ühiskonnas. Seepärast asutati 2006. aastal SABU. SABU on üles ehitatud samadel demokraatlikel põhimõtetel nagu Norra adventkogudus, kus noored osalevad juhtimises ja koguduse organisatsioonis nii kohalikul kui ka uniooni tasandil. Teatud mõttes on astutud samm selle poole, mis oli adventkoguduse noorsootöö algne idee – luua pühendumist!

SABU on sõnastanud kümme põhimõtet, mida soovitab kristlikel lapsevanematel oma vanemluses järgida. SABU loal toome need põhimõtted ka Eesti lugejani.* 
 

Selles maailmas elades näib, et enam ei ole miski püha. Isegi mitte abielu. Isegi mitte perekond. Kaasinimesest ja Jumalast rääkimata. Saatan on oma salakavalad valed põiminud abieluliitu, perekonda, inimeste ja Jumala vahelistesse suhetesse ja igale poole mujale. 

Sissejuhatus

Laste tervislik kasvatamine hõlmab tingimusteta armastust ja heakskiitu, turvalisust, etteaimatavust ja tervislikke piire. Teine kinnitatud strateegia hõlmab soovitud käitumise kinnitamist, mida on eelnevalt selgelt selgitatud. Laste kritiseerimine selle eest, et nad ei ole saavutanud neile selgitamata jäetud või ebamõistlikke standardeid, või keskendumine sellele, mida nad ei ole suutnud saavutada, tekitab ebaõnnestumise ja ebakindluse tunde. Kui on vaja tegeleda negatiivse käitumisega, peaks see toimuma võimalikult väheste sõnadega ning armastuse ja hoolivuse õhkkonnas.

Lapsed on sündinud abituna, nad sõltuvad ellujäämiseks meie hoolitsusest, armastusest ja toetusest. Vanematena on meie kohus teha nende nimel otsuseid, pidades silmas nende parimaid huve. Lapsepõlv ei ole etapp inimeseks saamise teel, lapsed on inimesed, kellel on samad põhilised inimõigused kui täiskasvanutel, sealhulgas mõtte-, südame­tunnistuse ja usuvabadus. Neil on õigus end väljendada ja olla ära kuulatud, samuti on neil õigus eraelu puutumatusele.¹

Enamik kristlastest vanemaid soovib edasi anda oma usku ja väärtusi, mida nad ise kalliks peavad. Juhtpõhimõte selles protsessis on mõjutamine austusega.² Täiskasvanud võivad lugupidavalt mõjutada ja vastandada, kuid mitte kunagi manipuleerida või üle koormata. Täiskasvanud peavad lapsi nende arenguteel austama, kui nad avaldavad oma arvamust, ka usuküsimustes.

Vanemad mõjutavad oma lapsi, kas tahtlikult või mitte. Sama kahetsusväärne kui mõjutada oma lapsi ilma austuseta on mõjutamise kohustusest loobuda. Ka mitmetimõistetavus või ebamäärasus on mõjutamise vorm. Kui vanem on aga selge­sõnaline ja eesmärgipärane ning lähtub austusest lapse vastu, ei muuda see lapse hilisemat teistsugust valikut keerulisemaks. Selgus muudab kergemaks nii põhimõtete vastuvõtmise, läbikatsumise kui ka tagasilükkamise.  Kui aga selline mõjutamine ületab piiri ebatervisliku manipuleerimise suunas, võib see tekitada kahju. Kui kahjustavad strateegiad on riietatud „Jumalasse“, võib paranemine tähendada distantseerumist sellest Jumalast.

Selle dokumendi eesmärk on tõsta teadlikkust sellest, mis juhtub, kui kahjulikud ja kahjustavad strateegiad on kaetud kristliku usuga. Siin on kirjeldatud kümmet strateegiat, mis võivad lapsi ja nende usku kahjustada.

Kahjuks on isegi parimate kavatsustega võimalik tekitada kahju, millest paranemine võib võtta terve elu. Seepärast esitame palava üleskutse teadlikkusele ja ettevaatlikkusele!

Kümme strateegiat, mis võivad kahjustada lapsi ja nende usku

1. Hirmu ja ärevust tekitavate mõistete sisendamine. Saatan, deemonid, põrgu, igavene hukkamõist, kohus, lõpuaeg, viletsusaeg… 

Hirmu tekitamist lastes määratletakse üldiselt kui psühholoogilist vägivalda ja mõnes riigis on selle vastu kehtestatud seadused. Hirmu tekitamine religioosse õpetuse kaudu võib olla vaimse väärkohtlemise vorm, mis võib tekitada eluaegset kahju. Varajased seosed hirmu/ärevuse ja usu vahel võivad hiljem saada tõukeks, et inimene distantseerub tervenemise nimel usust. Kui usk on inimese elu positiivne ressurss, ei saa liikumapanevaks jõuks olla hirm. Ole tähelepanelik selle suhtes, mida sa lapsele räägid ning millal ja kuidas sa seda teed.

2. Lapse usu kasutamine häbi tekitamiseks. „Nüüd inglid nutavad.“ „Jeesus on sinus nii pettunud.“ „Kas sa tõesti arvad, et keegi, kes nii käitub, saab taevasse?“ 

Häbistamine ei ole kunagi hea strateegia. Häbi on suunatud inimese olemusele, mitte ainult tema tegevusele. Kaudne sõnum on järgmine: mis inimene sa oled, sinuga peab olema midagi põhimõtteliselt valesti. On riike, mis kaitsevad lapsi sellise sõnalise väärkohtlemise eest seadustega. 

Lapse usu kasutamine häbi tekitamiseks teeb kahekordset kahju, sest see kahjustab nii last kui ka tema usku. Usu ja häbi vahel varakult loodud seosed võivad hiljem muutuda põhjuseks, miks usust täielikult eemaldutakse. Jeesus ei häbenenud kunagi kedagi. 

Keskenduge hoopis lapse eneseväärikuse ja enesehinnangu arendamisele. Positiivse ja negatiivse tagasiside suhe peaks üldiselt olema vähemalt viis ühele, ideaalis palju suurem. Kui teil on siiski vaja tegeleda vastuvõetamatu käitumisega, veenduge, et teie keelekasutus eristab tegevust ja „näitlejat“. See, kuidas meie lastega räägime, muutub nende sisemiseks hääleks. Lapsed peavad teadma, et nende emotsioonid on lubatud, kuigi nende käitumine võib olla vastuvõetamatu. Laps ei ole kunagi hea või halb. Selle asemel, et öelda „ta on hea“ või „ta on nii halb“, peame rääkima heast või halvast käitumisest. Käitumine võib olla vastuvõetamatu. Laps ei ole seda kunagi!

3. Lapse usu kasutamine süütunde tekitamiseks. „Sa tead, et Jeesus ei taha, et me teiste üle nalja teeksime.“ „Sa tead, et Jumal ütleb kümnes käsus, et sa ei tohi valetada.“ „Aga Jeesus ütleb, et me ei tohi teistele samaga vastata.“ 

Kaudne sõnum on, et kui Jeesust/Jumalat oma reeglitega (ja oma karistusega?) ei oleks, oleks selline käitumine vastuvõetav. Sellist sõnumit me muidugi edastada ei soovi, miks siis üldse Jeesust kasutada? Selle strateegiaga on Jeesus see, kes kuhjab meile süütunnet, selle asemel et olla see, kes selle ära kannab – Temast saab meie murede põhjus, mitte aga lahendus. Kui lapsed õpivad Jeesust seostama süü- ja ebaõnnestumistundega, ei tohiks meid üllatada, kui nad hiljem tunnevad vajadust oma usust loobuda. 

Selle asemel aita lapsel püsida ühenduses oma tunnetega ning aita tal ka teiste tunnetele kaasa elada. Jeesus ise võttis inimestevahelise eetika kokku nende universaalsete sõnadega: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ „Tee teistele seda, mida sa tahad, et nad sulle teeksid.“

Kui kellegi tegevus kahjustab teisi inimesi ja suhteid ning põhjustab kannatusi ja kurbust, siis see on vale. Tegevus on hea ja õige, kui see parandab, vähendab kannatusi või ei aita kannatuste ja kurbuse tekkimisele kaasa. Mitte Jeesus, vaid meie teod tekitavad süütunnet. Esita Jeesust kui süütunde lahendust, mitte selle põhjust!

4. Mustvalge maailmapildi loomine. „Kogu maailm on saatana võimu all.“ „Kui sa ei ole täielikult Jeesusega, siis kuulud sa kuradile.“ „Kas see on Jeesus või saatan, kes rõõmustab, kui sa nii käitud?“ 

Sõnakasutus, mis maalib maailma mustvalgena, hea ja kurjana, kas–või vastandusena, avaldab mõnikord soovimatut mõju. „Kui ma sean selle kahtluse alla, kui ma ei nõustu, siis asetan end pimeduse poole. Minust saab üks neist, keda ema/isa/kirik eitab.“ Sellised hirmud võivad lukku panna olulised vestlused, mille tulemusena te ei saa teada, missuguseid sisemisi võitlusi teie laps peab.
Teiseks võib mustvalge sõnakasutus kahjustada teie usaldusväärsust niipea, kui laps kasvab piisavalt suureks, et mõista, et asi ei ole nii lihtne. Kirikus on pimedust ja kirikuuste taga tõelist armastust ja jumalakartlikkust. Kui ta mõistab, et midagi ohtlikuks või deemonlikuks maalitut ei olegi päris nii halb, on tema reaktsioon: mida sellist mulle veel on räägitud, mis ei vasta tõele? Miks peaksin uskuma seda, mida nad mulle räägivad? 

Uuringud näitavad, et noorte usk jääb palju tõenäolisemalt püsima, kui nad kogevad, et kõik ei ole mustvalge, et kõikidele küsimustele ei ole lihtsaid vastuseid, et on ruumi kasvamiseks ja vaatenurkade muutmiseks ning et me armastame ja aktsepteerime üksteist vaatamata lahkarvamustele. Just seda me peaksime eeskujuks võtma, kui tahame kasvatada jätkusuutlikku usku.

5. Kuulekuse kui usulise vooruse rõhutamine. „Sa tead, mis juhtus Aadama ja Eevaga, kui nad olid sõnakuulmatud!“ „Sa tead, mis Jumal ütles Moosesele, et sõnakuulmatute lastega peaks juhtuma?“ „Sa tead, et iga mässu taga on saatan?“

Lapsed, keda on õpetatud autoriteetidele kuuletuma pelgalt seetõttu, et kuuletumine on õige, puutuvad tõenäolisemalt kokku väärkohtlemisega. Täiskasvanud, kes oskavad oma tahmise saavutamise nimel teiste inimeste usku ära kasutada, võivad kahjustada nii lapsi kui ka nende usku. 

Lapsed peaksid selle asemel õppima, et nad on austust väärt ka siis, kui nad ütlevad ei. Harjuta oma lastega, kuidas öelda ei või STOPP, kui nad peaksid kogema midagi, mis ei ole õige. Õpeta neile, et nad võivad teile alati kõigest rääkida, ka siis, kui teised täiskasvanud ületavad nende piire. Kinnita neid, kui nad räägivad sulle oma negatiivsetest kogemustest, ja anna neile tunda, et nende arvamuse avaldamine on turvaline ja et ei ole vaja karjuda või vihastuda, et end kuuldavaks teha. Ole seega õnnelik, kui nad näitavad üles võimet ise mõelda, sest viimane asi, mida me tahame, on see, et meie lastest saaksid kriitika­vabad järgijad neile, kellel on kõige rohkem võimu või karismaatilisust. Jumala lähimad sõbrad Piiblis olid need, kes Temaga kõige rohkem vaidlesid. 

See, mida me tegelikult tahame, ei ole pime kuulekus, vaid austus ja usaldus. Me sisendame austust, kui me ise näitame lapsele austust, kui me ei survesta teda ega manipuleeri temaga, vaid esitame talle väljakutseid sõbralikult, eakohaselt, armastavalt, uudishimulikult ja austavalt. Anna lapsele ruumi ja vabadust oma arvamuse kujundamiseks ja oma valikute tegemiseks turvalistes piirides. 

Usaldus on midagi, mille me teenime välja, kui oleme järjekindlalt usaldusväärsed.

6. Jumala tunnete eest vastutuse panemine lapsele. „Kas sa arvad, et Jumal on õnnelik, kui sa nii käitud?“ „Kas sa tõesti tahad Jeesust kurvastada?“ „Kas sa arvad, et Jumal on vihane või õnnelik, kui sa nii käitud?“

Lapse vastutusele võtmine täiskasvanute õnne ja heaolu eest muudab rollid täiskasvanute ja laste vahel vastupidiseks ning paneb lapsele vastutuse, mida ta ei ole mõeldud kandma. Lapse pidamine vastutavaks Jumala negatiivsete tunnete või positiivsete tunnete puudumise eest on sama rumal. See kujutab Jumalat kui abivajajat, tujukat, ebastabiilset – kedagi, kes sõltub meie täiuslikust sooritusest, selmet olla tugev ja turvaline Isa, kes on alati meie jaoks olemas, isegi meie halvimatel hetkedel.

Ole lapse Jumala-pildi kujundamisel ettevaatlik ja tark. Sõnad ja kujutluspildid on olulised, nagu ka sinu kui isa või ema eeskuju.

7. Lapse vastutusele võtmine teiste inimeste päästmise eest. „Kui nad ei võta Jeesust vastu, satuvad nad tulejärve.“ „Kujuta ette, nad võivad igaveseks hukkuda sellepärast, et sina ei julgenud midagi öelda.“ „Mis sa arvad, milline saab olema taevas, kui sa tead, et sa oleksid võinud oma sõbra päästa?“

Isegi täiskasvanud inimesed ei suuda sellist koormat kanda ja kui nad usuvad, et sellised väited on tõesed, leiavad nad viise, kuidas end emotsionaalselt distantseerida. Mõne lapse jaoks võib see muutuda liiga raskeks koormaks. See ei ole mitte ainult arusaamatu, miks Jumal ei võta nende häid ja armastavaid sõpru ja nende perekondi igavikku, lisaks on see nende süü?!
Jeesus ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! /---/ minu ike on hea ja minu koorem on kerge!“ 
(Mt 11:28–30)

Jeesus on hea karjane, kes otsib oma lambaid. Seega on Tema maailma päästja, mitte meie.

8. Kõnelemine põlgusega nendest, kes usuvad või elavad teisiti. „Kuidas nad saavad olla nii ekslikud?“ „Piiblis on kirjas, et paljusid eksitatakse.“ „Me peaksime nende eest palvetama, vaesed inimesed“ „See on vastik!“

See, mida sa kogemata võid lapsele õpetada, on, et on okei kohelda teisi põlglikult, kui teed seda usu nimel. Halvustamine ei ole aga suhtumine, mida te tahaksid oma lastele sisendada. Keegi ei peaks põlgusega kokku puutuma. Kui sinu laps samastub ühel päeval võib-olla kellegagi, keda sa oma sõnadega alavääristasid, siis tõenäoliselt ei usalda ta sind. Ta võib isegi ennast põlata, sest kuuleb oma mõtetes sinu sõnu. Teistest rääkimine ilma neid austamata õõnestab meie enda tulevast mõju. Jeesus mõistis põlguse otseselt hukka, kui ütles: „Igaüks /--/ kes aga oma vennale ütleb: „Tola!“, peab minema ülemkohtu alla.“ (Mt 5:22)

Kui kommenteerid neid, kes mõtlevad ja valivad teisiti, räägi nii, nagu oleksid nad kohal. Sest võib-olla nad ongi!

9. Halvustav suhtumine teadusesse. „Need pettuses elavad teadlased, vaesed inimesed, nad arvavad, et Maa on miljardeid aastaid vana.“ „Muudkui miljonid ja miljonid aastad. Neil inimestel pole aimugi. Me oleme õnnelikud. Meil on Jumala Sõna.“

Teadlastel ei ole kõigele vastust ja nad ei väidagi seda. Kuid ka Piibel ei anna igale küsimusele vastust. Kui me õpetame oma lastele, et nad peavad valima teaduse ja Piibli, mõistuse ja usu vahel, oleme pannud aluse kõige sagedasemale põhjusele, miks läänemaailma noored kristlased oma usu kaotavad, kuna mõnes valdkonnas võib tunduda, et Piibel on kaasaegse teadusega vastuolus.

Kristlus ei püsi ega kao koos Maa vanuse või evolutsiooni ulatusega. Seepärast kasutage oma ajaressurssi hoopis uudishimu ja kriitilise uurimise kujundamiseks, mis avab ukse Jumalale kõige taga ja selle kaudu. Iga saladuse kohta, mille teadlased näiliselt lahendavad, avastavad nad mitu uut. Universum muutub iga uue avastusega üha aukartustäratavamaks ja teadus ei ole Darwinist saadik andnud meile vähem põhjusi Jumalasse uskumiseks. Hoopis vastupidi.

10. Liigne idealistlikkus. „Aega on nii vähe. Miks peaksid kulutama need vähesed järelejäänud aastad millelegi nii mõttetule kui… (sport, kunst, haridus, muud projektid), kui selle asemel võiksid teha midagi Jumala heaks?“ „Asi ei ole selles elus. Jeesus käskis meil panna maha see elu ja järgida Teda. Vähim, mida sa võid teha, on loobuda millestki, millel on nii väike igavikuline väärtus nagu…“ „Pane need mõtted kõrvale. Need ei ole Jumalast.“

Elu ei saa elada pidevas hädaolukorras. Ei ole jätkusuutlik ega tervislik elada ainult igavikuks. Ka see elu on Jumalale väärtuslik. Asjaolu, et paljudel kristlastel on vanavanemad, kellele öeldi, et abiellumiseks on aeg liiga lõpukorral, peaks andma meile mõtlemisainet.

Jumal on loonud igaühe meist ainulaadseks, koos meie keha, meelte, seksuaalsuse, hormoonide, isiksuse, andide, oskuste ja võimega nautida. Me paneme oma lootuse „Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks“ (1Tm 6:17). 

Lapse või noore jaoks on laastav, kui talle öeldakse, et Jumala loodud huvid, rõõmud, unistused, anded, tunded, hobid, projektid või rõõmud on Jumala silmis väärtusetud või – halvemal juhul – et need on saatana lõks. Mõned, kes puutusid lapsepõlves ja nooruses sellise idealismiga kokku, seletavad hiljem kurvalt, et nad surusid oma soove ja tundeid nii kaua alla, et kaotasid iseenda. Nad ei tea enam, kes nad on peale grupi ja selle eesmärgi, ning on kulunud palju aega ja pingutust ning sageli ka teraapiat, et taas oma tahtmiste, soovide ja tunnetega kontakti saada. Vanemad ja juhid, kes nõuavad Jeesuse nimel „suurema eesmärgi pärast“ individuaalsuse allasurumist, kannavad rasket vastutust.
Jeesus andis mõista, et me peame armastama iseennast, et armastada teisi. Sa ei saa armastada seda, mida sa alla surud.

„Ära ole liiga õiglane ja ära pea ennast väga targaks: miks peaksid ennast hävitama?“ Koguja 7:16 •

* See tekst on tõlgitud SABU loaga SABU kodulehelt: https://www.sabu.no/assets/files/documents/Barn-og-Familie/vaer-varsom/spiritual-abuse-and-counter-productive-stategies.pdf

1.  https://www.unicef.org.uk/what-we-do/un-convention-child-rights
2.  See raamat kirjeldab ja modelleerib seda põhimõtet:
https://books.google.ee/books/about/Influence_with_Respect.html?id=uij4DwAAQBAJ&redir_esc=y