Julian Kastrati: Minu neli väärtust on ehedus, rõõm, lootus ja teenimine

2024. aasta noortelaagris käis külas Albaaniast pärit, kuid praegu Põhja-
Inglismaa koguduste liidus teeniv pastor Julian Kastrati, kes rääkis noortele laagrilõkke ümber ja jumalateenistuste aegadel avatult enda teekonnast häbelikust poisist pastoriks ja kommunistlikust religioonivastasest riigist kogu pere pöördumiseni. Noortelaagris osalenud Tallinna noored Kaspar Siim, Kevin Eduvald ja Marius Vahi palusid Julianil enda mõtteid ka Meie Aja lugejatega jagada. 

Kuidas sa Eestisse sattusid?
Olin kevadel Lätis Jurmalas Balti uniooni kogudusevanemate koolitusel üks esinejaid. Ivole (sel ajal Eesti liidu noortejuht Ivo Käsk, toim) ilmselt meeldis mu esinemine, ta kutsus mind siia noortelaagrisse rääkima.

See on tore. Mäletan, et Ivo ütles, et sa soovisid kutset Eestisse.
Ma olen Ivole juba 20 aastat rääkinud, et miks kutse juba ei saabu, kus mu kutse on. 20 aastat hiljem ta kutsuski. Sellepärast ma siin olengi. Kannatlikkuse vägi.

Missugune oli sinu vaade kristlusele enne, kui sa ise Jeesusega suhtlema hakkasid?
Kasvasin üles ateistlikus peres ja riigis – Albaanias, kus oli kommunism. Mul ei olnud religioonist mingit arusaamist. Koolis õpetati, et Jumalat ei ole. Kui kommunism kokku kukkus, tulid ka meie maale kirikud, üks neist oli seitsmenda päeva adventistide kogudus. Minu arusaamine kristlusest oli väga ähmane, mul polnud sellest aimugi. Aga Jeesus Naatsaretist pakkus mulle väga huvi – Tema lugu, eriti prohvetikuulutuse täitumine emaeesli kohta, kes oli Tema jaoks valmis pandud. See lugu tegi mind väga uudishimulikuks. Sellest hetkest alates sai minust kristlane. Ja ülejäänu on juba ajalugu, nagu öeldakse. 

Kristlus on kõige realistlikum religioon, kui me räägime inimese seisukorrast. Me oleme tõesti langenud olendid, me oleme patused, väga isekad. Kristlus näib pakkuvat ainsat arukat lahendust patuprobleemile ja kuidas lunastus Jeesuses toimib – Ta võtab meie patud enda peale. Kristlus on minu jaoks kõige loogilisem.

Ma olen sinuga väga nõus. Mis motiveerib sind olema pastor?
Kui sain ristitud, siis olime paar nädalat hiljem pastor David Curreyga Aadria mere ääres – seal on väga ilusad rannad, minge sinna kindlasti – ütles mulle ja mu sõbrale väga selgelt, et, poisid, Jumal kutsub teid olema pastorid. Pastor David oli pärit Austraaliast, aga ta oli Albaanias üks koguduse rajajaid. Me olime kaks ainsat noort, kes ei läinud laupäeval kooli, siis oli see kohustuslik. 

Kuidas ma sellele teele astusin? Ta andis meile erinevaid ülesandeid. Me müüsime raamatut „Tee Kristuse juurde“ ja panime plakateid tänavatele. Käisime ukselt uksele, jagasime pamflette ja kokkuvõtteid raamatutest. Poolteist aastat hiljem tegime sama Turku linnas Soomes. 

Nüüd aga: mis mind motiveerib? Alustasin koguduse heaks tööd piiblitöölisena 32 aastat tagasi ja ma ei kujuta ette, et teeksin midagi muud. Miski ei tee mulle rohkem rõõmu kui inimesed, eriti noored, kes annavad oma elu Jeesusele. Miski muu ei motiveeri mind rohkem kui see tõsiasi, et ma saan edasi anda lootust. 
Minu taust albaanlasena on selline, et mulle on ülevalt alla vaadatud. Mõte, et mind on loodud Jumala näo järgi, et minu elul on mõte – ma arvan, et see on selge kutsumus, et Jumal tahab, et ma teeksin oma eluga just seda. 

Mul on praegu Põhja-Inglismaal erinevaid kohustusi, aga ma olen seal ka pastor. Miski ei too mulle rohkem rõõmu, kui näen inimesi andmas oma elu Kristusele, kui näen inimesi arenemas, küpsemas oma usus. See annab mulle motivatsiooni jätkata ja toob rahuldustunde.

On imeline Jumalat teenida.

See ei ole sageli parim viis, aga see on kindlasti eriline viis.

Mis oleks parem viis?
Meid kõiki on kutsutud teenima. Me kõik oleme teenijad. Mina olen sattunud pastoraalsesse teenistusse. See, mida teie teete, on ka teenimine, kui te teenite meedias või loomingulises valdkonnas. Mina sattusin olema pastor. 

Peab kasutama oma talente, et Jumalat teenida.
Jah. Asi ei ole niivõrd jutlustamises kui selles, et ma naudin inimeste külastamist, piiblitundide andmist, sügavaid vestlusi inimestega. Mulle meeldib see kõik. Mul on koguduseliige, kes on 99-aastane – ma tunnen õnnistust temast. Ma olen ristinud palju noori mehi ja naisi ja on suur rõõm näha, kuidas nende elu on muutunud. See mõjutab omakorda nende peresid, nende vanemaid. 

Mida soovitaksid inimestele, kel on oma vanematega selles osas probleeme, näiteks ei meeldi vanematele, et nad saavad ristitud. Või kuidas aidata noori, kes on sõltuvuses?
See on väga hea küsimus ja siin on mitu asja koos. Mul ei ole sellele maagilist lahendust. Enamasti mängivad vanemad peres positiivset rolli, aga mõnikord võivad nad olla noorele takistuseks, näiteks mittekristlikud vanemad, kui noor soovib oma elu ristimise läbi Kristusele anda. Muidugi, Piibel ütleb, et peame alluma Jumalale, mitte inimesele, aga ma ei soovi, et noored oma vanematega tülli läheksid. 

Me peame palvetama nende vanemate pärast. Ma valin alati töötada vanematega. Ma ei karda seda. On olukordi, kui vanemad on väga vastalised, aga seal taga on lugu, mingi trauma või otsus. Väga harva juhtub, et vanemad on tõesti selle vastu, et lapsest saab kristlane. Aga see võib ka nii olla. Siis me peame palvetama ja olema kannatlikud. Siin on ka seaduslikud küsimused, kui laps on alaealine. 

Aga kui kogudus pakub head keskkonda teismelisele, kes võib olla näiteks sõltuvuses, nagu sa ütlesid. Oleksin šokeeritud, kui vanemad seda ei toetaks, kui nad näevad, et lapse elu muutub paremaks. Jeesus ütles, et ka halvad vanemad ei anna leiva asemel lapsele kivi. Lõppeks vanemad hoolivad oma lastest. Kui kogudus muutub keskkonnaks, kus noored tunnevad end turvaliselt, kus nad ei tunne end rünnatuna ja kohtu all olevatena, kus nad võivad esitada keerulisi küsimusi elu kohta – olgu selleks evolutsioon, seksuaalvähemused; kui nad saavad abi… See ongi koguduse mõte ja eesmärk. Kui palju elusid võib muutuda, ka nende vanemate elu võib muutuda! Ma olen väga optimistlik selles, mida kohalik kogudus saab teha.

Kuidas sa oma vanemad usku pöörasid?
Mina ei teinud seda, seda tegi Püha Vaim, aga ma saan sinu küsimusest aru. Minu õde ja mind ristiti 1990ndatel. Minu vanemad ei olnud usu ega koguduse vastased, nad nägid muutusi minus, nad nägid, kuidas minu isik muutus paremaks. Ma olin väga ebakindel ja häbelik, nad nägid minu enesehinnangu kasvu. See toob mind tagasi David Currey juurde – see on põhjus, miks ma olen täna adventist ja kristlane. Tema ütles, et ka mu vanemad võiksid saada ristitud. See oli minu jaoks keeruline, aga ta tuli minu koju neile piiblitunde andma. See oli koguduse 20. aastapäev Albaanias, kui nad ristiti. Minu vanemate põlvkonnale oli see veidi keeruline – nad ei olnud kunagi üheski kirikus käinud, nad olid käinud vaid adventkirikus, kui mind ristiti. Samas oli minu vanemate kodu alati avatud, kirjanduse ladustamiseks või jagamiseks, nad aitasid kogudust kogu aeg. Nad oli teatud moel pöördumata misjonärid. 

Need oli väga väärtuslikud lood. Ma olen mõelnud sellest ka raamatu kirjutamise peale, kuna sellest ajast on väga palju väärtuslikke lugusid.

Mis teeb sind kristlasena õnnelikuks?
Mind teeb õnnelikuks see, et võin oma Jumalas – Isas, Pojas ja Pühas Vaimus – kogeda rõõmu, olla mina ise, et mul on võimalus teenida teisi ja mul on võimalus võimestada teisi, eriti noori. Need on minu neli väärtust: ehedus, rõõm, lootus ja teenimine. •

Aitäh!