Reede: Sõna kuulutamine üleilmses keeristormis

Õppetund Apostlite tegude 4:4 põhjal

Maailm kannatab. Keegi ei saa eitada, et siin valitseb üleilmne segadus. Muidugi võivad need rasked olukorrad olla suurepärane võimalus tutvustada Jumala viimsepäevasõnumeid neile, kes on meeleheitel ja elavad ebakindluses. Inimesed on muutunud vaimulikele vestlustele avatumaks, kuid see ei tähenda, et Sõna kuulutamine on muutunud lihtsaks.

Apostlite teod 4 kujutab väga huvitavat aega. Võib-olla on see paljuski sarnane sellega, mida me täna kogeme. Paljud inimesed olid meeleheitel, pettunud ja tuleviku suhtes ebakindlad. Inimesed olid segaduses ja hirmul. Kuigi usklikud olid tunnistajaks Jeesuse Kristuse taevasse minekule (Apostlite teod 1), Püha Vaimu väljavalamisele nelipüha ajal (Apostlite teod 2) ja halvatu tervendamisele templis (Apostlite teod 3), olid nad siiski mures, sest nad seisid silmitsi usuliidrite tugeva vastuseisu ja tagakiusamisega. Siinkohal tuleb sisse Apostlite teod 4:4. „Aga paljud neist, kes olid Sõna kuulnud, hakkasid uskuma, ja mehi sai arvult umbes viis tuhat.“ See salm on meie jaoks tänapäeval tõeliselt oluline, sest see mitte ainult ei näita Sõna väge nendel segaduste aegadel, vaid kutsub meid seitsmenda päeva adventistidena üles olema ühtsed misjonis.

Sõna vägi 

Kuigi Peetrus ja Johannes pandi selle eest, et nad „õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses“, vangi (s 1–3), uskusid need, kes sõnumit kuulsid, ja nende arv kasvas (s 4). Apostlite teod 4 tuletab meile meelde, et Jumala Sõna seisab vankumatu tõe ja valguse majakana. See ei ole midagi, mida kasutada pelga viitena, vaid Jumala enda ilmutus kaose ja ebakindluse ajal. Jumala Sõna on jumalik sõnum, mis inspireerib, annab jõudu ja muudab meie elu. Kindlasti on Jumala Sõnas vägi.

Pühakiri ütleb meile Heebrea­lastele 4:12: „Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.“

Ellen White tuletab meile seda lõpmatut jõudu meelde. „Selle väes on mehed ja naised murdnud patuse harjumuse ahelad. Nad on loobunud isekusest. Ilmalikud on muutunud aupaklikuks, joobnud kaineks, liiderlikud puhtaks. Hingedest, kes enne olid saatana järgijad, on saanud Jumala järgijad. See muutus iseenesest on imede ime. Selle muutuse on esile kutsunud Sõna – see on Sõna sügavaimaid saladusi. Me ei suuda seda mõista, me saame ainult uskuda.“¹

On kurb öelda, et me elame keset üleilmset segadust. Tegelikult langeb see maailm üha sügavamale ja sügavamale patu tagajärgedesse. Siiski on lootust! Jumala Sõna annab suurima lootuse Kristuses. See ületab ja purustab mitmesuguseid tõkkeid. See rahustab ja tuletab meile meelde Jumala armastust ja ustavust. Lõpuks kinnitab Jumala Sõna, et me oleme valitud Jumala missiooniks.

Valitud missioonile 

Kui Peetrust ja Johannest hoiatati, et nad ei räägiks ega õpetaks Jeesuse nimel (s 18), vastasid nad: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat?“ (s 19). Seejärel tuleb apostlite tuntud tunnistus salmis 20: „Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.“ Nende elu kutsumus ja eesmärk oli Jumala Sõnale kuuletumine ja Tema missioonis osalemine.

Kaks tuhat aastat pärast Apostlite tegude 4. peatüki sündmusi elame ajal, mil maailm vajab lootusesõnumit rohkem kui kunagi varem. Kasvav ebakindlus ja segadus paneb inimesi otsima vastuseid ja elu mõtet. Tõelist õnne ja lohutust võib pakkuda vaid lootus ja tõde Kristuses, ja ainult Kristuses. Jumal on usaldanud meile suure missiooni, mida peame viimsetel päevadel täitma. Jumal on valinud meid selleks, et jagada seda, mida oleme näinud ja kuulnud.

Pidagem meeles, mida Ellen White kirjutas: „Jeesuse Kristuse sõnad on öeldud meile, kes me elame maa ajaloo lõpus. „Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal.“ Kui need asjad hakkavad toimuma, siis vaadake üles ja tõstke oma pea, sest teie lunastus on lähedal. Rahvad on rahutuses. Meid on tabanud segaduse aeg. Merelained möllavad; inimeste süda on täis hirmu ja ootust nende asjade ees, mis maa peale tulevad. Kuid need, kes usuvad Jumala Poega, kuulevad keset tormi Tema häält, mis ütleb: „See olen mina, ärge kartke.“ /--/ Me näeme, et maailm kannatab kurjuses ja usutaganemises. Mässamine Jumala käskude vastu näib olevat peaaegu üldine. Keset segadusega kaasnevat tormilist ärevust on töö, mida tuleb maailmas teha.“²

Kui rahvas oli tunnistajaks Peetruse ja Johannese vanglast vabanemisele ja kuulis nende sõnumeid, „tõstsid need ühel meelel häält Jumala poole“ (s 24). Pange tähele nende hämmastavat palvet, mis on salmides 29 ja 30: „Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna, sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi.“ Siin on nende palve tulemus: „Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.“ (s 31)

Kokkuvõte

Jumala tõotustele toetumine ja misjonikutse vastuvõtmine oli 2000 aastat tagasi muutumatu jumalik vastutus – ja veelgi enam tänapäeval. See ei ole valikuvõimalus, vaid osa meie identiteedist seitsmenda päeva adventistidena. Kui me mõtiskleme Apostlite tegude 4. peatüki sõnade üle, tuletagem meelde oma missiooni. Meid valiti selleks, et olla julged ja vankumatud, et jõuda ebakindluse ja kaose ajal eksinud inimesteni. Usume, praktiseerime ja kuulutame üleilmse segaduse ajal Jumala Sõna. Olgu Peetruse ja Johannese tunnistus meie tänane tunnistus: „Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud.“•

Yo Han Kim on seitsmenda päeva adventistide koguduse Põhja-Aasia Vaikse ookeani divisjon esimees. 

1 Ellen G. White, Haridus (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1903), lk 172.
2 Ellen G. White, Evangelism (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1946), lk 18.