2000 aastat tagasi puudutas taevas ühel rohukünklikul mäenõlval maad, kui suurim õpetaja, keda see maailm on kunagi tundnud, hakkas kõnelema ajatuid sõnu. Inimesed istusid lummatult, kui Jeesus neile elu leiba murdis. Tema sõnad avasid silmad, puudutasid südameid ja kohati ehmatasid kuulajaid, sest nad kuulsid asju, mida tolleaegsed usuõpetajad ei olnud kunagi õpetanud.
„Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik,“ ütles ta (Mt 5:3). „Õndsad on tasased. Õndsad on halastajad.“ (s 5–7) „Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!“ (s 20)
Minnes sügavamale, õpetas Jeesus, kuidas inimese sisemine hing paljastab iseloomu. „Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“ (salm 28); „Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!“ (salm 39); „Armastage oma vaenlasi“ (salm 44); „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik“ (salm 48). Jutt läks edasi, paljastades rahu saladuse ja Jumala seaduse igavikulisuse saladuse.
Rahvas oli hämmastunud. „Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene,“ (Jh 7:46) kõlas rahvahulkade huultelt. Kuid „kuigi rahva süda reageeris Tema sõnadele, olid vähesed valmis neid vastu võtma kui elu juhatust“.1
Ehitamine kaljule
Teades nende vastuseisu, lõpetas Jeesus oma hämmastava jutluse võimsa illustratsiooniga, juhtides elavalt tähelepanu sellele, kui tähtis on rakendada Tema öeldud sõnu praktikas.
„Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.“ (Mt 7:24–27)
Kristus osutas algusest peale Pühakirjale kui kindlale kaljule, millele ehitada.
Sajandeid enne Kristuse Mäejutlust osutas prohvet Jesaja Jumala Sõna püsivusele: „…meie Jumala sõna püsib igavesti.“ (Jesaja 40:8) Seda kirjakohta tsiteerides kinnitas apostel Peetrus: „See on aga seesama sõna, mida teile on kuulutatud rõõmusõnumina.“ (1Pt 1:26)
„Jumala Sõna on ainus kindel asi, mida meie maailm tunneb,“ kirjutas Ellen White. „Seaduse, Jumala olemuse suured põhimõtted on kehastunud Kristuse Mäejutluses. Kes neile ehitab, see ehitab Kristusele, ajastute kaljule. Sõna vastu võttes võtame vastu Kristuse. Ja ainult need, kes niiviisi Tema Sõna vastu võtavad, ehitavad Temale.“2
Pühakiri on alus
Sellele alusele ehitas Kristus oma koguduse. Kristus osutas algusest peale Pühakirjale kui kindlale kaljule, millele ehitada. „Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.“ (Jesaja 40:8)
Ja ajalugu on tõestanud, et see on tõsi. Vastupidiselt kõigile ootamatustele ehitasid apostlid sellele kaljule ja pöörasid maailma pea peale. Läbi katsumuste ja tohutu tagakiusamise jätkas algkogudus Jumala Sõnast kinnipidamist ning jäi tugevalt püsima. Reformaatorid rajasid seisukohad Pühakirja alusele ja põrgu väravad ei saanud nende vastu võitu.
Läbi aegade on Jumal rääkinud oma Sõna kaudu, juhtides oma rahvast pimedusest välja ja suuremasse valgusesse. Nii juhtus ka William Milleri puhul, kes oli XIX sajandi alguse talupidaja ja uuris usinalt Pühakirja. Selle põhjaliku uurimise tulemusena jõudis Miller järeldusele, et Kristuse tagasitulek on peatselt käes, ja kuulutas Taanieli raamatus esitatud ettekuulutusi kõigile, kes kuulasid. Kui Jeesus ei tulnud, nagu oodatud, oli see kibe kogemus. Kuid isegi see suur pettumus oli ette nähtud Ilm 10:8–11, kus apostel Johannesel kästi süüa Taanieli väikest raamatut, mis oli tema suus magus kui mesi, kuid tema kõhus kibe. Tulevikku vaadates anti taevane käsk: „Sa pead jälle ennustama rahvaste ja paganate ja keelte ja paljude kuningate kohta!“ (s 11)
Uskudes, et Jumal räägib ikka veel Pühakirja kaudu, jätkasid esimesed adventusklikud Jumala Sõna tõsist uurimist.
Kindel usu alus
Uskudes, et Jumal räägib ikka veel Pühakirja kaudu, jätkasid esimesed adventusklikud Jumala Sõna tõsist uurimist. Selle kogemuse üle mõtiskledes kirjutas Ellen White aastaid hiljem: „Paljud meie inimestest ei mõista, kui kindlale alusele on meie usk rajatud.“3
Seitsmenda päeva adventistide liikumine võttis algusest peale oma aluseks ja suunavaks valguseks Pühakirja.
Selgitades, kuidas väike rühm adventjuhte uuris pärast suurt pettumust Piiblit „nagu peidetud aaret“, kirjutas ta: „Ma kohtusin nendega ning me uurisime ja palvetasime tõsiselt. Sageli jäime kokku hiliste õhtutundideni ja mõnikord kogu ööks, palvetades valguse pärast ja uurides Sõna. Ikka ja jälle tulid need vennad kokku, et uurida Piiblit, et nad tunneksid selle tähendust ja oleksid valmis seda väega õpetama. Kui nad jõudsid oma õppetöös punkti, kus nad ütlesid: „Me ei saa enam midagi teha,“ tuli Issanda Vaim minu peale, mind võeti nägemuses ära ja mulle anti selge selgitus nende kirjakohtade kohta, mida me olime uurinud, koos juhatusega, kuidas me peaksime tõhusalt töötama ja õpetama. Nii anti valgust, mis aitas meil mõista Pühakirja seoses Kristuse, Tema missiooni ja Tema preesterlusega. Mulle tehti selgeks tõed, mis ulatuvad sellest ajast kuni ajani, mil me siseneme Jumala linna, ja ma andsin teistele edasi õpetuse, mille Issand oli mulle andnud.“4
Selgitades neid intensiivseid piibliõppesessioone, kirjutas Ellen White, kuidas tal oli raskusi Piibli kirjakohtade mõistmisega, kui ta ei olnud nägemuses. See aga tegi veelgi selgemaks, et seletused, mis talle nägemuses anti, tulid Issandalt, mitte temalt endalt. Ta kirjutas: „Kogu selle aja jooksul ei saanud ma vendade mõttekäikudest aru. Mu mõistus oli justkui lukustatud ja ma ei saanud aru, mida tähendasid lõigud, mida me uurisime. See oli üks minu elu suurimaid muresid. Ma olin sellises meeleseisundis seni, kuni kõik meie usu põhipunktid olid kooskõlas Jumala Sõnaga meie mõistusele selgeks tehtud. Vennad teadsid, et kui ma ei olnud nägemuses, ei saanud ma neist asjadest aru, ja nad võtsid antud ilmutusi vastu kui valgust otse taevast.“5
Kui väike rühm kasvas ja tõsine piibliuurimine jätkus, sai paika põhiline kogum piibellikest uskumustest: taevase pühamu puhastamine, Ilmutuse 14. peatüki kolme ingli sõnumid, seitsmenda päeva hingamispäeva pühadus ja hinge surematuse küsimus.6
Juhatav valgus
Seitsmenda päeva adventistide liikumine võttis algusest peale oma aluseks ja suunavaks valguseks Pühakirja. Ja kuigi Ellen White tunnistas, et „tõde on arenev ja me peame kõndima kasvavas valguses“,7 hoiatas ta ka: „Inimesed tulevad Pühakirja suhtes välja tõlgendustega, mis on neile tõde, kuid mis ei ole tõde. Jumal on andnud meie usu aluseks praeguse aja tõe. /--/ Me ei tohi vastu võtta nende sõnu, kes tulevad sõnumiga, mis on vastuolus meie usu eripunktidega. Nad koguvad hulga Pühakirja tekste ja kuhjavad need tõestuseks oma väidetavate teooriate ümber. Pühakiri on Jumala Sõna ja seda tuleb austada, kuid kui selle rakendamine nihutab ühe samba Jumala asetatud vundamendilt /---/, on see suur viga.“8
Piibel on Jumala elav Sõna. See on koguduse vundament ja toimib meie usu ja praktika suunanäitajana. See ilmutab Jumala tahet ja annab meile ajatuid õppetunde, mida saame rakendada kõigis oma elu osades. Nagu meie ametlik dokument „Piibli uurimise meetodid“ selgitab, peame me „püüdma mõista uuritava piiblilõigu lihtsat, kõige ilmsemat tähendust“ ja vältima ajaloolis-kriitilise meetodi ja muude inimkesksete tõlgendamismeetodite kasutamist.9
Jumala Sõna on vundament, millele Tema kogudus on ehitatud, ja see on kindel alus.
Meie, seitsmenda päeva adventistide esimene põhiuskumus ütleb: „Pühakiri – Vana ja Uus Testament – on Jumala kirjutatud Sõna, mis on antud jumaliku sisenduse läbi Jumala pühade meeste kaudu, kes kõnelesid ja kirjutasid Püha Vaimu mõjutusel. Selles Sõnas on Jumal usaldanud inimesele teadmised, mis on vajalikud päästmiseks. Pühakiri on Tema tahte eksimatu ilmutus. See on iseloomu mõõdupuu, kogemuse katsekivi, tõe autoriteetne ilmutaja ning usaldatav aruanne Jumala tegudest läbi ajaloo.“10
Jumala Sõna, mu sõbrad, on vundament, millele Tema kogudus on ehitatud, ja see on kindel alus, millele Jeesus kutsub igaüht meist üles ehitama oma lootust, oma iseloomu ja elu.
„Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule.“ (Mt 7:24, 25) •
Ted N. C. Wilson on seitsmenda päeva adventistide koguduse peakonverentsi esimees.
Tema tegemisi saab jälgida X-i vahendusel @pastortedwilson ja Facebookis: @Pastor Ted Wilson.
1 Ellen G. White, Mõtteid õndsakskiitmise mäelt (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1956), lk 147.
2 Samas, lk 148, 149.
3 Ellen G. White, Valitud sõnumid (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1958, 1980), 1. raamat, lk 206.
4 Samas, lk 206, 207.
5 Samas, lk 207.
6 Vaata Ellen G. White, Counsels to Writers and Editors (Nashville: Southern Pub. Assn., 1946), lk 30, 31.
7 Samas, lk 33.
8 Samas, lk 32.
9 Ametlik dokument „Methods of Bible Study“, adventist.org/ documents/methods-of-bible-study/.
10 „Pühakiri“ https://www.advent.ee/info/318/mida-me-usume/
