Seekordses Kogemuste kotikeses on peatume vähemalt selle kotikese pakkimise ajal aktuaalsel teemal, nimelt on paljud meie hulgast kaotanud töö või on seda kaotamas või on mures tuleviku pärast. Seepärast avaldame siinkohal mõned kogemused Jumala imelisest abist ja juhtimisest töö leidmisel ja töökoha hoidmisel. Kuna minuni on jõudnud kontrollimata andmed nõukogudeaegses Pärnus läbiviidud hingamispäevapidajate vallandamiste kohta, võtsin telefoni teel kontakti kauaaegse kogudusevenna Melvin Danieliga. Neile kontrollimata andmetele ma temalt küll otsest kinnitust ei saanud, kuid telefonivestluse temaga kirjutasin üles küll. Ja imetlen Melvini ja tema kaasaegsete kristlaste usukindlust usuvaenulikus riigis. Imetlen ka Jumala imelist abi ja Tema lahendusi inimlikult lootusetutes olukordades.
Käisime koos minu õe Astaga Tallinna Meditsiinikeskkoolis. Kuna meie kooli tunnid toimusid õhtuti, siis kaks aastat käisime nii koolis, et reedeõhtuti me koolis ei käinud ja laupäevaõhtuti läksime kooli peale päikeseloojangut, kui hingamispäev oli lõppenud. Ühe nädala jooksul 1948. aastal viidi paljudes õppeasutustes läbi hingamispäevapidajate vastased aktsioonid. Ka meie koolis tuli õppealajuhataja klassi ja ütles, et kui me laupäeval ja reede õhtul kooli ei tule, siis meid visatakse koolist välja. Niisiis paluti meil koolist lahkuda. Samal ajal visati ka Verner Toombre konservatooriumist välja ning Franziska (Vinn) visati välja kõrgemast muusikakoolist. Kui Franziskal, kes oli alles hiljuti kogudusega ühinenud, soovitati selles küsimuses mitte nii konkreetne olla, vastas Franziska: „Kui mina läheksin hingamispäeval kooli, siis peaksin ma lahkuma adventkogudusest.“ Nii kindel oli selle tol ajal noore kristlase usk oma Jumalasse ja nii tähtis oli tema jaoks ustavus Jumalale kõiges.
Nii jäi minu koolitee pooleli, aga Jumal hoolitseb oma laste eest. Olin tagasi Pärnus ja lugesin ühest Pärnu Kommunisti tööpakkumise veerust, et Remondi-ehitusvalitsuses on tarvis elektrikku. Olin saksa ajal ühe meistri juures elektriku õpilasena töötanud. Mind võeti tööle, mulle anti teha kaks tööd: puutööstusse, kus valmistati uksi ja aknaid, tuli panna elekter ja samuti tuli panna elektrit ühes korteris. See oli mulle suur väljakutse, asusin palvetama ja Taevaisa juhtis mulle poes kätte kaks elektriraamatut, üks neist oli elektrimontaaži tööde ja teine elektrimaterjalide kohta. Lugesin neid raamatuid ja Taevaisa juhatas, et ma sain nende töödega hakkama. Käisin ka ühes teises puutöökojas uurimas, kuidas neil seal samasugused seadmed töötavad ja sain nendelt õpetust. Jumal juhtis mind kord ka ühe vana elektriku juurde, kes oli pensionile läinud – elu lõpus oli mees saanud endale väga head tööriistad, mida ta aga nüüd enam ei kasutanud. Palusin tal need tööriistad mulle müüa, kuid ta keeldus ja ütles, et tahab neid nüüd lihtsalt silitada. Tulin sealt õnnetuna ära, sest nende riistadega oleks olnud väga hea tööd teha. Elasin oma vanematega tol ajal Karja tänava kiriku hoovi peal olevas pastori korteris ja järgmisel hommikul ütles minu isa, et keegi hüüab kiriku hoovi peal, kas siin keegi on, kes tahtis elektriku riistu osta. Siis rääkis mees, kuidas tal põles öösel teine korrus ära ja nüüd tuleb tal oma tööriistad maha müüa, et oma elamine korda saada. Siis sain aru, et Taevaisa oli mind eelmisel päeval selle mehe juurde juhtinud, sest nüüd oli sel mehel tarvis tööriistu müüa ja minul oli neid jälle tööks tarvis. Olin just oma tuliuued tööriistad töökohal laiali laotanud, kui ülemused tulid sisse ja ütlesid, et nad pole iialgi selliseid tööriistu näinud. Ja et nendega saab kindlasti head tööd teha. Jäin sinna REV-i tööle ja olin peagi suuteline ka teisi õpetama ja juhatama.
Kuna tol ajal oli kuuepäevane töönädal ja õhkkond oli usuvaenulik, kaotasid paljud ka hingamispäeva pidamise pärast töö. Minuga koos töötasid ja minu juures õppisid mitmed meie koguduse vennad, teiste hulgas Peeter Pärna, Uno Sommer, Endel Daniel, Valdek Lõhmus. Ka vend Peetsalu, kes oli kingsepa artelli juhataja, lasti hingamispäeva pärast sealt lahti ja ta tuli vahepeal REV-i tööle. Mitu korda olime hingamispäeva pidamise pärast seltsimehelikus kohtus ja meid võeti vastutusele. Aga need tagakiusamise hood läksid jälle üle. Kord oli isegi nii, et ülemus laskis mu partei pealekäimisel ühel päeval lahti ja võttis järgmisel päeval kohe jälle tööle tagasi.
Töötasin kokku REV-is elektrikuna 52 aastat ja kogesin ikka Taevaisa abi ja juhatust.
Melvin Daniel
Kui mina jäin 1990. aastal sünnituspuhkusele ja seejärel lapsehoolduspuhkusele, seisid meie riigis ees suured muutused. Olin otsustanud lastega kodus olla nii kaua kui vähegi võimalik. 1995. aasta sügisel pakuti mulle ajutist asendustööd koristajana haiglas, kus ma hiljem ka väga pikka aega töötasin. See sobis mulle, sest võisin hommikul vara oma töö ära teha ja sain ikkagi kogu päeva lastega koos olla. Selleks ajaks olin hakanud palvetama oma tulevase töökoha pärast ja andsin endale täiesti aru, et minu väljavaated tööjõuturul ei olnud head. Arvasin, et kes mind ikka vajab minu nõukogudeaegse ülikooliharidusega ja ilma igasuguse arvutitundmise oskuseta. Lugesin tööpakkumisi ja sain üha selgemini aru, et olukord on keeruline. Aga selles, et Jumalal on kõik võimalik, pole ma küll hetkekski kahelnud. Mina lihtsalt sel hetkel Tema plaani ei näinud. Siis pöördus minu poole üks kogudusekaaslane palvega, et õpetaksin talle raamatupidamist. Käisime koos terve raamatupidamise kursuse läbi ja see hädaline sai materjali selgeks ja oma eksamid ilusti tehtud. Natuke aega hiljem pakuti mulle haiglas, kuhu ma olin ajutiselt koristajana tööle läinud ja kus tol ajal oli peaaegu 100 töötajat, pearaamatupidaja kohta. See tundus mulle täiesti uskumatuna ja ma otsustasin, et ma ei saa sellega hakkama. Kutse esitaja aga julgustas, et küll ma ära õpin. See oli päris tõsine väljakutse – just samuti nagu Melvini loos. Väitsin, et pole kunagi päevagi raamatupidajana töötanud ja ei tunne arvutit, aga mida enam ma palvetasin, seda enam sai mulle selgeks, et „oma Jumalaga hüppan ma üle müüri“ (Ps 18:30). Kui tööandja oli nõustunud ka minu tingimustega, et ma ei tööta reede õhtul päikeseloojangust laupäeva õhtul päikeseloojanguni ja ei hakka ühtegi seadust rikkuma, võtsin koha vastu. Siis mõistsin ka Jumala imelist juhtimist raamatupidamise kursuse kordamisel ja kogu varem õpitu meeldetuletamisel (olin lõpetanud ülikooli 1985 ja nüüd oli 1996). Praegu tagasi vaadates paistab see ikka tõsise usuteona.
Kuna tundsin end äärmiselt ebakompetentsena, sai minu lemmiktõotuseks tol perioodil Jk 1:5: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.“ Panin hommikupalvet tehes ikka sõrme selle tõotuse peale ja ütlesin: „Isa, sina oled tõotanud tarkust anda…“ Ja nii see läks. Ikka Jumala abile ja tarkusele lootes ning kogedes Tema õnnistusi. Ja jälle sarnaselt Melvini looga, oli Jumalal plaan minu kaudu aidata rasketel aegadel paljusid meie koguduse liikmetest tööotsijaid.
Kõik see oli nii kuni eelmise aasta 1. aprillini. Sellel naljapäeval sai meile teatavaks meie omanike otsus haigla müümise kohta, mis tähendas sisuliselt meie haigla ühendamist teise haiglaga ja ka seda, et minu koht likvideeritakse. Nimelt oli sellel teisel asutusel juba olemas pearaamatupidaja ja loomulik oli see, et minul enam tööd ei ole. Läksin oma olukorraga Jumala ette ja teadsin, et Tema kannab minu eest hoolt. Neil päevil aprilli alguses lugesin meie kirjandusevangelistide kogemustest koosnevast hommikvalve raamatust loo ühest õpilasest, kes suvel töötas kirjandusevangelistina, et õppimiseks raha teenida. Kui suve lõpul täitis varem vormistatud tellimusi, tõi inimestele raamatud kätte ja sai neilt raha, tundis ta end üsna julgena talvele vastu astudes. Siis aga sattus teel talle vastu röövel, kes käskis relvaga ähvardades raha ära anda ja noorel kirjandusevangelistil ei jäänud muud üle kui raha üle anda. Röövel pidi juba edasi minema, kuid märkas ka kirjandusevangelisti riideid ning käskis ka need seljast võtta. Mees võttis riided seljast ja vaatas üsna paljana lahkuvale röövlile järele. Seal läks tema raha ja tema riided. Kui siis mees õnnetuna hakkas röövli räbalaid selga tõmbama, tundis ta, et tasku oli kuidagi paks. Tuli välja, et röövel oli raha oma riiete taskusse pannud ja siis oma riided seljast võtnud ja vaesele kirjandusevangelistile jätnud. Mees oli õnnelik ja tänas Jumalat. Seda lugu lugedes tundsin mina, et Jumal tahab mulle sellega midagi öelda. Tegin järelduse, et minugi riided asendatakse teiste riietega, st ma vahetan töökohta, aga minu töötasu jääb alles. Olin rahulik ja lootsin Jumala peale. Nüüd üle aasta hiljem olen mina meie endisest asutusest ainus, kellel tõesti „riided ära vahetati“: minuga lõpetati tööleping minu endises töökohas ja sõlmiti tööleping uues asutuses. Ja minult võeti minu töötasu ära ja anti tagasi teine, kusjuures suurem kui see, mis ära võeti. Ma ei suuda Jumalat ära kiita Tema imelise hoolitsuse eest ja Tema imelise kinnituse eest. Kogu selle segase muutuste aja kestel oli see „riiete vahetamise“ lugu mulle tohutuks kinnituseks.
Jumal ei tee vahet isikute vahel, seda on Ta oma sõnas päris mitmel korral väitnud. Tema lahendused pole alati sarnased, aga need on olemas. Meid ei jäeta hädas abita, kui me Temale loodame ja otsustame Temale ustavaks jääda. Ta armastab meid!
Ja nüüd veel üks „koondamise“ lugu Jumala juhtimisest ja hoolitsusest.
Mina sain koondamisteate täpselt aasta tagasi. Keegi võib ju öelda, et sel ajal ei olnud töö leidmine nii keeruline kui täna ja teatud mõttes on tal muidugi õigus. Minu puhul mitte. Kasvatan üksinda last ja firma, kust mind koondati, maksis mulle korralikku töötasu. Ma polnud niivõrd mures uue töökoha, kui palganumbri pärast.
Kui ma meie firma omanikule enda koondamisest teatasin (koondamise otsustasid teised inimesed), oli ta ebameeldivalt üllatunud, kuid rahustas mind sõnadega: „Meil on nii mitu firmat, küll me sulle mõne koha leiame.“
Mina sellistesse lubadustesse üldjuhul ei usu. Säärases olukorras öeldakse ikka asju, mida ei mõelda tõsiselt, vaid lihtsalt soovist inimest lohutada.
Minu ülemus eelmisest töökohast kutsus mind tagasi enda juurde, kuid palk, mida ta pakkuda sai, pani mind tõsiselt muretsema hakkamasaamise pärast. Mulle lubati, et edaspidi ehk leitakse ka mingit lisatööd ja lisatasu maksmise võimalus, kuid reaalselt sain siiski arvestada summaga, millest oleks jätkunud sõna otseses mõttes ainult söögiks ja maksudeks. Vajasin tõsiselt Taevaisa tarkust – kas võtta vastu konkreetne tööpakkumine, mis tähendanuks alalist võitlust igapäevase toimetuleku eest, või jääda ootama ebamäärase lubaduse täitmist, mille tulemusena võisin ka hoopis tööta jääda.
Palusin endiselt ülemuselt mõtlemisaega, mida kasutasin tõsiseks palvetamiseks. Tööta olemist ma endale mitte mingil tingimusel lubada ei saanud. Ka väiksema palgaga töökoht on TÖÖKOHT. Teisalt ei saanud ma ju ka oma praegusele firmaomanikule peale käia: „Kuule, sa lubasid mulle töö leida…“
Kui mulle antud mõtlemisaeg lõppes, olin palvetades jõudnud otsusele – võtan vastu pakutava koha ja pean makstava tasuga kuidagi hakkama saama.
Sel päeval pidin oma otsusest endisele ülemusele teada andma. Aga enne, kui jõudsin helistada … astus minu kontorisse meie firmaomaniku sõber, keda hästi tundsin. Ta tegi mulle tööpakkumise, millest ma keelduda ei saanud, sest ta nõustus mulle maksma praktiliselt sama töötasu, mida olin saanud siiani. Ütlesin oma jah-sõna KOHE. Minu puhul juhtub sellist asja harva. Tavaliselt võtan alati enne otsustamist aega palveks, sest mind huvitab ainult see, mida Taevaisa asjast arvab. Sel hetkel ometi teadsin, et tegu on minu Taevase Isa lahendusega.
Täna, kui ma olen uuel kohal töötanud mõned kuud vähem kui aasta, võin kinnitada, et ma pole pidanud oma otsust kahetsema – töötan firmas, millesarnases olin juba ammu tahtnud töötada, mind ümbritsevad meeldivad kolleegid ja ma olen, muuseas, rahul ka tööga, mida teen.
Last but not least, TÄNU koondamisele, või täpsemalt koondamistasule, vabanesin ma paarist tülikast finantskohustusest, mis mind vastasel juhul veel paar aastat koormanud oleksid.
Oma tänu Issandale ei suuda ma tegelikult sõnadesse panna, see on tõesti suur. Ja kõige enam seepärast, et mina ise ei teinud enda heaks mitte midagi.
Jana Rosin
Pole sellist olukorda, kus me ei võiks Jumalale loota. Tema plaan võib meie plaanist küll üsna erinev olla ja Ta võib meile lubada kannatusi, kuid Ta ei jäta meid – rist on selgeim tunnistus sellest. Jumala plaanides on rõhk sellel, et maksimaalselt palju inimesi saaks Jumala lasteks ja sellest lähtudes võime vahel puudust kannatada – „aga kõik tuleb ühtlasi heaks neile, kes Jumalat armastavad“ (Rm 8:28). Mõtelgem Joosepi valitsemisaegsetele 7 näljaaastale, kus kogu tolleaegne maailm kannatas nälga, et 10 Joosepi venda tuleksid meeleparandusele. Inimeste päästmine on Jumala tähtsaim töö ja Ta tahab, et meie eelkõige selles osaleksime, küll Tema rahuldab siis meie vajadused „oma rikkust mööda auga Kristuses Jeesuses“. (Fl 4:19).
