Põhja-Norras asub 24 000 elanikuga Lofoteni saarestik, mis norrakate endi seas on armastatud puhkusereisi sihtkoht. Sellelt saarestikult võib leida kaks adventkirikut. Neist üks asub Leknesi nimelises linnas. Sealne adventkogudus tundis vajadust suuremate ruumide järele ning Maranatha-nimelise organisatsiooni abiga on vabatahtlikud maailma eri paigust käinud sealset kirikut ehitamas. Vabatahtlikena on abiks käinud ka mitmed eestlased. Kiriku ehitamisest saadud kogemustest räägib järgnevalt Veljo Lobjakas.
Alustuseks, miks hakati Norras Leknesis kirikut ümber ehitama?
Selle taga on eelkõige pastori perekond, tema õde ja misjonitöölised. Pastori perekond on väga musikaalne ning pastori õde ja õemees – nad on ikka professionaalsed muusikud. Kui nad kõik sinna kokku sõitsid, siis kui pastor Leknesi tööle saadeti, oli kirik pisike, kontserte seal korraldada ei saanud, inimesi ei olnud võimalik palju kutsuda. Nii nad otsustasidki paar aastat tagasi, et hakkavad ehitama.
Aga kohapeal ei olnud ehitajaid. Sealsetest koguduseliikmetest ehitajaid leida on täiesti võimatu, ja kui palgalisi ehitajaid otsida, siis ka need saab ühe käe näppudel üles lugeda. Ehitajate palkamine Norras on väga kallis. Summasid, mis läheks ehitajate palkamiseks, ei suudaks sealne kogudus eladeski maksta. Ja siis nad otsustasid, et hakkavad Maranatha kaudu otsima võimalust ehitajate saamiseks.
Ameeriklased olidki nõus tulema, nemad panid alguse selle kiriku ehitamisele. Ja ka soomlased käisid seal ehitamas. Kui soomlased teist korda pidid minema, sattusin ka mina sellesse projekti.
Kui suur on Leknesis asuv adventkogudus?
Kui ma seal olen olnud, siis paar-kolmkümmend inimest. Kirjas võib olla rohkem, aga see on suurusjärk, mida mina nägin.
See on väike kogudus, aga väga palju aktiivseid liikmeid on. Just kontsertide pärast taheti suuremat kirikut. Nad käisid teistes kirikutes kontserte andmas ja ütleme nii, et sinna, kuhu ei mahu, ei tule ka inimesi juurde. Arvestades seda misjonitööd, mis seal tehakse, on kindel, et väga palju inimesi tuleks näiteks kontserdile. Kui nad kuskil midagi korraldavad, tuleb kontserdile ikka üle saja inimese. Muudele seminaridele ja üritustele tuleb 40–50 inimest. Nende väiksesse kirikuruumi ei mahtunud ka selline hulk inimesi, juba siis tuli leida ruumid väljapoolt. See oli algpõhjus, miks suuremat kirikut vajati. Ehkki alguses tundus see täiesti võimatu. Lihtsalt selliseid rahasid, mis Norras kirikuehitamiseks kulub, ei ole kusagilt võtta.
Räägi, kuidas sina Norrasse kirikut ehitama sattusid!
Mina sattusin sinna nõnda, et olen varasematelgi aegadel, kui ma kogudusse tulin, käinud kirikuid ehitamas. Siin ja seal, kõige rohkem Põltsamaal.
Umbes aasta tagasi tekkis mul selline soov, et olen ikkagi ehitaja ja ega minust muus asjas Jumala riigil palju kasu ei ole... Mõtlesin, et kuidas saaks siis oma erialal – ehitusega – kaasa aidata. Kui ma läksin Rootsi Kaie pulma, ootasime Mervit. Ta tuli kusagilt Norrast Maranatha soomlastega mingit koolimaja ehitamast. Siis mul plahvatas, et muidugi, soomlased on meil ju ka Maranathaga seotud ja üle maailma võib käia seda tööd tegemas. Et see ei ole üldse võimatu.
Mervi käest sain soomepoolsed kontaktid ja võtsin nendega ühendust. Teadsin, et nad lähevad Norrasse ning kirjutasin, et tahaks ka osa võtta. Mulle saadeti vastus, et seekord võetakse ainult professionaalseid ehitajaid. Teisi ei võeta. Ütlesin, et ma olen ka ikka ehitust elus näinud ja ma natuke oskan. Et tahaksin hirmsasti kaasa tulla. Ei hakanud neile rääkima, kas ma olen vähem või rohkem ehitusega tegelenud. Lõpuks suure palumise peale võtsid nad mu ikka kaasa.
Sealsed professionaalsed ehitajad olid rohkem sellised pensionile jäänud ehitajad. Ehitada nad muidugi oskasid, soomlased teevad väga head tööd. Ja nendega koos Norras olla oli väga mõnus. Kristlikult oli see hästi kasvatav.
Kas sul Norrasse minnes mingeid ootusi või kartusi ka oli?
Alguses oli natuke hirm küll, et teised on minust vanemad. Nad ei olnud küll päris pensionärid, aga ikkagi minust vanemad. Et ei tea küll, mis sellest sõidust välja tuleb. Kedagi ei tunne... Aga minu eesmärk ei olnud minna inimestega tuttavaks saama, vaid siiski teha Jumala riigi tööd. Ja läksingi.
Kui sinna jõudsin, tuli välja, et see oli väga õige otsus. Pastor on just minuvanune, mitte pensionär. Me saime kohe sõpradeks, praktiliselt esimesest päevast. Rohkem sellises vanuses inimesi seal ei olnud. Ja meil on tänaseni ülihea sõprussuhe. Kusjuures tema on norrakas ja mina eestlane ning meie suhtluskeel on inglise keel, mida mina valdan ikka väga nõrgalt. Aga uskumatu, ma ei tea, mis ime see oli, meil ei olnud mingit probleemi suhtlemisel. Me saime kõik räägitud ning tänase päevani räägime ka telefoni teel. Ma arvan, et see oli Jumala kingitus mulle inglise keele oskamises. Et saan sellega hakkama.
See töö – seal oli neil mind väga vaja. Taevaisa nägi, et seal on vaja inimest, kes ka igapäevaselt tegeleb ehitusega. Käimas oli just selline etapp, kus tuli väga palju raskeid ehituslikke probleeme lahendada. Ja paigaldada uksi-aknaid, mis omakorda polnud igaühele jõukohane. Minu osa oli oluline, ja see on hea tunne, et Jumal oli tegelikult plaaninud seda. Ma ei kujuta ette, mis siis oleks saanud, kui mind poleks olnud. Jumal oleks ilmselt mingi muu plaani leidnud. Aga seekord olin õiges kohas.
Veel üks huvitav asi – igal õhtul ja hommikul oli meil vaimulik osa. See oli väga tähtsal kohal.
See oli siis pastori poolt?
Ei. See oli meie, Maranatha poolt ehk siis organiseerija oli Pekka Pihl. Tema oli Maranatha grupi juht. Meil oli seal inimesi kaks autotäit, kokku kaksteist inimest. Ja Pekka poolt oli kindel nõue, et vaimulik osa on meil esimesel kohal. Ehitus teisel kohal. Polnud nii, et tema oleks igal hommikul ja õhtul teinud, vaid igaüks meist sai kordamööda seda ülesannet täita. Seal oli ka selliseid, kes polnud kunagi varem suud lahti teinud vaimulikel teemadel. Nad olid küll usklikud, aga väga vaiksed. Oli näha, kuidas nad pingutavad. Aga kõik tegid oma osa ära. Ja pärast oli inimeses näha selget rõõmu, et ta sai hakkama. Ta oli 60–70-aastane ja polnud kunagi seda teinud.
Ja muidugi väga huvitav oli kuulata inimeste kogemusi-läbielusid. Nii venisid need õhtud teinekord mitmetunnisteks. Rääkisime ainult vaimulikel teemadel. Hommikul tuli natuke kiiremini seda teha.
Sellel sõidul tuli mul rääkida ainult inglise ja soome keeles. Kusjuures tõlkida ka soomlaste ja inglaste vahet, sest nad ka kõik üksteisest aru ei saanud. See tuli mul välja ja mul õnnestus jagada mitmeid tunnistusi. Ma ei tea küll, kuidas nemad aru said, aga selge on see, et aru nad said. Sest nad olid nii vaimustuses. Nad kuulasid juba sellepärast, kõrvad kikkis, et aru saada, mida ma räägin. Teiseks, ju siis kuuldu oli nende elustiilile natuke võõras, oleme tulnud hoopis teisest ajast kui nemad. Nõukogude aeg on meie ühiskonda mõjutanud.
Seal avastasin esimest korda, et nad on harjunud sellega, mida Jumal teeb. Meil olid ajad vist natuke raskemad ning Jumala imeteod meie keskel avaldusid ka kõige lihtsamates asjades, kuni selle probleemi lahendamiseni, et alati polnud süüa lauale panna. Need läbielud paistsid eredamalt silma. Teistel ei olnud konkreetseid tunnistusi väga palju rääkida, aga minul oli neid hästi palju, sest... eestlastel on kuidagi rohkem. Oleme raskest ajast tulnud.
Nüüdseks oled sa rohkem kui korra Norras kirikut ehitamas käinud.
Jah, mind ei rahuldanudki see üks kord. Kui ma tagasi tulin ja kuna ma kohaliku pastoriga sõbraks sain, nägin tema vajadust ja see ei andnud mulle rahu. Kirikuehitus oli pooleli ja seda oli vaja veel jätkata. Kord ta helistaski mulle ja ütles, et kuule, nüüd on selline olukord, et äkki saad ka tulla. Ja äkki leiad Eestist ka kedagi. Leidsingi. Panin siis esimest korda oma auto eestlasi täis ja sõitsime kohale. Seekord olid samuti ameeriklased ja soomlased kohal. Sel korral oli meid päris palju koos.
Kes on see kohalik pastor, keda sa korduvalt maininud oled?
Arne-Kristian Andersen. Nii norrapärane see nimi ongi.
Tuttav nimi ja nägu Saksamaalt noortekongressilt.
Jah, just täpselt. Tema oli ka pastorina seal kõnelemas.
Aga kes olid need eestlased, kes sinuga Norras kaasas käisid?
Minu isa, Rauno Kaasik ja Neeme Arras. Kõik oleme ehitajad. Ja läksime sinna appi. Meie mehed, kes Norras tööd tegid, jõudsid uskumatult palju tehtud. Ja väga kvaliteetset tööd tegid. Käidi lausa linna pealt imetlemas, et kuidas on võimalik krohvida sein nii sirgeks ja siledaks, et pahteldada pole vajagi. Nad polnud kunagi midagi sellist näinud. Aga oluline polnud see, et hiilgasime oma oskustega, vaid see näitas just seda, et me ei läinud sinna loodust vaatama ja laisklema, vaid igaüks tuli andma seda, mida oskab. Ja nii hästi, kui oskab. Me ei saanud ju selle eest raha.
Ükski ehitaja ei teinud endale hinnaalandust sellepärast, et tegime tööd tasuta. Sest tegelikult oli Jumal maksja ja need summad, mida Jumal maksab, on oluliselt suuremad. See raha läks Taevasse arvele.
On hoopis teine tunne, kas sa teed tööd Jumalale või kodus enda tarbeks. Kui muidu tööl vahepeal natuke puhkadki, siis see grupp, kellega Norras olime, alustas hommikul ja tegi tööd õhtuni välja. Lõunapausil võeti paar leiba ja tehti tööd edasi täie hooga. Millest on inimestel selline entusiasm? Ma usun, et just selles seisnebki, kui näed, et saad oma tööga anda midagi Jumalale. Ehkki, jah, meie panus Jumalale on ikka tühine. Siiski, ka ehitus on ala, millega saab teha misjonitööd. Ei pea alati oskama muusikat või jutlust pidada, ka ehitusega võib Jumala riigi töös kaasa lüüa.
Tol korral oli ehituses suur samm, mis me teha jõudsime. Aga kirik ei saanud ikka valmis. Tulime sellelt sõidult koju tagasi. Kuu aja pärast helistas pastor, et ta küll ei usu, et tahame sinna tulla, aga on jäänud koerasabast üleminek, et saaks hakata kirikus jumalateenistusi pidama. Et ta igaks juhuks küsib...
Ja siis läksitegi tagasi Norrasse?
Ma ütlesin, et igaks juhuks võin küsida, et kas oleks mehi, kes on valmis veel sinna tulema. Neeme ja Rauno tulid jälle kaasa. Seda ei uskunud ka mina. Tegelikult on see küllalt suur ohver – tulla töölt oma tegemistest ära ja minna kuskile kaheks nädalaks midagi tegema. Olgu, kaks nädalat aastas saab ju ikka sellist asja teha. Aga neli nädalat... See on juba tervelt kuu olla kuskil Norras ja veel majanduslikult raskel ajal. Minu silmis on see küll tõsine ohver nende poolt. Kolmandal korral tulid kaasa ka paar uut inimest – Marko Judanov ja Rakverest Edgar Nurk. Meid oli kokku kuus eestlast, ka Ruth (Veljo abikaasa, toim.) tuli kaasa. Seekord soomlasi ja ameerklasi ei olnud.
Arvestades, et läksin juba kolmas kord, oli ainuüksi sõit juba väsitav. 1600 km sinna ja sama palju tagasi autoga sõita ei ole üldse lihtne. Sellepärast tahtsin väga, et ka Ruth oleks kaasas, et motivatsiooni veel jätkuks. Ja et saaks ka koos käia. Just see sõit on väsitav, töö ise on normaalne ja kohapeal loodus on täiesti fantastiline. Ruth tegi kõik need päevad meiega samas tempos tööd kaasa. See oli esimene kord, kui me koos üldse ehitust tegime. Ruthi jaoks oligi see esimest korda elus ehitada. Ta värvis ja sai kõigega hakkama, mis temalt paluti. Väga palju aitas kaasa.
Marko on vana ehitaja ja tema teeb kõik tööd ära, mis talle kätte anda. Aga Edgari suhtes ma mõtlesin, et noor poiss, meil seekord jälle kõik ehitajad, äkki tal endal on kuidagi paha. Aga samas mõtlesin, et ta on ka noor kristlane ja tal oleks võib-olla hea koos olla ja vaimulikust poolest osa saada ning näha mujal maailmas teisi kristlasi. See oli suur üllatus, et ta on ikka väga tubli töömees. Ei olnud tööd, millega ta hakkama ei oleks saanud. Kvaliteetselt ja korralikult. Edgar on hästi aktiivne poiss, käis mägedes siis, kui meie olime juba väsinud ega viitsinud mäkke ronida. Jäime alla maha, tema läks kõrgele mäele Norra loodust nautima. Usun, et see sõit oli ka temale vaimulik kogemus.
Millise kogemuse need reisid sulle andsid?
Meil on jäänud kõikidel neil sõitudel Maranatha traditsioon, et igal hommikul ja õhtul on vaimulik osa. Sellest peavad kõik osa võtma ja igaüheni jõuab lõpuks kord, mil tema peab selle aja sisustama. Mulle meeldis see kolmas kord Norras, kuigi ütleme, et kolmas kord on juba kogus, mis võib tüütavaks muutuda. Mul oli küll väga hea tunne seda uuesti teha. Eesmärgi nimel. Kodus oma tavapärases keskkonnas olles elame sellist rutiinset elu. Loomulikult, meil on ikka hommiku-ja õhtupalve, inimestega läbikäimine ja muu selline. Aga kui oled eraldatud ja teed midagi muud konkreetse eesmärgi nimel ühe meeskonnana, õpid oma vendi ja õdesid palju paremini tundma. Ja õpid nendega arvestama.
Kõige tähtsam kogemus ja tunnetus on muidugi Jumala ligiolek. Jumal ei jäta niisama, et lähed ja teed Tema riigi tööd ning sulle jääb ainult töörõõm. Sa lihtsalt tunned, et sa ei ole üksinda ja need vestlused... Näiteks hakkasime autos lihtsalt laulma vaimulikke laule. Õues sadas vihma, aga südames oli isegi pärast pikka tööpäeva rõõm. Tavapärases elus lähed väsinuna koju ja lased silma looja või midagi, aga see rõõm, mis inimestes just seal välja paistab, kui nad on meeskondlikult koos teinud midagi Jumala töö jaoks, on liigutav.
Kus te Norras olles elasite?
Ma kuulsin Pekka käest Maranatha erinevate projektide kohta, kuidas nad Aafrikas on käinud. Tingimused on sellised, et kui lähed näiteks duši alla, keerad kraani lahti ja kui sealt kukub üks soe tilk vett sulle õla peale, siis see võibki vahel kogu pesemine olla. Ja kui sa õhtul magama lähed, ei ole mitte valge lagi su kohal, vaid sa näed tähti. Sellist olukorda meil ei olnud. Norra on siiski arenenud riik ja iga kord olid elamistingimused head.
Kaks viimast korda koos eestlastega käies anti meile ühes ilusas mägedevahelises kohas järvekaldal asuv pisike maja. Seal oli ka mägedest voolav mägioja. Mõeldes, et su ümber on kõrged mäed, mägijärv ja siis veel mägioja ka... seda on juba pildile raske maalida. Aga sellises fantastilises kohas me elasime. Meie käsutuses oli ka paat koos kalapüügitehnikaga. Aga jah, need õhtud väsitasid ära. Mina isiklikult järvele ei jõudnud. Edgar ja Rauno jõudsid ka järvele kala püüdma minna. Kala nad küll kätte ei saanud, aga vähemalt jäi püüdmisrõõm.
Kirjelda, milline on see uus valmiv kirik Leknesis!
Saali osa on sarnane meie Haapsalu kirikuga, ka mahutavuselt on ta ligilähedane Haapsalu kirikuga. Seal on kõrge saal koos rõduga. Ees poodiumil on ka ristimisbassein, mis jääb natuke tahapoole klaasi taha. Kui ristimine toimub, ei ole see mitte põrandal, nagu meil Rakvereski on harjutud, et pead teistest üle vaatama, et näha, mis toimub. Bassein on viidud 1,5 meetri kõrgusele põrandapinnast. Nii näevad pealtvaatajad ristimist ka pingis istudes.
Kiriku ülemisel korrusel on lasteklass. Neil on muidugi väga oluline, et kui midagi uut ehitatakse, siis kindlasti tehakse ka köök sisse. Ja korralik köök. Mitte nii, et sul on väike nurgake, vaid on ikka täistehnika ja suured võimalused. Pärast koosolekut saab koos istuda ja süüa... see on nende jaoks väga oluline. See lähendab inimesi. Meil on paraku väga harva, kui kirikus on köök ja sellised võimalused.
Ja ehitus on nüüd sellises etapis, et kirikus saab hakata teenistusi pidama?
Põhilised viimistlustööd on kirikus tehtud. Saalis on puudu ainult vaipkate poodiumilt ja paar liistu. Oleks need ka ära pannud, aga materjal lihtsalt ei jõudnud kohale. Toolid on vaja sisse tõsta ja saabki saali kasutada.
Muidugi, viimistlustöid on veel siin-seal teha, aga teenistusi saab hakata selles hoones juba pidama.
Oled nüüdseks kolm korda Maranatha raames käinud Norras kirikut ehitamas. Mis sa arvad, kas ka edaspidi lähed kuhugi vabatahtlikuna ehitama?
Sinna ma vist enam ei lähe. See oli viimane kord sinna kanti, nüüd tahaks kuhugi mujale minna. Muidugi, arvestades, et pastor on minu sõber, kes seda teab, mis veel tuleb. Aga siis mitte enam Maranatha raames, vaid lähen niisama appi.
Soome ja Ameerika Maranathal on tulemas erinevaid projekte üle maailma. Väike plaan on koguda natuke raha ning minna järgmisel aastal Aafrikasse. Teha üks tiir ära. Kui oleks raha, käiks palju rohkem. Aga kui suudaks ühe korra aastaski ära käia, oleks ka juba väga hea. Kaugematel reisidel on lennupiletid lihtsalt väga kallid. Et lennupileteid maksta, peab raha olema ikkagi kusagil 1200...1300 eurot. Kui see võimalus tekib, lähen kohe.
Kas Maranatha projektis osalemiseks tuleb maksta ka mingit osalustasu?
Sa saad kohe alguses teada, palju sul kulusid on. Kohapeal eraldi kulutusi tegema ei pea. Kui öeldakse, et 1300 eurot on vajalik summa, siis nii see ka on. Sinu eest hoolitsetakse kohapeal, et toit ja peavari olemas oleksid.
Muidugi, mingitele lukstingimustele ei tasu mõeldagi. Samas jälle paremat reisi näiteks kas või abielupaarile ma ei tea. Valides, kas minna koos reisile kuskile Egiptusesse päikese alla või natuke edasi Keeniasse kirikut ehitama, siis arvan, et Keenias kiriku ehitamine on oluliselt parem reis ja puhkus kui kuskil Egiptuses hotellis päevitada. Esiteks, saad palju uusi sõpru ja tuttavaid. See on juba väga suur pluss, mida Egiptusest tavaliselt ei saa. Seal saab lihtsalt rahast lahti. Aga juba see on kogemus, kui lähed kuskile ja näed, millistes tingimustes inimesed tegelikult elavad. See jääb terveks eluks meelde. Ma ise ei ole veel käinud, aga mis mulle räägitud on – need kogemused on fantastilised.
Arenenud riikides oleme harjunud Jumala igapäevaste õnnistustega. Arengumaades on näha, kuidas inimene tunneb rõõmu igapäevastest õnnistustest. Nälg on Aafrikas täiesti tavaline asi, eluks vajalik praktiliselt puudub. Ja riideabi, mida me kunagi saime ja võib-olla ei pidanud väga lugu, on seal väga vajalik. Inimesed, kes on Aafrikas käinud, rääkisid, kuidas Jumal otseselt kohal oli ja viis inimesi kokku, kui neil oli vaja lahendada kas mingisugune ehituslik küsimus ja leida ehitusalane nõustaja või mõni valitsusametnik. Jumal tekitab selliseid võimalusi. Juba sellepärast tahaks selle asjaga kaasa minna.
Teame, et meie adventkogudus levib ja laieneb just kõige rohkem arengumaades. Seda tahaks küll näha. Et mis see on, mis toob inimesi Jumala juurde. Neis riikides on inimesed õnnelikud juba siis, kui nad saavad katuse pea kohale, et päike ei kõrvetaks ja saaks Jumala sõna kuulata.
Mis ajendab minema vabatahtlikuks?
See on ka põhjus, miks reisida ilmas ringi – sa ei lähe mitte lihtsalt raha raiskama, vaid tõesti inimesi aitama. See on kohe eriti hea tunne. Sul ei ole kunagi kahju sellest rahast, mis sul on kulunud. Sa oled raha õigesti kulutanud. Näed ise maailma, saad sõpru ja saad midagi Jumala riigi heaks teha.
