Saksamaal toimunud noortekongressil oli kahel päeval võimalus valida kümmekonna valdkonna seast huvipakkuv teema ja kõneleja ning minna teda kuulama. Üks kõnelejaist oli šveitslane Didier Oppliger, kes rääkis teemal – “Kuidas teha õigeid valikuid”. Didier on hariduselt automehaanik, raamatupidaja, personaaltreener ja teoloog. Spordimaailmas teatakse teda kui endist lumelauatšempionit. Värvika elulooga Didier oli Münchenis, et rääkida noortele oma elust ja jagada kogemusi. Huvi Didier Oppligeri vastu oli kongressil oodatust suurem, sest publiku rohkuse tõttu esimesel päeval kõik soovijad teda kuulama lihtsalt ei mahtunud ning järgmisel päeval pidi kõneleja juba suuremasse auditooriumisse ümber kolima.
Didier räägib endast eelkõige kui sportlasest. Tema suur kirg on sport – slaalom, lendamine, motosport... Samas peab ta oluliseks saavutuseks ka ülikooliharidust. Nimelt on Didieril ette näidata magistrikraad teoloogias. Ta ise põhjendab seda järgnevalt: “Tavaliselt on nii, et kui oled lumelaudur, õpid teoloogiat ka. Tahad teada saada, kuidas Jumal kõik nii imeliselt lõi.”
Tegelikult hakkas Didier tipptasemel võistlema alles kümmekond aastat tagasi, olles 25. Tippspordiga alustamiseks on see üpris hilja. Olles kord spordimaailmas, avastas Didier, et tippsport polegi nii lõbus. Pigem on kogu aeg väga kiire ning oled surve all. Ometi olid sel ka omad plussid – pidev füüsiline aktiivsus, adrenaliin, meediatähelepanu. Tagantjärele tunnistab sportlane, et niipea, kui tekkis soov kuulsaks saada, saabus ka üksildustunne.
Didier Oppligeri jaoks oli spordiga tegelemine vahend, mille abil iseennast paremini tundma õppida ning mõista, kes ta on. Didier usub, et ennast võib tundma õppida nii end arendades kui ka oma keha hävitades. “Noored tahavad, et neil oleks lõbus. Jumal lasi mul oma valikuid teha ning elu nautida.” Tagantjärele imestab sportlane, miks Jumal lasi tal nii kaugele minna. Sest enne, kui Didier Jumala leidis ning temast adventist sai, kohtus ta peaaegu teisega – surmaga. Aga sellest veidi aja pärast lähemalt.
Soov sportlaste elu päästa
Kord kuulis Didier raadiost, kuidas kaks teismelist, 15- ja 17-aastane, said mägedes sporti tehes surma. “Kes oleks valmis rohkem riskima kui teismelised?” küsib sportlane. Didier otsustas midagi ette võtta. Ta uskus, et suudab noortele lumelaua sõidutehnikat õpetades nende elu päästa. Olles ise aktiivne tegevsportlane, valmistus Didier teismelisi koolitama. Sponsori abiga koondas ta enda ümber meeskonna, kes algatas projekti, mille kaudu teavitati noori lumelauasõiduga kaasnevatest riskidest. Didier hakkas tegema ka vastavasisulisi koomikseid inglise, saksa ja prantsuse keeles. Võistlustel jagati noortele lendlehtedel koomikseid koos infoga koolituse kohta.
Huvi koolituse vastu oli olemas ning noortele korraldati laagreid. Näiteks terve laagri vältel ööbiti iglus, et näha, kuidas lumi päeval ja öösel muutub. Matkati mägedes nii päevavalguses kui ka hämaras, tehti erinevaid praktilisi harjutusi.
Didieri enda sõnul sai sellest väga edukas projekt ning paljud ajalehed ja telekanalid kajastasid nende tegevust. Pärast viit aastat treenerina, olles teinud rasket tööd ja hulga raha suunanud sellesse projekti, ise midagi teenimata, juhtus kord midagi ootamatut. “Olin lumelauaga sõitmas ja tegin ühe väga rumala vea, mis oleks peaaegu elu maksma läinud. See oli veel üks väike mägi, mitte mingi ekstreemne laskumine,” seletab ta ise. “Pärast seda vahejuhtumit ei tundnud ma end enam kindlalt ning ütlesin, et ma ei suuda teisi õpetada. Mina, kes ma olen professionaal ning viis aastat teisi õpetanud, olin nüüd ise surmaga silmitsi.” Didier otsustas lõpetada kõik lumelauaspordiga seonduva. Ta tundis, et teist valikut ei ole.
“Ütlesin Jumalale, siin ma olen, ilma milletagi ja tulevikuta. See oli minu jaoks raske aeg.” Nüüd, mitmeid aastaid pärast seda sündmust, on Didier olnud seotud noortega, kellega jagada oma kogemusi. Samuti on Didier leidnud vastused oma küsimustele – miks see õnnetus temaga juhtus, miks ta surma ei saanud ja kuidas neid kogemusi kasutada. Didier on jaganud oma elulugu noortega Ameerika Ühendriikides, Prantsusmaal, Šveitsis ja Saksamaal. Didier tunnistab, et nüüd saab ta palju enamate noortega kokku kui siis, kui ta laagreid korraldas. Laagris oli korraga 5 kuni 10 inimest. “Noortekongressil on palju rohkem noori ning kui mõned seda artiklit loevad, saavad ka nemad sellest osa,” rõõmustab Didier.
Ameerikasse teismelistega tegelema
Ehkki Didier lõpetas pärast õnnetust noorte sportlaste koolitamise, põles temas jätkuv soov teismelistega tegelda ja neid aidata. Õppides Švetsis teoloogiat, otsis Didier endale suvevaheajaks tegevust. “Muidu hakkab mul lihtsalt igav,” seletab aktiivset elustiili armastav mees. Pärast esimest õppeaastat läks ta suveks kirikust grupi teismelistega Aafrikasse. Järgmisel suvel käis teismelistega Iisraelis. Ja kolmandal suvel läks tööle Ameerika Ühendriikidesse ühte teismelistele suunatud laagrisse.
Olles USAs laagris töötanud ning tegelenud kiriku raames probleemsete noortega, tekkisid uued tutvused ka adventkoguduses ning talle esitati kutse osaleda projektis PATCH. “Selle projekti eesmärk on aidata noortel teadvustada nende probleeme ning aidata neil pahedest vabaneda. See programm on osa adventkoguduse tööst.” Didier haaras pakutud võimalusest kinni, läks USAsse kolmeks kuuks tagasi ega kahetse tehtud otsust. Tema ülesandeks oli sisustada noorte vaba aeg – milleks Didier valis loomulikult sportmängud ja looduses viibimise – ning rääkida neile oma läbieludest. Didier kinnitab, et nüüdseks on need noored ka osa tema eluloost.
“Projekti algatas üks noortepastor, kel olid teismelised südame peal. Koguduses tegeles ta kahe, kolme, nelja... teismelisega. Ühel hetkel too pastor tundis, et töö teismelistega sobib talle. Samas ei jätkunud tal aega nii pastoritööks kui ka teismelistega tegelemiseks. Ja siis ta otsustaski, et peab pastoriametist loobuma, et saaks pühenduda teismelistele,” räägib Didier projekti initsiaatorist.
Projektis PATCH osalevad teismelised vanuses 12–17, kes elavad terve aasta väljaspool tsivilisatsiooni. Nad on kinnisel territooriumil ning alluvad rangele korrale. Enamikul teismelistest on olnud liiga palju vaba aega, mis on kulutatud internetile ja telekale, alkoholi tarbimisele ja suitsetamisele. Miks on programmi optimaalne pikkus aasta? See on piisav aeg, et noor õpiks oma harjumusi ja suhtumisi muutma. Samas, kui oleks pikem periood, jääksid nad Didieri arvates liiga eluvõõraks ega suudaks enam tavapärases keskkonnas toime tulla.
Armastus ilma sõnadeta
Teismelistele suunatud projekt hõlmab adventpõhimõtteid, -filosoofiat ja -haridust. Hingamispäeval tööd ei tehta. Sealsel territooriumil asub kirik, kus koos käiakse. “Mõned töölised on küll kristlased, aga mitte adventistid. On evangelikaane ja katoliiklasi,” tutvustab Didier projekti läbiviijaid. Tema sõnul noortele adventpõhimõtetest ja Ellen White’ist igapäevaselt ei räägita, küll aga tegutsetakse nende põhimõtete kohaselt.
Osaledes programmis, saavad teismelised samaaegselt ka kooliharidust omandada. Iga päev 4 tundi tegelevad nendega professionaalsed õpetajad.
Programmis on võimalik osaleda korraga 18 poisil ja tüdrukul. Majad, kus nad elavad, paiknevad suurel hoovil vastakuti. Ühes majas elavad poisid, teises tüdrukud. Õuel võivad nad teineteist eemalt näha, ent see on ka kõik. Omavaheline suhtlemine on keelatud. Samuti on kõik tegevused neil eraldi. Kogu projekti vältel ei saa teismelised vastassugupoolega suhelda.
Ometi teab Didier näiteid, et selles projektis osalenud noored on hiljem abiellunud. “Sa võid armuda ka siis, kui pole inimesega kunagi rääkinud. Piisab lihtsalt naeratusest.” Didier usub, et selliselt alanud suhe on palju tugevam. “Kui oled ikka aasta otsa saanud teist inimest jälgida, siis tead inimesest juba nii mõndagi. Neil pole küll mingit omavahelist kontakti olnud, aga nad on oma valikus kindlad.”
Eesmärk
Didier usub, et kui Jumal avas talle Ameerikas sellise võimaluse, siis võib-olla Ta tahab, et sarnane projekt toimiks ka Euroopas. “Ma ei tea, võib-olla ei saa see siin kunagi teoks, aga võib-olla järgmisel aastal või viie aasta pärast... Eesmärk oleks tegeleda teismelistega eri riikidest,” räägib Didier oma unistusest. “Prantsusmaa, Itaalia... probleemseid teismelisi on kõikjal,” toob ta näiteid. Ainuke erinevus Didieri sõnul seisneb selles, et Ameerika Ühendriikides tahetakse kirikus probleemidest rääkida ning nendega tegelda.
Oma kogemuste põhjal teab Didier, et Euroopas – vähemalt Prantsusmaal ja Šveitsis – eitatakse probleeme. “Minu laps tarbib narkootikume? Ei, ei, see pole võimalik. Ma ei taha sellest rääkida. Kõik on korras,” on üks levinud näide lapsevanema reaktsioonist. Didier vangutab pead ning ütleb, et tegelikult ei ole kõik korras. “Paljud noored on alkoholi, narkootikumide ja pornograafia küüsis. Aga sellest ei räägita, kuna pole sellist kohtagi, kus selliseid teemasid käsitleda. Pastoriga ka sellest kõnelda ei taheta. PATCH projekt on just see koht, kus saab neist probleemidest rääkida. Me saame noori nõustada ning aidata neil eluga edasi minna.”
Didieri sõnul oleks seda projekti üleeuroopalisena kergemgi läbi viia. Põhjus – kui teha igas riigis, teavad paljud korraldajad neid noori ning teismelised lihtsalt ei ava end. Nad ei hakka kunagi oma probleemidest rääkima. Aga kui ei tunta üksteist, ollakse palju avatumad ning probleemidest kõneldakse. Didieri kogemuse põhjal tekib vastastikune usaldus ning teismeline võib kindel olla, et räägitu ei jõua tema pere ja tuttavateni.
Täpsemalt saab PATCH projektiga tutvuda internetis: http://www.projectpatch.org/
Didieri sõnum Meie Aja lugejatele
“Räägin oma kogemuste põhjal. Adventkoguduses on kartus. Paljud inimesed koguduses kardavad riskida. Teha muudatusi koguduses, isiklikus elus, kõikjal... Nad hoiavad kinni olemasolevast. Nad ei taha midagi muuta. Ja kui kellelgi on mõni hea idee, siis me ei usalda teda. Ütleme, et sa oled liiga noor või et jah, hea idee, aga niikuinii see plaan ebaõnnestub, sest see ettevõtmine võtab aega, raha, palju energiat... Ma ütlen selle peale: ärge purustage teise unistusi!
Ärge nähke teises inimeses negatiivset, kui ta tuleb ja räägib sulle, et tahaks midagi ära teha. Pigem öelge: “Ma olen sellest ideest huvitatud. Räägi mulle sellest lähemalt. Kuidas sa kavatsed selle ellu viia?” Küsimus, mille esitame, aitab tal mõelda rohkem ja sügavamalt. See aitab ideel areneda.
Enamik inimesi kirikus on negatiivse eelhäälestusega. Nad ütlevad: “See on hea idee, aga reaalsuses sa ei suuda seda kunagi teha.”
Kui meil poleks inimesi, kes unistavad ja tahavad midagi ära teha, siis ei muutu kunagi midagi paremaks. Meil on adventkoguduses inimesi, kes tahavad oma panuse anda ja elu paremaks muuta. Ja nad võtavad palju riske. Mina olen inimene, kes võtab palju riske. Ma olen riskinud ka oma eluga ning oleksin peaaegu surma saanud. Aga ma jäin ellu. Ja nüüd saan noortele rääkida neist kogemustest.
Minu jaoks oli ka risk minna õppima teoloogiat. Ma ei olnud väga hea õpilane või intellektuaal. Aga ma võtsin selle riski ja sain hakkama. Nüüd olen ma teoloog. Kuna ma olen teoloog, siis inimesed kuulavad mind. Lihtsalt seetõttu, et olen pastor. Kui sa võtad riski midagi teha, siis ühel päeval sa ka midagi saavutad! Kui sa ei võta riske, vaid istud vaikselt ning ootad päeva, mil Jeesus tagasi tuleb, ütleb Ta: “Ma ei tunne sind!” “Jah, aga...” “Ma ei tunne sind.” Lihtsalt sellepärast, et sa kartsid midagi teha.
Isegi kui ma ebaõnnestun, kukun läbi kolm, neli, viis korda, vaatab Jeesus mu peale ja ütleb: “Ta püüab. Ma andsin sulle viis talenti, sa püüad saada kümme talenti. Ma andsin kolm talenti, sa püüad veel kolm saada. Ma andsin sulle ühe, aga sa kartsid riske võtta. Ma ei tunne sind.”
Kogudus = inimesed
Kardan, et Jeesus ütleb paljudele inimestele kirikus: „Ma ei tunne sind.” Meil tuleb tegutseda. Kogudus pole midagi sellist, mida peame vaatama kui püha ja puutumatut. Kogudus on midagi, mida saame koos ehitada.
Kogudus ei ole hoone, vaid inimesed. Seega kõik noored ja vanad, meie oleme kogudus! Me peame teineteist üles ehitama. See töö ei ole lõppenud. Meie ülesanne on noortele rääkida, et ka nemad on osa kogudusest. Et tahame aidata neil kasvada ning koos nendega kogudust ehitada. Olge üksteisele toeks! Vanad ja noored – julgustage üksteist. Ärge kartke.
Teismelised on teistsugused – nad näevad teistmoodi välja, nad lõhnavad teisiti, neil on teistsugune kõnepruuk... aga nad on head inimesed. Isegi kui nende välimus on kummaline, Jeesus tahab neid endale. Me peame püüdma näha, milliseks nad muutuvad, mitte millised nad praegu on. Praegu nad ei ole välja arenenud. Nad püüavad olla keegi. Ja võib-olla juba kahe nädala pärast ütleb teismeline, et ta ei tahagi selline olla. Ja ta muudab ennast.
Mis ma teismelistele tahan öelda: ärge kartke! Riskige. Isegi, kui teised teid alati ei toeta. Alati, kui sa astud, võid kaotada tasakaalu. Iga kord, kui sammu astud. Seega kõndides võtad sa riski kukkuda. Kui sa seisad ega kõnni, on sul alati tasakaal, aga sa ei liigu.
Võtke riske ning julgustage üksteist. Ka selles projektis me julgustame noori riskima. Kui teismeline ütleb, et ma tahan selle mäe otsa ronida, siis ma ütlen, et hästi, see on risk, mille sa võtad. Aga kas ma võin sind aidata? Kui sa tunned, et pead mäkke ronima, saamaks teada, kes sa oled, siis hästi, lähme sinna koos. Ma aitan sind. Ma võtan selle riski koos sinuga. Jeesus tuli, et riskida koos meiega.”
