Ivo Käsk: See on alati hea, kui on põhjust Jumalat otsida

Kui Averonika Beekmann selle jutuajamise alguses Islandi koguduste liidu värskele esimehele Ivo Käsule õnne soovis, vastas Ivo, et võtab õnnesoove vastu vaid võõrastelt, aga mitte omadelt, sest tegu pole õnnesooviolukorraga. Tegemist on väljakutsuva missiooniga ja õnne võivat soovida pärast, kui sellega hästi läks. Kuidas see kõik siiani jõudis ja mis edasi saab, sellelt Ivo veidi katet kergitabki.

Kuidas me siia jõudsime, et sa oled nüüd Islandi koguduste liidu esimees?
Ma käisin jaanuaris Islandil, olin kõnelejaks sisserännanutele mõeldud nädalavahetusel. Juba seal olles tekkis mõnel kohalikul selline mõte. Neil algas kaks aastat tagasi, 2022. aastal peakoosolek, mis pidi jätkuma pärast kolmekuulist pausi, aga nüüd kestis see paus kaks aastat. Eelmine esimees liigub Islandilt kaugemale ja selle inimese elu, kes oli nõus kaks aastat tagasi esimeheks saama, on nüüd muutunud. 

Mul olid teised plaanid ja eesmärgid ning ma ei soovinud seda väljakutset vastu võtta. Jaa-sõna ütlesin nüüd paar nädalat tagasi Serbias käies (Euroopa pastorite kongressil, toim). Erinevad mõjutajad tõukasid tagant ning Jumala juhtimist otsides kasvas tunnetus, et see on Jumalast ja et ma peaksin seda tegema. Kui ma jõudsin selleni, et see on ilmselt see, mida Jumal tahab, et ma teeksin, siis ma olin üpris pettunud. Ootasin ju põnevusega oma olemasolevate plaanide juurde asumist. 

Nüüd tuli see kõik, mida planeerisin, sinnapaika jätta. Kannab see teadmine, et kui Jumala juhtimises minna, on see kõige parem plaan. See rõõmustab lõppeks nii mind kui ka teisi. Aga see olukord ja tajumine ei olnud juhuu-hetk, et see on mu eluunistus. Ma ei olnud selles hetkes, et oleksin seda otsinud. Sealne olukord ja väljakutse on väga keeruline – sellel on oht imeda endasse ja osutuda kindlasti keerulisemaks, kui arvata võib. Kindlasti on põhjust tõsiselt Jumalat otsida – see on alati hea, kui on põhjust Jumalat otsida.

Mis see probleemne teema seal on?
Lühidalt öeldes väga tugevad liikmetevahelised erimeelsused, sügav lõhe ja tugev usaldamatuse õhkkond. 

Sinu esimene töökäik Islandile on tehtud, missugune sinu töörütm hakkab olema? (Intervjuu on tehtud 19. septembril, kaks päeva pärast Ivo 10-päevast Islandi-reisi.) Mõned korrad on siin sügisel ja uue aasta algul teatud vahedega edasi-tagasi käimist, aga on selge, et siis peab elu paikseks jääma.

Olete selleks elumuutuseks valmis?
Angelika ootab põnevusega. Me oleme ikka muutustes elanud – see on olnud meie viis. Oleme nüüd pikka aega paigal olnud, lausa seitse aastat ühes kohas elanud, aga ka selle aja sees on olnud muutused töös. Islandile minek tuli äkki; läksin, jäin kümneks päevaks. Minu jaoks olekski võinud nii jäädagi, mul ei oleks vaja olnud enam kuskile minna või tulla, kõik tundus nii loomulik, et nüüd olen siin, võin minna poodi, osta uued asjad ja elada siin. Kui mul on väljakutse, siis ma kaevun sellesse, see neelab mind. 

Oma tööotsad siin Eestis pean kokku tõmbama. Islandil on mind valitud ametisse neljaks aastaks. 

Mis saab olema sinu abikaasa Angelika rakendus või võtab ta esialgu lihtsalt aja maha?
Kui lubatakse, siis ta jätkab esialgu hea meelega kaugtööna Eesti liidu tervisetöö osakonnas toimetamist. Islandil juba küsiti, kas Angelika tahaks sealsesse koguduse kooli tööle tulla. Eks seda siis näeb.

Meil on suurem kogudus kui seal, meil on unistatud oma koolist, aga seal oma kool toimib.
Islandil on koguduse koolil pikk ajalugu. Kui meil poleks olnud Nõukogude Liitu, küll meil oleks ka kool olemas. Islandi liidul oli kunagi oma internaatkool, mis oli maal ja küllalt suur. Nüüd on see Reykjaviki linnas ja toimib põhikoolina. Suur osa lastest ei ole koguduse lapsed, seal on 60–80 last. Keskkond on koolile sobiv, riik toetab seda pearaha maksmisega, kool elatab ennast ära. Suur väljakutse on piisava arvu koguduseliikmetest õpetajate ja direktori leidmisega. Enamik adventkoole tahab, et suurem osa õpetajaid oleksid koguduse liikmed. Aga rahaliselt tulevad nad toime. 

Kas Islandil saab üksnes inglise keelega hakkama?
Üldiselt saab Islandil inglise keeles hakkama. Eeldus on siiski see, et õpiksime islandi keelt, kuigi kõik asjad saab ka inglise keeles aetud. Kui kuskil elad ja töötad, siis on normaalne, et õpid keele ära ja suhtled kohalikus keeles. 

Kas oled oma senise juhtimiskogemuse pealt juba sõnastanud oma eesmärgid Islandi liidu tarvis?
Ma ei oska praegu kaugematest visioonidest isegi mõelda. Esmane ülesanne on saavutada koostöövõime. On vaja tõsisematest tulipunktidest üle saada, et me saaksime koostööd teha. Et saaksime liidu juhtkonnaga koguduse tööd teha, on vaja lahendada varahaldus. Oleme seadnud prioriteetseks eesmärgiks luua liidule kuuluv varahaldusfirma, mis hakkab haldama vara, et liidu juhtkond saaks tegeleda koguduse põhieesmärgi juhtimisega. Koguduste juhtimine, pastoritöö korraldus ja ühine misjonitöö on viimaste aastate olukorras kindlasti kannatanud ja vajab igas mõttes tähelepanu.

Islandi liidule valiti ka uus nõukogu.
Nõukogu on 7-liikmeline ja esindab igas mõttes kohalikku koloriiti. Väljakutseks on, et mida iganes me võtmeküsimustes otsustame, on see kellelegi suureks pettumuseks. Olen juba kõigi ees ette vabandanud, et hakkan kõigile pettumust valmistama.

Sa ei tunne neid inimesi praegu veel nii palju, sul ei ole sealset ajaloolist taaka.
Kui inimestega suhelda ja nendega koos olla, tekib kiiresti isiklik side. Võin öelda, et mul on terve hulga inimestega teatud side juba loodud – jagasime lugusid, veetsime koos aega. Mida isiklikumad saavad olema suhted, seda keerulisem saab olema ka erinevate ootuste vahel laveerida.

Islandi kogudus on väga väike ja sa oled seal veel vähe sees olnud, aga kuidas iseloomustad sealset kogudust?
Väga väike. Paberil umbes 450 liiget, ütlevad, et aktiivseid liikmeid on ainult 150 ja pluss. 

Jumalateenistuslik elu tundub Islandil olema sarnaselt enamiku Eesti kogudustega üsna konventsionaalne ja traditsiooniline.

Kuidas kogunetakse, mida tehakse – see on väga tuttavlik. Mulle jagati olukorraga tutvumiseks hunnik dokumente, aga ma kulutasin kõik Islandil oleku aja inimestega kohtumisele ja rääkimisele. Kümme päeva läks kogu aur otsast lõpuni suhtlemisele. 

Mõtlesin, et tulen Tallinnasse ja loen siin neid dokumente, aga nüüd on aur läinud sellele, mis siin vaja kokku tõmmata. Täna (19.09) käisin Eesti Kirikute Nõukogu ümarlaual, jätsin hüvasti. Täitus just üksteist aastat selles kogus osalemist. Islandiga olen suhelnud: sõnumid, kirjad, telefonikõned, videokoosolekud. 

Ütle mõni sõna sealse kultuuri ja maa kohta. See tundub nii eksootiline koht, kus väga vähesed on käinud.
Inimeste poolest on see hästi kodune maa. Tunnen, et inimesed on koduselt sarnased, nende toimimise ja olemise tempo on meie, eestlastega, väga sarnane. Oleme nagu samast lastekodust pärit. Põhjala värk, kõik on rahulik, aeglane. Ma tajun, et ma sobin sinna, sulandun. Ma arvan, et ei näe ka neist väga erinev välja.
Loodus on seal muidugi ilus. Metsa seal ei ole. Räägitakse, et kunagi oli, aga siis ehitati ja põletati kütteks ära. Aga on mäed, jõed, joad ja kosed, ookean, vulkaanid, virmalised. Ma pole suurt osa sellest ilust muidugi veel näinud. 

Kus te seal elama hakkate?
Ei tea veel. Kogudusel ei ole hetkel elupinda pakkuda. Üüriturg on seal kitsas, korterite üürid on kõrged. Päris täpselt ei tea veel; kui Angelikaga läheme, siis hakkame koos vaatama, niikaua redutan kuskil.

See on kindlasti põnev elumuutus, mida kunagi vanas eas meenutada.
Jah, seda päris kindlasti. •