1990. aastate keskpaigas olin seitsmenda päeva adventkogudusest lahkumas. Paljud mu sõbrad olid hiljuti koguduse liikmeskonnast lahkunud ja nende lahkumisavaldused julgustasid ka mind avaldust kirjutama. Mu sõbrad arvasid, et me ei saa enam teenida koos nendega, kes usuvad väidetavalt ebapiibellikku ja paganlikku õpetust kolmainsusest.
Mitte ainult meie
Üllataval kombel ei olnud m eie juhtum erand ja teised on sellest ajast saadik järginud sama teed.
On hästi teada fakt, et meie adventpioneerid olid üldiselt klassikalise kolmainsuse õpetuse vastu. Kuid ajalugu näitab, et adventistid jätkasid Piibli uurimist ja võtsid järk-järgult omaks usu Kristuse täielikku jumalikkusesse, Püha Vaimu isikulisusse ja kolme jumaliku isiku ühtsusse. 1940. aastateks oli kirik muutunud valdavalt kolmainsuslikuks.
Seetõttu on hämmastav, et mõned koguduseliikmed on viimastel aastatel pöördunud kolmainsuse õpetuse vastu. Sellel on kindlasti erinevad põhjused. Igal inimesel on ainulaadne kogemus. Kuid aastate jooksul olen täheldanud, et minu ja mu sõprade kogemus kolmainsuse õpetusega sarnaneb teiste kogemustega, kes on sellest ajast peale hakanud kahtlema ja kõhklema koguduse seisukohas kolmainsuse suhtes.
Tõde ja usaldamatus
Otsus kolmainsuse õpetus tagasi lükata ja kogudusest lahkuda ei tule tavaliselt tühjalt kohalt. Sageli on rahulolematust ja umbusku koguduse juhtide, pastorite ja teoloogide suhtes. Kui juhid kohapeal või kaugemal seavad kahtluse alla adventistide põhiuskumused või ei suuda üles näidata lahket ja armastavat iseloomu, võib nende koguduste liikmetel olla raskem neid usaldada. Sisimas soovime kõik, et oleks keegi, keda saaks usaldada.
Otsus kolmainsuse õpetus tagasi lükata ja kogudusest lahkuda ei tule tavaliselt tühjalt kohalt.
Adventistid usuvad, et „Issand on meid juhtinud“. Meie pioneerid olid usaldusväärsed juhid usu ja praktika küsimustes. Teoreetiliselt võib igaüks öelda, et meie uskumused tulenevad Piiblist. Kuid praktikas valivad mõned oma lõplikuks arusaamaks Piibli tõlgendamise küsimustes nende usaldusväärsete pioneeride varase arusaama. Seega valivad nad tahtmatult oma arusaama adventistlikust traditsioonist objektiiviks, mille kaudu nad Piiblit tõlgendavad. Selline mõtteviis iseloomustab end kui pühendumist „ajaloolisele adventismile“.
Kui me saime sõpradega 1990. aastate keskel teada, et meie adventpioneerid üldiselt ei uskunud kolmainsuse õpetusse, hakkasid ka paljud meist selles õpetuses kahtlema. Seistes silmitsi Ellen White’i väidetega Pühast Vaimust „Jumala kolmanda isikuna“ või „taevase kolmiku kolmest elavast isikust“, pidasime neid ja sarnaseid väiteid võltsinguks või püüdsime neid ümber tõlgendada, et need oleksid kooskõlas meie seisukohtadega. Uskusime kogu südamest, et adventistid olid ühiselt kolmainsuse õpetuse vastu, kuni see 1930. aastate alguses kirikus kasutusele võeti. Mõtlesime, et iga 1931. aastale eelnenud kolmainsust toetav avaldus pidi olema hilisem võltsing, sest me ei suutnud ette kujutada, et koguduse pioneerid ja Ellen White olid selliseid avaldusi teinud.
Seistes silmitsi Ellen White’i väidetega Pühast Vaimust „Jumala kolmanda isikuna“ või „taevase kolmiku kolmest elavast isikust“, pidasime neid ja sarnaseid väiteid võltsinguks.
Meie metodoloogiline kahtlus ei säästnud midagi, isegi mitte Pühakirja. Mu sõbrad katsid oma Piiblites kinni väidetavalt mitte algupäraseid lõike, sest need salmid ei vastanud nende arusaamale Jumala õpetusest. Nii muutusid nad immuunseks vaimuliku kasvu osas neis valdkondades, mis olid nende vaadetega vastuolus. Need, kes jõudsid järeldusele, et Ellen White oli tõesti kirjutanud oma kolmainsust toetavad tekstid, lükkasid ta tagasi kui valeprohveti ning sellega koos ka õpetused hingamispäevast ja pühamust ning meie koguduse prohvetliku tõlgenduse kui ebapiibelliku. Enamik neist, kes selle tõttu kirikust lahkusid, ei ole tagasi tulnud, sest nad ei seadnud kunagi kahtluse alla oma kriitilisi eelarvamusi, mis haputaignana mõjutasid ka kõiki teisi eluvaldkondi.
Tehnoloogiline areng on võimendanud iga kolmainsuse-vastase laine mõju kogudusele.
Alates 1990. aastate algusest olen täheldanud kolme antitrinitarismi taastekke lainet. Iga lainet iseloomustas samasugune metodoloogilise kahtluse mõtteviis, kuid tehnoloogiline areng on võimendanud iga kolmainsuse-vastase laine mõju kogudusele. Kui esimene laine 1990. aastate alguses ja keskel, mis ka mind ja mu sõpru mõjutas, tuli peamiselt raamatute ja brošüüride kujul, siis 2000. aastate keskel tekkis teine laine koos interneti laialdasema kasutamisega. Kolmas laine 2010. aastate keskel ja lõpus tõusis sotsiaalmeedia kaudu ülemaailmseks.
Mõistmise kasv
Võib küsida, miks ma ei lahkunud ja miks ma ikka veel koguduse liige olen. See on eelkõige seotud sellega, et valisin veidi teistsugused metodoloogilised alused.
Esiteks, sarnaselt oma sõpradega arutlesin ma, et selleks, et Jumal oleks saanud adventpioneere juhtida ja kasutada, pidid nad olema oma uskumuste ja kommete poolest täiuslikud. Üllataval kombel ei seadnud me seda eeldust kahtluse alla, hoolimata kahest järgmisest mõttest. Uskusime, et Jumal juhib ka meid, kuigi teadsime sisimas, et meie iseloom ja tõekspidamised pole kaugeltki täiuslikud. Lisaks ei seostanud me seda eeldust kunagi tõsiasjaga, et Ellen White pidi kirjutama neile adventpioneeridele ka noomituskirju. Hiljem mõistsin, et Jumal kasutab katkiseid ja ebatäiuslikke inimesi – see on tõde, mida näeme Piiblis korduvalt.
Jumal kasutab katkiseid ja ebatäiuslikke inimesi.
Teiseks arvasime, et kolmainsuse õpetus leidis adventkogudusse sissepääsu alles 1930. aastatel. Kasutasime oma seisukoha toetuseks adventajaloolaste väiteid selle kohta, et varajased adventistid seisid kolmainsuse vastu. Me lükkasime tagasi ka Ellen White’i positiivsed märkused Kristuse täieliku jumalikkuse ja Püha Vaimu isikulisuse kohta kui hilisemad võltsingud.
Sellest hoolimata taipasin, et mu sõbrad olid endi jalge alt vaiba ära tõmmanud: nad kuulutasid tsitaate ja dokumente võltsinguks ilma ühegi kindla tõendita. Nad tegid seda lihtsalt sellepärast, et need seisukohad ei vastanud nende arusaamale. Sain aru, et kuigi „Jumal ei ole kunagi eemaldanud kahtluste võimalust“, „peab meie usk tuginema tõenditele“. Tegelikult ei palu Jumal „meil kunagi uskuda, andmata piisavalt tõendeid, millele meie usk tugineda saab“.
Seetõttu arutlesin, et Jumal, kui Ta soovib, et me neid võltsinguid tuvastaksime, annab vähemalt mõned tõendid, mis võimaldaksid meil neid tähele panna ja eristada. Ilma selleta kaoks kindel pind. Igaüks võiks kuulutada midagi valeks lihtsalt seetõttu, et see ei vasta tema arusaamale tõest.
Lisaks jäi mulle mulje, et tõeline vaimulik kasv lämbuks, kui piiraksin Jumalat ainult nende tekstidega, mis toetavad minu praeguseid tõekspidamisi. Viie aasta jooksul uurisin varajaste adventistide materjale ja jõudsin järk-järgult arusaamisele, et meie kirjeldus varajasest adventajaloost oli olnud valikuline ja moonutatud.
Kolmandaks, ma ei teadnud päriselt kogu sellest tohutust ajaloolisest materjalist, mis näitab, kuidas adventistid juba 1890. aastatel mõtisklesid Kristuse täieliku jumalikkuse, Püha Vaimu isikulisuse ja kolme jumaliku isiksuse harmoonilise suhte üle ja seda levitasid. Adventistide ajakirjandus, raamatud ja kirjad erinevatest maailma paikadest annavad tunnistust sellest mõistmise kasvust. Ellen White’i märkused kolmainsuse osas on suures osas teada, kuid teiste adventautorite avaldused samavõrd mitte.
Laialdane dokumentatsioon
Näiteks kirjutas Charles Boyd 1890. aasta oktoobris, et kogudus „töötab kolme erineva taevase isiku otsesel käsul ja agendina taevase perekonna suurendamise nimel“. Kooskõlas Matteuse 28:19 määratles ta need kolm isikut Isa, Poja ja Püha Vaimuna.
Samamoodi väitis G. C. Tenney 14 kuud hiljem, et adventistid „mõistavad, et kolmainsus, rakendatud Jumala kohta, koosneb Isast, Pojast ja Pühast Vaimust“. 1896. aastal lisas ta, et Piibel räägib Pühast Vaimust „isiksusena“, mitte pelgalt „Jumala meele emanatsioonina (väljavoolamisena, tlk)“.
Umbes aasta pärast seda, kui Ellen White’i raamatus Special Testimonies for Ministers and Workers (1897) avaldati väide, et Püha Vaim on „Jumala kolmas isik“ ja kolm kuud enne selle taasilmumist raamatus „Ajastute igatsus“ (1898) möönis R. A. Underwood: „Mulle tundub praegu kummaline, et ma kunagi uskusin, et Püha Vaim on ainult mõju.“ Kui ta avastas, et Piibel viitab inglitele, isegi langenud inglitele, kui vaimudele, jõudis ta järeldusele, et ta „mõistab paremini, kuidas Püha Vaim võib olla isik“.
Paljud teised said sellest teemast teadlikuks Ellen White’i kolmainsuse kohta käivate märkuste kaudu, nagu ilmneb paljudest artiklitest ja aruannetest, mis tsiteerisid tema märkusi järgmistel aastatel.
G. B. Starr rõhutas näiteks, et „Pühakiri omistab kõikjal Temale [Vaimule] kõik isiku omadused“ [ja] „õpetab, et Jumalas on kolm isikut“. Ta argumenteeris, et „Jeesus annab prohvetikuulutuse vaimu kaudu Pühale Vaimule Jumala kolmanda isiku positsiooni.“
Adventistid seisid üha enam vastu mõttele, et kolmainsust pole olemas, lükates samal ajal tagasi nii modalistlikud kui ka triteistlikud vaated kolmainsusele.
1910. aastal kirjutas Ellen White’i lähedane sõber S. N. Haskell, et „Pühal Vaimul on isiksus ja teda esitatakse intelligentsusena“. Ta lisas: „On ilmne, et Püha Vaim on üks kolmainsusest ja esindab täielikult Jumalat ja Kristust.“
Narratiivi, et see idee toodi adventismi alles 1930. aastatel, ei saa õigeks pidada.
Kolm aastat hiljem selgitas F. M. Wilcox oma lugejatele uskumusi, mida adventistid ühiselt omaks peavad. Wilcoxist saab hiljem ajakirja Review and Herald pikaaegne toimetaja ja üks viiest Ellen White’i Pärandi Hooldusnõukogu algsest usaldusisikust, kelle valis Ellen G. White ise. Ta kirjutas: „Neile, kes soovivad täpsemalt selle konfessiooni usu põhijooni teada, ütleme, et seitsmenda päeva adventistid usuvad – 1. Jumalikku kolmainsust. See kolmainsus koosneb igavesest Isast…; Issandast Jeesusest Kristusest…; Püha Vaim, Jumaluse kolmas isik, taastav agent lunastustöös.“
Lõuna-Aafrikast pärit Herbert Edmed ütles 1914. aastal: „Püha Vaim on Jumala kolmas isik. …Peame tunnistama, et Püha Vaim ei ole pelgalt mõju; nii Vana kui Uus Testament viitavad Temale kui tõelisele isikule. Jumal tahab, et me näeksime Pühas Vaimus rohkem kui päästvat ja sõbralikku mõju; Ta on meie isiklik sõber – isiklik Jumal.“
Ellen White’i matustel 1915. aasta juulis meenutas tollane peakonverentsi president A. G. Daniells tema elu ja tööd. Tema saavutustest rääkides rõhutas Daniells, et tema kirjutised esitasid ja ülendasid „Püha Vaimu, Jumala kolmandat isikut ja Kristuse esindajat maa peal, …kui taevast õpetajat ja teejuhti, kelle meie Issand on saatnud siia maailma, et muuta inimeste südames ja elus tõeliseks kõik, mida ta oma ristisurmaga võimalikuks oli teinud.“
Need mõned näited illustreerivad suurt hulka materjale, mis kinnitavad 1890. aastatest 1910. aastateni adventismi üha toetavamat suhtumist kolme jumaliku isiku ühtsuse ideesse. Narratiivi, et see idee toodi adventismi alles 1930. aastatel, ei saa õigeks pidada.
Isiklik otsus
Ma imetlesin varaseid adventiste nende avatuse pärast Jumalale, nende soovi pärast kasvada usus ja mõistmises ning tõe otsimise pärast. Piibli püsiv uurimine juhtis neid uskuma kolme jumalikku isikut, kes on oma mõtlemises, planeerimises ja tegutsemises nii ühtsed, et on tõeliselt üks. Pärast seda, kui olin seda teemat Piiblis viis aastat uurinud ja jälginud nende varajaste adventistide teekonda, järgisin neid ja nõustusin piibelliku õpetusega kolmainsusest.
Enamik mu tolleaegseid sõpru valis tee, mis viis nad eemale kogudusest, üksteisest ja isegi usust Jumalasse, sest nende kahtlused ja kriitiline hoiak läbisid kõiki eluvaldkondi. On ohtlik hoida niivõrd kinni oma arvamusest ja sihist, et muutuda immuunseks kindlate tõendite suhtes. Adventistid, kes võtavad teisi adventiste niimoodi, vähendavad enda ja koguduse kasulikkust evangeeliumi kuulutamisel neile, kes seda igatsevad. Nad nurjavad Jumala põhieesmärgi selle koguduse kasvatamisel: kuulutada evangeeliumi kogu maailmale, jagades päästesõnumit neile, kes seda vajavad. •
Denis Kaiser on Michigani osariigis Berrien Springsis seitsmenda päeva adventistide teoloogilise seminari kirikuajaloo abiprofessor.
