Jumala Sõna uurijad ehk teoloogid otsivad ka tänapäeval suuremat selgust teemal, mis on alati olnud pigem raskesti mõistetav: kes on Püha Vaim? Teema on oluline ka adventistidele, eriti ajal, kui vaenlane ei maga ja külvab maa ajaloo viimastel päevadel segadust ja väärarusaamu. See, mida me mõistame Püha Vaimu olemuse kohta, mõjutab meie suhtumist ja meie vastust Tema tegevusele meie elus.
See, mida me mõistame Püha Vaimu olemuse kohta, mõjutab meie suhtumist ja meie vastust Tema tegevusele meie elus.
Kui Vaimu olemuse mõistmine on meie aja jaoks nii oluline, siis miks on seda ühtset arusaama nii raske saavutada? Tõenäoliselt on üks põhjustest see, et Pühakirjas selgitatakse seda küsimust suhteliselt vähe. Üks teoloog on sõnastanud selle probleemi nii: „Üks kõige raskemini mõistetavaid teemasid Piiblis või teoloogias on õpetus Pühast Vaimust.“1 Jah, ka meie adventkoguduse pioneerid maadlesid selle teemaga, sest näib, et adventliikumise algusaastatel seisid liikumise juhid peaaegu üksmeelselt vastu kolmainu Jumala mõistele, sest nende taust, kuuluvus ja maailmavaade mõjutasid nende arusaamu.
On huvitav aga ära märkida, et sündmused, mis leidsid aset 1888. aasta peakonverentsi töökoosolekul, muutsid adventkoguduses nii mõndagi; näiteks muutusid Ellen G. White’i kirjutised nii stiili kui ka sisu poolest. Just sellel ajal mõistis ta täielikumalt Jumala päästeplaani ja Kristuse keskset rolli selles. „Järgnevatel aastatel,“ kirjutab ajaloolane George Knight, „avaldatakse tema kõige olulisemad raamatud, teemadel, mis käsitlevad Jeesuse elu.“2 Meile kõigile väga armsad ja tuttavad raamatud, nagu „Tee Kristuse juurde“ (1892), „Mõtted õndsakskiitmise mäelt“ (1896), „Ajastute igatsus“ (1898), „Kristuse tähendamissõnad“ (1900) ja „Tervise teenistus“ (1905). Ja kuigi ta ei räägi nendes raamatutes otsesõnu kolmainsusest ega Kristuse jumalikkusest, leiame siiski fraase ja sõnu, mis panid meie teoloogid Piiblit põhjalikumalt uurima. Näiteks raamatus „Ajastute igatsus“ kirjutas ta: „Patule võis vastu panna ja seda võita ainult Jumaluse kolmanda isiku võimsa väe abil, mitte piiratud kujul, vaid kogu jumalikus täiuses.“3 Lõppkokkuvõttes muutis aga just Piibli uurimine meie arusaama nendes küsimustes. Ja tõesti, kas me ei peaks püüdma mõista seda, mis on meile ilmutatud Jumala Sõnas, nagu apostel Paulus soovitab roomlastele: „Sest mis iganes enne on kirjutatud, see on kirjutatud meile õpetuseks...“ (Rm 15:4)
Selles artiklis ei ole võimalik üksikasjalikult kirjeldada ajaloolist debatti sellel teemal. Kuid juba teise sajandi lõpul hakati üha enam rõhutama Püha Vaimu jumalikkust ning kui tekkis ariaanlik õpetus, mis muutus kogudusele suureks ohuks, kuna nad uskusid, et Jeesus oli Jumala eriline looming, kuid mitte Jumal ise, siis kõige tugevam hääl selle õpetuse vastu kuulus Athanasiosele ja kapadooklastele, kes kirjutasid ja jutlustasid vankumatult nii Poja kui ka Vaimu täielikust jumalikkusest kuni Nikaia kirikukoguni, kus seda teemat täiendati veel rohkem.4
Niisiis, tulles tagasi meie adventkoguduse teoloogilise arengu juurde sellel teemal, siis 1906. aastal kirjutas Ellen White raamatus „Evangelism“: „Pühal Vaimul on isikuline omadus, muidu ei saaks Ta tunnistada meie vaimule, et me oleme Jumala lapsed. Ta peab samuti olema jumalik isik, muidu ei saaks Ta välja uurida saladusi, mis on peidus Jumala mõtetes.“5
Kas Püha Vaim on Jumal?
See väide viitab kolmele põhiküsimusele, millele tuleb vastata, et hakata mõistma Püha Vaimu ja Tema kui jumaliku isiku, tööd: kas Püha Vaim on Jumal? Kas Püha Vaim on seotud kolmainu Jumalaga? Milline on Püha Vaimu suhe kolmainu Jumalasse?
Jumal on oma Sõnas jätnud meile piisavalt tõendeid, et mõista põhilisi tõdesid, ja seda ka Püha Vaimu kohta. Kõige selgemalt on seda väljendanud apostel Peetrus, nagu see Apostlite tegude raamatu 5. peatükis on kirja pandud, öeldes Hananiasele: „Mispärast on saatan vallanud su südame, et sa valetasid Pühale Vaimule ja toimetasid kõrvale osa maatüki eest saadud raha?... sa ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale.“ (s 3, 4) Hananias ei valetanud mitte üksnes apostlile, vaid Jumalale endale.
Teine näide on Pauluse kirjast korintlastele, kus ta esitab küsimuse: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Kr 3:16) Hiljem tuleb ta jälle selle teema juurde tagasi ja kasutab peaaegu identseid sõnu: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt?“ (1Kr 6:19) Nende tekstide juures on võimalik märgata, et Paulus kasutab vaheldumisi fraasi Jumala tempel ja Püha Vaimu tempel. Martin Luther, uurides Johannese evangeeliumi, kirjutas: „Püha Vaim ei ole pelgalt vaim, näiteks mingi olend, kes on Jumalast lahus, ja siiski antud inimestele Tema poolt, või lihtsalt Jumala töö, mida Ta teostab meie südametes, vaid Ta on Vaim, kes oma olemuselt on ise Jumal.“6
Kohtumisel Nikodeemosega rääkis Jeesus temale uuestisünnist, viidates päästmisele Vaimu kaudu.
Ka Jeesus kasutas nimesid Jumal ja Püha Vaim vaheldumisi. Kohtumisel Nikodeemosega rääkis Jeesus temale uuestisünnist, viidates päästmisele Vaimu kaudu: „Kes on sündinud Vaimust.“ Nikodeemos ei mõistnud seda ja küsis: „Kuidas saab inimene sündida, kui ta on vana?“ (Jh 3:5–9) Hiljem, Jeesuse teenimistöö ajal, kui jüngrid tulid Tema juurde ja pärisid, „kes siis küll võib pääseda?“, vastas Jeesus: „Inimeste käes on see võimatu, kõik on aga võimalik Jumala käes.“ (Mt 19:23–26) On ilmne, et Jeesuse jaoks on Jumal see, kes teeb päästmise võimalikuks, nagu ka Vaim on see, kes on tegev uuestisündimisel, seda seetõttu, et just Pühal Vaimul on see võime tuua „selgust patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta“ Jh 16:8–11.
Kas Püha Vaim on seotud kolmainu Jumalaga?
Ei saa märkimata jätta ka mõningaid Piibli tekste, kus mainitakse kolme jumaluse isikut, tehes nad võrdseks oma olemuse ja seisuse poolest, ehkki mitte funktsiooni poolest. Ristimise ajal kasutatakse sõnu: „...ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse...“ (Mt 28:19) Selles lauses ütleb Piibli autor „nimesse“ – kolme isiku ühtsuse sümbolina – kolm ühes – üks nimi, üks Jumal, kuid ikkagi Isa, Poeg ja Püha Vaim. Apostel Paulus kasutab sama valemit, et näidata Jumalat kolmes isikus: „Issanda Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!“ (1Kr 13:13) Ja vaimulikest andidest kõneldes teeb Paulus sedasama, öeldes, et „armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides“ (1Kr 12:5–6).
Meie ülemaailmne adventkogudus on aja jooksul jõudnud arusaamisele, et „ehkki kolmainu Jumal ei ole üks isikuliselt, on Jumal üks eesmärgilt, meelelt ja iseloomult. See ühtsus ei kaota Isa, Poja ja Püha Vaimu isikulisust. Samal ajal ei kaota asjaolu, et kolmainsuses on kolm isikut, Pühakirja monoteistlikku suunitlust – Isa, Poeg ja Püha Vaim on üks Jumal.“ Sellepärast on meie uskumustes kirjutatud: „On olemas üks Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim – kolme igavese isiku ühendus.“7
Kõige vahetum ühendus ei ole Isa ja isegi mitte Jeesuse kaudu, isegi siis, kui Kristus on meie ülempreester taevases pühamus, vaid Püha Vaimu kaudu, sest Tema on meie eestkostja siin maa peal.
Miks on oluline mõista Püha Vaimu kui isikut?
Me panime tähele Hananiase loos, mida tähendab soovimatus mõista Püha Vaimu isikulist rolli meie elus. Kui me käsitleme Teda kui „see“, siis valmistame endale hävingut.
Need, kes usaldavad Jumalat ainult siis, kui nähakse ja kogetakse tunnustähti ja imesid, tegelikult ei usalda mitte Isikut, vaid jõudu või tunnet.
Seepärast on andestamatu patt see, mida tehakse Püha Vaimu vastu. Meie jaoks on kokkupuude Jumalaga Püha Vaimu kaudu, nagu Taavet küsis: „Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?“ (Ps 139:7) Kõige vahetum ühendus ei ole Isa ja isegi mitte Jeesuse kaudu, isegi siis, kui Kristus on meie ülempreester taevases pühamus, vaid Püha Vaimu kaudu, sest Tema on meie eestkostja siin maa peal, parakletos – üks Tema sarnane. Jeesus nimetas Teda „teiseks Parakletoseks“ (Jh 14:16). Seda kreekakeelset sõna on tõlgitud kui Abistaja, Trööstija, Nõuandja ja see võib tähendada ka Eestkostja, Vahemees või Advokaat (Rm 8:26). Ilma Temata oleks võimatu mõista ja vastu võtta Kristust kui meie Päästjat ja Issandat.
Teiseks, miks on oluline mõista Püha Vaimu kui isikut? Sest kui me kohtleme Teda kui „jõudu“ või „tunnet“, mis on mõeldud meie südame soojendamiseks, siis kui meil on mingi vajadus, võime sattuda uskmatute leeri. Mäletan oma õpinguaastatest Ilmutuse raamatu käsitlust, kus tuntud professor tõi näite võltsitud kolmainsusest Ilmutuse raamatu 16. peatüki põhjal, sest ka seal on mainitud kolmikliitu: lohe, metsaline ja valeprohvet (Ilm 16:13–14 ), kusjuures see viimane soovib sarnaneda kolmainsuse kolmanda isikuga. Kui prohvet räägib Jumala nimel, „sest iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud...“ (2Pt 1:21), siis valeprohvet teeskleb, et ta teeb sedasama. Kuid kui Püha Vaim räägib, „saades sõnumi Jumala käest“, siis valeprohvet teeb seda „tunnustähtede“ või üleloomulike nähtuste abil. Järeldus on, et need, kes usaldavad Jumalat ainult siis, kui nähakse ja kogetakse tunnustähti ja imesid, tegelikult ei usalda mitte Isikut, vaid jõudu või tunnet. Usk aga „tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10:17). Usk ei tule imede kaudu.
Jumala Vaim on isik, sest ainult isikud saavad valida, kellega nad soovivad koostööd teha.
Kolmas põhjus, miks on oluline mõista Püha Vaimu kui isikut, on Tema ülimuslik omadus olla alandlik, mis viib meid alistumisele ja teenimisele. Jeesus ütles: „Kõik on mu Isa üle andnud mulle ja keegi ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.“ (Lk 10:22) Jah, „Piiblis räägitakse palju rohkem Jumalast Isast ja Jumalast Pojast, kui Jumalast Pühast Vaimust ja kuigi Püha Vaimu nimetatakse palju kordi, jääb see sageduselt alla teistele kolmainsuse isikutele. Vaim aga inspireeris piiblikirjutajaid ja tegi seda alandlikus meelsuses, rääkides endast väga vähe.“8
Neljas ja viimane põhjus, miks on oluline mõista, et Jumala Vaim on isik, on see, et ainult isikud saavad valida, kellega nad soovivad koostööd teha. Meid kutsutakse tegema koostööd Vaimuga, sest Ta juhib Kristuse kogudust. Kui algristikogudus seisis silmitsi oma esimese suurema teoloogilise küsimusega (Ap 15:1–29), tulid apostlid ja vanemad kokku seda arutama. On huvitav näha, kuidas nad oma otsuse sõnastasid pärast seda, kui küsimus lahendatud sai. Nad ütlesid: „Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks...“ (s 28) Sellist tihedat suhtlemist ja koostööd saab saavutada ainult usaldusliku isikliku suhtluse kaudu.
Kokkuvõte
Niisiis, aastate jooksul on välja kujunenud selge arusaam Pühast Vaimust, mis on sõnastatud meie õpetuses nii: „Jumal igavene Vaim oli tegev koos Isa ja Pojaga loomisel, lihakssaamisel ja inimkonna lunastamisel. Tema inspireeris Pühakirja kirjutajaid. Tema täitis Kristuse elu väega. Tema kutsub inimesi ja näitab neile nende süüd, muutes ja uuendades neid, kes kutse vastu võtavad, Jumala sarnaseks. Saadetud Isa ja Poja poolt selleks, et jääda alati Jumala lastega, jagab Ta kogudusele vaimulikke ande, annab väe tunnistamiseks Kristusest ja kooskõlas Pühakirjaga juhib kõige tõe sisse.“
Kõik muutused, mis Jeesus meis teostab, toimuvad Vaimu teenistuse kaudu.
Lubame Tal juhtida ka meie ja meie koguduste elu. Püha Vaim on oluline. Kõik muutused, mis Jeesus meis teostab, toimuvad Vaimu teenistuse kaudu. Usklikena peaksime olema pidevalt teadlikud sellest, et ilma Vaimuta ei saavuta me midagi. Täna juhib Püha Vaim meie tähelepanu Jumala suurimale armastuseannile, mida Ta pakub oma Pojas. Ta palub, et me ei eiraks Tema üleskutseid, vaid võtaksime vastu selle Ainsa Tee. •
1. Seán P. Kealy, “Holy Spirit,“ in Eerdmans Dictionary of the Bible, ed. David Noel Freedman (Grand Rapids: Eerdmans, 2000), 601.
2. Knight, G. R. (2008) .Lest We Forget: Daily Devotionals (G. Wheeler, Ed.; p. 289). Review and Herald® Publishing Association.
3. Ellen G. White, Ajastute Igatsus, SPA Eesti liit, 1994 (457, originaal 671)
4. Mark A. Noll, Turning Points: Decisive Moments in the History of Christianity (Grand Rapids: Baker, 1997), 57.
5. Ellen G. White, Evangelism (Washington: Review & Herald, 1946), 617.
6. Martin Luther, “Sermon On John 15:26, 27“ in Luther’s Works, 24:297, cited in Arnold Valentin Wallenkampf, New by the Spirit (Mountain View: Pacific Press, 1978), 14
7. Seventh-day Adventists Believe, Review and Herald, 2018, p.23
